Mis motiveeris sind ühinema Sea Sheperdiga?

Esmakordselt sain Sea Sheperdist aimu aastal 2000, mil mu Hollandi televisioonis töötav sõber läks nende pardale dokumentaalfilmi tegema. Toona asus organisatsiooni esimene laev Ocean Warrior Amsterdamis. Nägin neist videot, kuulsin kapten Paul Watsoni loengut ning olin rabatud, et sellist tööd tegev ühendus on ülepea olemas. Mäletan, et lehvitasin kail seistes Amsterdamist lahkuvale laevale järele ja mõtlesin: ma peaksin tegelikult ise sellel laeval olema.

Kaks aastat hiljem müüsin korteri, lahkusin töölt ja nautisin laeval oma esimest elumuutvat aastat. Pärast seda jäingi käima ja veetsin laeval kuus aastat järjest. Siis juhtisin Galapagose saare projekti ja viimased viis aastat olen ametis Sea Sheperdi tegevdirektorina. See on olnud justkui sõit ameerika mägedel, sest enne töötasin kirjastuses graafilise disaineri ja skaneerimisoperaatorina.

Millised on sinu ja Sea Sheperdi jaoks olnud kõige olulisemad teetähised?

Oleme saavutanud päris palju võite, kuid kogenud ka tagasilööke. Iga liik või loom, keda meil ei õnnestu päästa, on meie jaoks kaotus. Oleme Jaapani vaalapüüdjatega pidanud Arktikas tohutuid lahinguid ja päästnud üle 5000 vaala.

Tänu meie kampaaniale ei jõua Euroopasse enam Kanadas kütitud hüljestest tehtud tooted. Suureks võiduks peame iga juhtumit, kui meil õnnestub peatada mõni haiuimi küttiv alus.

Mäletan alatiseks oma esimest päeva, mil päästsin võrkudest kilpkonna ja kaks haid. Lõpuks on asi ikkagi numbrites ehk mida rohkem loomi me päästame, seda parem on see planeedile. Lisaks on oluline teada, et ühe looma päästmine annab sulle tolle loomaga isikliku sideme. Kui viime oma meeskonna abivajavasse kohta, siis suudame olukorda ka tegelikkuses muuta.

Palju võite on nüüdseks saavutatud, kuid kahjuks käib teiselt poolelt ka hävitustöö edasi. See on lahing, mida tuleb intensiivistada, aga õnneks on Sea Sheperd üha kasvamas. Nüüdseks on meil juba kolmeteist laeva ning kasv jätkub. Ma tõesti loodan, et kümne aasta pärast on meil kõikjal maailmas oma laevad ning teeme kõikide valitsustega koostööd. Vaid niimoodi saame peatada hävitustöö.

Kuivõrd oled sa teisi olendeid päästes oma elu ohtu pannud?

Mõnikord arvavad inimesed, et tegelen ohtliku asjaga, kuid see pole päriselt nõnda. Ma pole kunagi tundnud, et oleksin surma veerel või pannud oma elu tõsiselt ohtu. Muidugi on ka riskid, sest laevaga ookeanile minek on alati risk. Laev võib sattuda tormi kätte ja uppuda, see risk on tõesti olemas. Aga samas riskivad mõned inimesed eluga selle nimel, et kaitsta naftapuurauke ja raha.

Meie läheme välja, et kaitsta elu ookeanis ja seda pean ma üllaks põhjuseks. Ohu asemel on see pigem lõbus, sest tööd tehes kohtan paljusid särava mõistusega inimesi, kes jagavad samu eesmärke ja usuvad, et asjad peavad muutuma. Kuna nad hoolivad planeedist ja maailmamerest, siis annab see ka mulle jätkamiseks energiat.

Millise taustaga on Sea Sheperdi liikmed?

Laevade meeskonnad on erineva taustaga. Võtame vastu inimesi kõigilt elualadelt ning pardal on olnud arstid, traumakirurgid, õpetajad, puusepad ehk kokkuvõttes on oodatud kõik. Samuti otsime kvalifitseeritud meremehi, kel on inseneripaberid, navigatsioonioskused ja varasem ookeanikogemus. Selliseid inimesi on raske leida, sest nad saavad kommertslaevanduses palju rohkem raha.

Samas maksame vanemmehhaanikule täispalka, sest neid on tasuta võimatu leida. Pühendume ka tiimi koolitamisele ja innustame neid osalema kursustel, mille kinni maksame. Nõnda jõuavad meie ridadesse nii vajalikud insenerid ja kaptenid. Minu kui kapteni õpetajaks oli kapten Paul Watson ning olen oma oskused ja teadmised teistele edasi andnud.

Millised on Sea Sheperdi peamised eesmärgid?

Peamine eesmärk on peatada looduskeskkonna ja ookeanide hävitamine. Kui võtame kolm põhilist ohtu, siis esimene on ebaseaduslik kalapüük. Teiseks globaalne soojenemine, mis on suur probleem, ehkki selle ennetamine või kasvuhoonegaaside vähendamine pole otseselt meie temaatika.

Teisalt on meie laevadel ainult veganmenüüd, sest nii aitame planeeti ja saame selgitada selle valiku olulisust ka inimestele. Kolmas suur probleem on plastireostus ja seda mitte ainult ookeanis hulpivate kilekottide tõttu, vaid ka hüljatud püügivahendite ja kalavõrkude pärast. Kogu maailmas sureb igal aastal hüljatud võrkudes umbes 200 000-300 000 mereimetajat. Seega tuleb eelkõige plasti osas midagi ette võtta.

Oled öelnud, et inimkond pole seni maailmamerd reostava plasti probleemi suurust tajunud? Miks nii?

Mure on selles, et inimesed ei pea seda üldiselt probleemiks. Kui maa peal oleva plastprahi hulk paneb inimesi tegutsema, siis ookeanis hulpivat plasti ei panda tähele. Boyan Slat tuli välja Vaiksest ookeanist prahi koristamise ideega ja ehkki see on vaid tõesti n-ö tilgake ookeanis, saavutas ta sellega tähelepanu. Inimesed mõistsid, et ookeanis ujub reaalne prahisaar.

Suurem probleem on mikroplast, mis on lagunenud nii väikseks, et seda on võimatu avastada. See põhjustab praegu palju rohkem kahju ning jõuab kalade toiduahelasse, sealt omakorda aga tarbija seedesüsteemi. Põhimõtteliselt me lämmatame ookeani plastiga.

Kui mõelda, et plasti on kaubanduses kasutatud vaid viimased 60 aastat, siis oleme lühikese ajaga suutnud terve ookeani tuksi keerata ja see on väga šokeeriv.

Kas plasti probleemile meres on häid lahendusi?

Inimestele tuleb selgitada ökoloogilise jalajälje vähendamise tähtsust. Siis püüavad nad mõju keskkonnale vähendada ja ostavad kohalikke või mahetooteid. Samuti saavad inimesed uurida, kuidas asju toodetakse. Ka tuleks püüda vähendada ostetava plasti kogust.

Probleem on riikides nagu India ja Hiina, kus on väga vähe taaskäitlemist ning nende plastitoodang ületab koguselt selle, mis Euroopas ja Põhja-Ameerikas taaskäideldakse. Indias ja Hiinas on terved plastijõed, mis saavad alguse tänavaile jäetud prahist.

Meil on vaja üleilmset teadlikkuse tõstmise kampaaniat, et inimesed tajuks, kuivõrd ohtlik on plast ookeanile. Õnneks saab üha enam inimesi sellest teadmisest äratust.

Nägime Loomuse ja Eesti Vegan seltsi korraldatud Taimetoidumessil videosid, millest ilmnes, et viimase 42 aastaga on merest kadunud pool elustikust. Kuidas kommenteerid seda fakti?

Kalanduse põhiprobleem on selles, et meile on sajandeid räägitud, justkui pakuks ookeanid piiramatut valgu allikat. Et me võime jätkata kalapüüki nii, nagu kala ei saaks kunagi otsa. Aga tegelikult saab - kui me praegust praktikat jätkame, siis on ookeanid 30 aasta pärast kaladest tühjad.

Me oleme nad kõik ookeanist välja õngitsenud... See on ühtaegu hämmastav ja häiriv teadmine. Tõsiasi, et juba sel sajandil võib meri tühjaks jääda, paneb tegutsema. Inimesed küll ütlevad, et ma ei taha kala söömisest loobuda, aga minu sõnum on see, et varsti tuleb sellest nagunii loobuda, kui me praegust seisu ei peata.

Millele võiksid inimesed eelnevat juttu silmas pidades mõelda?

Sageli usuvad inimesed, et teevad heateo, kui hakkavad liha asemel kala sööma. See ei ole hea valik, sest kala võib varsti merest täiesti otsa saada. Kui me ei muuda oma tarbijakäitumist, võib varsti olla liiga hilja. Kas sa muide teadsid, et süües liha sööd sa samaaegselt ka kala, sest paljusid lihaloomi ja kanu toidetakse kalatööstuse ülejääkidega?

Seega algab muutus igast inimest endast?

Väga oluline on anda inimestele teada, et tarbijad saavad ja peaksidki oma tarbimismustreid muutma, kui me vähegi soovime sel planeedil ellu jääda. Ja seda vist tahavad kõik?

Planeedil on päris palju inimesi ning me ei saa jätkata eelmisest sajandist pärit menüüga. See on keskkonnale talumatu ja sestap tuleks väga tõsiselt võtta üleminekut taimsetele toitudele, enne kui on liiga hilja.

Allikas: Novaator.err.ee

Loe lisaks: Neli põhjust, miks ei tuleks süüa tuunikala

6 põhjust, miks haid ei kuulu vangistusse

Maailmamere viimased hingetõmbed

Prügi tapab mereelustikku

Uurimus: 90% merelindude kehas leidub plastijäänuseid

Kuidas plastmass sinu kehasse satub?

Taaskasutus - 10 lihtsat nippi plastikjäätmete vähendamiseks

2016. aasta kõige hullemad inimsüül tekkinud katastroofid, millest sa arvatavasti isegi kuulnud pole