Nähtavuse suhtes on viimase 30 aasta jooksul palju muutunud. Kui tähele kas või panna inimeste omavahelisi jutuajamisi. Ikka ja jälle tulevad jutuks loomade õigused. Kuna hetkel olen ma Skandinaavia ringreisil, siis olen üllatunud, et siinkandis toimuvad väga avatud arutelud loomaõiguste teemal. Meedia on aga siiski veel tagasihoidlik. Meedia tahab objektiivsust, kuid kuna mul on eesmärk, siis lood, mida mina jutustan, on automaatselt peavoolumeedia huviorbiidist väljas. Nad saadavad mind oma juttudega põrgusse, kuna mul on agenda. Aga kõigil on agenda! Ma olen lihtsalt aus. Mõned agendaga ajakirjanikud kasutavad enda puhul sellist väljendit nagu "ökoaktivist" ("environmental campaigner"). See on selline ilus pehme termin. Kas ma pean ka kunagi hakkama kasutama enda puhul terminit "loomade heaolu eestseisja" ("welfare campaigner") (Naerab.) Loomulikult olen ma tegelikult aktivist. Aga selleks, et oma sõnumit paremini levitada, tuleb mul ehk ühel päeval just taolist pehmet terminit kasutada.
Kirjeldasid raamatukaanel olevat, mitu loomkatset läbinud šimpansit Roni kui heasüdamlikku ahvi, kes vaatamata kõigele on inimestele andestanud. Kas Sina oled inimestele andestanud?
Ütleme nii: mulle meeldivad üksikisikud, aga mulle ei meeldi inimkond. Filmis "Vaimud meie masinas" ütles dr Theodora Capaldo, et inimkond ei tohiks muutuda katkuks. Aga mina leian, et me juba oleme selleks muutunud. Seetõttu peamegi olukorda muutma – üks inimene korraga.
Mis arvad, miks tegutsevad loomaõiguste valdkonnas valdavalt naised?
Kuna hetkel on mul käsil projekt, mille keskmes on tublid naised loomaõiguslikest liikumistest, siis olen sel teemal väheke uurimistööd teinud. Naisi on sotsialiseeritud olema hoolitsevamad kui mehed. Kuna elame patriarhaalses ühiskonnas, on naised rõhutud, mistõttu suudame paremini kaasa tunda teistele rõhututele. Naised märkavad rõhumist rohkem. Ja muidugi ei saa eitada bioloogilist faktorit. Ma tean, et paljud inimesed ei taha seda tunnistada, kuid naised peaksid oma sentimentaalsust ja emalikku hoolt kõrgelt hindama ja selle üle tänulikud olema. Need ei ole nõrkused. Sest vaadake, kuhu patriarhaat meid toonud on. Meie ühiskonnas ei ole meeste hulgas pehmus, sentimentaalsus ja hoolivus au sees – sellised asjad on naiste jaoks. Seetõttu on meestel keerulisem see nähtamatu barjäär ületada ja tunda end sealjuures jätkuvalt oma ringkondades aktsepteerituna. Loomulikult on maailmas palju kaastundlikke mehi, aga nad kahjuks ei väljenda alati oma tundeid. Nad ei saa seda teha nii, nagu naised saavad.
Räägi paari sõnaga veel oma uuest põnevast projektist.
Hetkel on projekti tööpealkirjaks "Unbound". Me olen seda planeerinud juba kolm aastat, kuid mul kulub projekti lõpliku valmimiseni ühtekokku ilmselt 4-6 aastat. Ma kavatsen reisida mööda maailma ja üles leida loomaõiguste eest seisvaid tugevaid, inspireerivaid naisi igast ilmajaost, Venemaalt Hiinani. Põhjus, miks ma seda projekti alustasin, oli minu kokkupuude Jane Goodalliga, kes on üks minu suurtest eeskujudest. Ma tahan teistelegi näidata, kui palju on maailmas naisi, keda tasub alt üles vaadata ja endale eeskujuks võtta.
KOMMENTEERI!