Ka krooniline ajapuudus, milles paljud rabelevad, on ebakompetentsuse tagajärg. Kui inimene ei orienteeru, ei suuda näha tervikut ja selle osi, alasüsteeme ja elemente järgmise astme süsteemides (metasüsteemides ja metasüsteemide süsteemis, ehk supersüsteemis) küllalt paljudest vaatepunktidest nii, et igast vaatepunktist nähtu omandaks tähenduse oma dialektilise vastandi foonil, nende ühtsuses, pole aru saamise võimalus (tõenäosus) kuigi suur.
Kuna see, kes otsustab, peab ka vastutama, aga vastutada üldse ei taha, üritavad paljud kuidagi veeretada otsustamist kellegi teise kaela. Kui inimestel õnnestub korraldada oma ja teiste elu nii, et vastutama ei pea, tekib alatihti küsimus, miks peaks vaeva nägema, et olla nii haritud, informeeritud ja kogenud, et oleks võimalik teha häid otsuseid. Ühiskond (kogukond, organisatsioon, institutsioon), kus kompetentsuse printsiip ei kehti, mandub varem-hiljem bürokraatlikuks petturite tallermaaks, kus valetamine ja salatsemine kujunevad justkui normiks ja paratamatuseks. Haridust pole siis vaja. Siis piisab mingist paberist (tunnistusest), mis antakse kuski kuidagi mingis koolis käimise ja mingi õppekava läbimise puhul.
Igaühel on vaja aduda, mis on ilus ja inetu, mis on võimalik ja vajalik, mis võimatu, sest on mõttetu, kohatu, kõlvatu või liiga ohtlik. Sestap näemegi, et SUURED OTSUSED teeb inimene intuitsiooni ajel.
Arutleme siin vaatepunktide, vaatamise ja nägemise üle, aga orienteerumiseks ning otsustamiseks on vaja selliseid andmeid, mida saab pidada usaldatavateks. Selleks on vaja õppida kirjeldama, loendama, mõõtma ja hindama, eristama ja seostama, süstematiseerima, klassifitseerima, modelleerima, ekstrapoleerima, st tuleb õppida MÕTLEMA. Rahuldava kirjelduse saamiseks tuleb alati koostada mingi hulk mudelite vormistatud kirjeldusi, ehk teooriaid. Koguda saab andmeid. Andmed muutuvad (võivad muutuda) infoks, kui me suudame neid tõlgendada (interpreteerida). Adekvaatsete järelduste tegemiseks ja hinnangute andmiseks on vaja, et andmeid, mille alusel saaks orienteeruda, oleks küllalt palju, et andmed oleksid täpsed, valiidsed, reliaablid, esinduslikud, süsteemsed, komplekssed, operatiivsed. Selleks, et saada küllalt selge pilt mingist asjast, tuleks seda kirjeldada ja mudelina fikseerida) vaade, mis avaneb staatikas ja dünaamikas, alt ja pealt, küljelt ja servalt, seest ja väljast.
KOMMENTEERI!