Koroonakriis reostab tänavaid ja loodust uue väikeprügiga

 (2)
Koroonakriis reostab tänavaid ja loodust uue väikeprügiga
Foto: depositphotos.com

Prügipimeduse tõttu pole me harjunud märkama väikest prügi enda ümber: näiteks suitsukonisid, kohvitopse ega salvrätikuid. Koroonakriisi ajal kohtab tänavail ka äravisatud maske ja kummikindaid. Pisiprügist ja prügipimedusest rääkis Novaatorile Tallinna Ülikooli ökoloogia dotsent Mihkel Kangur.

Miks me oleme prügipimedad?

"Prügipimedus on fenomen, kus inimese aju ei suuda registreerida mingisugustel põhjustel enda ümbritsevas keskkonnas mõningaid objekte," selgitab Kangur. Tema sõnul jätab aju märkamata ebaolulise informatsiooni. Nii kaitseb aju meid infokülluse ja halva enesetunde eest.

"Kodus ei märkagi, et liistud on aastaid panemata," toob Kangur näite. "Aju lülitab selle välja lihtsalt ja meie jaoks seda justkui pole olemas. Aju ei taju ka prügi ohuna, see ei ole tema jaoks tähenduslik."

Ta toob teisegi võrdluse kunagisest Maalehe artiklist, kus ajalehereporter käis seeneteadlasega seeni korjamas. "Kui nad olid sajameetrise tee üle niidu läbinud, oli seenetundjal korv seeni täis, aga ajakirjanik ei olnud veel ise ühtegi seent näinud. Inimene, kes on harjunud, teadvustab prügi olemasolu ja märkab seda paremini," seletab Kangur.

Sotsiaalne norm kui prügiallikas

Koroonakriisi ajal hakkasid inimesed massiliselt maske ja kummikindaid kasutama. Peaminister Jüri Ratas soovitas, et maskikandmisest võiks saada avalikes kohtades uus sotsiaalne norm. Paraku lõpetab nii mõnigi ühekordne mask või kinnas oma teenistuse mahavisatuna, sageli ka vabas looduses.

Seotud lood:

"Praegu ma sõidan päris palju rattaga ringi, on liikumiskuu," räägib Kangur, "ja tõesti on väga kummalistesse kohtadesse sattunud maskid ja kummikindad. Kuidas küll see niimoodi satub, et rattatee ääres metsade vahel järsku näed maske? Mis peab olema selle inimese peas, kes maskiga seal kohas üldse kõnnib ja maski siis minema viskab seal?"

Uus sotsiaalne norm teeb Kanguri murelikuks. Ta kirjeldab eksperimenti, mille tegi eelmisel aastal üks tema tundeng. Viimane korjas kuu aja jooksul ülikooliteel Liivalaia tänavalt Narva maanteele pürgi ning tegi leidude kohta statistikat. Enim vedeles maas suitskonisid, teise koha said ka Kanguri jaoks üllatusena pabertaskurätikud.

"Kuigi meil ei ole sotsiaalne norm konisid maha visata, siis paraku peame tunnistama, et konid on kõige suurem mikroprügi hulk, mida Teeme Ära! ka ülemöödunud aastal korjas. Nad leidsid neid loodusest kõige enam," ütleb teadlane.

Laiem mõju

Kanguri sõnul on ta üksjagu mõelnud, millised võivad olla koroonaviiruse pikemad mõjud meie enda mikrobioomile ehk kehas elavatele bakteritele. End pidevalt desinfitseerides hävitab inimene teda kaitsvaid mikroobe. Ühtlasi kaugeneb inimene veel rohkem loodusest.

"Koroonaviirus ise on juba tekkinud looduse väärkasutuse tagajärjel ehk me oleme hävitanud ära elupaigad teistel loomadel. Nende viirused ja parasiidid jäävad ju alles ja hakkavad inimpopulatsiooni peale. Süvendame probleemi veel, luues täiendava müüri enda ja keskkonna vahele," selgitab teadlane.

Ühekordsed isikukaitsevahendid kurnavad aga lõpuks samuti loodust. Haiglates tekkivad prügitonnid on Kanguri sõnul vältimatud, kuid tavainimesed võiksid eelistada riidest maske. Disainitud või muidu isikupärane mask oleks kandjale ka tähenduslikum ega lõpetaks arvatavasti maapinnal.

"Ühekordsed asjad on alati saatanast," ütleb teadlane. "Ilmselt tulevad varsti jutud biolagunevatest maskidest ja nii edasi. See on samasugune jutt nagu biolagunevate kilekottidega. Kui see on ainult ühekordseks kasutamiseks, siis see on raiskamine."

Samas nõustub Kangur, et maskid siiski aitavad, kas või takistades inimesel oma nägu puudutada. Maskidel on ka filteeriv mõju. "Ju mask siis muutub mingisugusel kujul mütsi ja kinnaste ja salli kõrval uueks normiks. Peame sellega võib-olla leppima," tõdeb ta.

Loodust saastab ka virtuaalne prügi

Füüsilise prahi kõrval tekitab inimene tohutult rämpsu ka oma arvutis. Virtuaalse prügi hulka kuuluvad rämpspost ja kustutamata vanad e-kirjad, aga ka sajad sotisaalmediavestlustes jagatud fotod.

"Vaadake üle, milline on teie meilboks," soovitab Kangur. "Kui palju seal on e-kirju, mille juurde te iial enam tagasi ei pöördu? Tegu on sõna otseses mõttes prügiga: see on mingisugune informatsioonikogu, mida hoitakse kuskil serveris. Selleks, et seda serveris hoida, kulutatakse pidevalt energiat."

Samuti soovitab ta kriitiliselt üle vaadata pildid oma sotsiaalmeediakontodel. "Nende piltide säilitamiseks kusagil serverites huugavad ventilaatorid või energiakandjad. See kõik tähendab süsinikuemissioone ja otsest looduse reostamist, sest energia peab ju kusagilt tulema. Sealt vabaneb soojusenergia, mida tuleb jahutada ja mis hajub loodusesse."

Kuidas siis edasi?

Ühekordseid maske tarvitades tuleb need hiljem korrektselt prügikasti visata. Paraku lähevad äravisatud maskid põletamisele, ütleb Kangur.

Kui kohusetundlik inimene soovib loodusesse või tänavale visatud maski ise ära visata, ei tohi seda paljaste kätega puutuda. "Pigem näiteks tokkidega nagu söögipulkadega see üles tõsta," soovitab Kangur. "Loomulikult prügi koristamisel on mõistlik kasutada kindaid. Neid peab aga pärast ära viskama, ehk see on jälle täiendav prügi juures." Kasutada võib ka vanu kilekotte, millesse mask korjata koera väljaheite kombel.

Ennekõike aitab üha tõusev teadlikkus prügist ja selle mõjust keskkonnale. Kanguri sõnul pole inimesed, kes on elus vähemalt korragi käinud prügikoristuspäevadel abis, enam prügipimedad. "Rääkimata sellest, et nad ise ei viska juba ammu kindlasti prügi kuskile ebasobivasse kohta. Nüüd hakkavad nad märkama sedagi, kui palju pisiprügi meie ümber on."

Allikas: Novaator.err.ee

Loe lisaks: Uuring: maailm raiskab arvatust veelgi rohkem toitu

Maailmamere viimased hingetõmbed

Prügisorteerimise ABC: mis on mis ja kuidas jäätmete tekkimist vähendada?

KOMMENTEERI!