Hiina taoistlik filosoof Zhuangzi ütles: inimesed hindavad seda, mis jääb nende teadmiste ulatusse, kuid ei mõista, kui väga sõltuvad on nad sellest, mis jääb väljapoole nende teadmisi.
Elus on rohkem vastuseid kui küsimusi, ent me peame muutuma nende vastuste vääriliseks.
Miks on ilu inimesele nii oluline?
On täiesti selge, et ilu on vaataja silmades ning esteetika on midagi ainult inimese kujutluses eksisteerivat. Nagu “õigus” või “õiglus” – selliseid asju nagu ius ja iustitia ei ole universumis reaalselt ega objektiivselt olemas, tegemist on juristide kokkulepetega. Nagu muugi, millega tegelevad “pehmed teadused” – õigupoolest ei ole see science, vaid arts.
Kõik teadused, olgu nad fundamentaal- või rakendusteadused, tegelevad ometi sama maailmaga eri aspektidest. Ka füüsik ei saa kallimale armastust avaldada valemite varal, vaid peab deklameerima lembeluulet. Nii nagu poeet peab inspiratsiooni salvestamiseks kasutama hanesulge või rüperaali. Ka siis, kui ta ei jaga mõhkugi ei bittidest ega baitidest ja ta luule on l’art pour art.
Ei ole nii, et esteetika parasiteerib loodusteadustel, ise midagi vastu andmata. Nagu 1963. aasta Nobeli füüsikapreemia laureaat Eugene P. Wigner võluvalt paljastab köögipoolt, ei valita teoreetilises füüsikas matemaatilisi mõisteid mitte kontseptuaalse lihtsuse järgi – isegi arvupaaride jadad ei ole kaugeltki kõige lihtsamad mõisted –, vaid hoopis nende sobivuse järgi nutikateks manipulatsioonideks ning teravmeelseteks ja hämmastavateks argumentideks. Neile, kes pole asjasse pühendatud, ei ole kompleksarvud kindlasti kaugelt loomulikud ega lihtsad ning nende peale ei saa kuidagi tulla füüsikaliste vaatluste tulemusena. Kuid kompleksarvude kasutamine ei ole rakendusmatemaatika arvutuslik trikk, vaid hädavajalik eeltingimus kvantmehaanika seaduste sõnastamiseks. Praegu hakkab tunduma, et kvantteooria formuleerimisel ei ole määratud otsustavat rolli etendama mitte ainult arvud, vaid ka nn analüütilised funktsioonid, nagu näitab kiiresti arenev dispersioonseoste teooria.
Kõigist tähelepanekutest, mida on tehtud matemaatiliste mõistete esilekerkimise kohta füüsikas, jõuab Wigneri meelest seletusele kõige lähemale Einsteini väide, et me oleme valmis aktsepteerima ainult selliseid füüsikateooriaid, mis on i l u s a d. Võib väita, et matemaatilistel mõistetel, mis ahvatlevad meid nii ohtralt teravmeelsusi rakendama, on omadus olla ilus.
Ilu märkamiseks peab inimene suutma seda näha. Pimedale värvifilmi näitamisest on vähe kasu. Ent kui küsida, et milleks kunst või milleks armastus, siis ei saa nendele küsimustele ühest vastust. Küll aga on kõigile selge, et nii kunst kui ka armastus kuuluvad inimeseks olemise juurde. Sama võib väita ka religiooni kohta.
Kas maailmas on kunagi olnud rohkem või vähem usklikkust? Kas inimene või inimkond on üldse ajaga muutunud?
On ikka muutunud. Kummatigi – pole ajastut ega kultuuri, kus puuduks religioon ja selle individuaalne väljendus – inimese usk.
Lea Altnurme dissertatsiooni pealkiri on Kristlusest oma usuni (2006). Mu esimene mõte oli, et siin näidatakse, kuidas maausk on “mitteoma” ristiusu asendanud. Selles tähenduses kasutab sõna “oma” nt Auli Kütt TÜ semiootika osakonna seminaritöös, mille lõpulõik kannab pealkirja “Omausk omailmas” Ent Altnurme kasutab väljendit “oma usk” pejoratiivselt, tegemist on vaid väga vähesel määral isikupärase religiooniga. Globaliseerumise ajastul on standardsete poolfabrikaatide tarbimine paratamatus. Tegemist on oma olemuselt intersubjektiivse nähtusega nagu kõik muugi, mis on sotsiaalselt konstrueeritud, jagatud ja kontrollitud, seega uus rahvausund. Uus on ta seepärast, et domineeriv paradigma pole enam kristlik, vaid uue vaimsuse (new spirituality) oma, ja rahvausund seepärast, et see pole koondunud terviklikult üheks organisatsiooniks, mis teadlikult õpetust ja praktikat suunaks ning korrastaks. Tegu on üha privaatsema usuga, kuna igaüks püüab avastada, mida on religioonil pakkuda just talle. Siit ka New Age’i liikumiste paljus.
Uus vaimsus sobib suurepäraselt sekulaarse-materialistliku mõtteviisiga, sest taotluseks on taastada kontroll oma elu üle maagilise sekkumise abil. Needust, halba karmat ning vahel isegi saatust käsitletakse nagu haigust. Uued kultused on reeglina nõrgalt struktureeritud, tolerantsed teiste usuliste ühenduste suhtes ja muutliku uskumuste süsteemiga. Kultused tekivad ja kaovad ning inimesed valivad ja vahetavad gruppe või kuuluvad eri gruppidesse üheaegselt.
Kui vaadata religiooni, konkreetsemalt kristluse rollile Eesti kultuuriloos, võib öelda, et oli aeg, mil ta oli domineeriv ja liitis ühiskonda. Siis tuli aeg, mil ta tõrjuti avalikust elust välja, kuid see tõrjumine andis pärismaisele haritlaskonnale vajaliku vaenlasekuju, kelle vastu ühiselt võidelda. Pärast traditsioonilise kristluse hääbumist on asemele astunud privaatne, individuaalne, enesekeskne (self-centered), tee-endale-ise (do-it-yourself), lapitehnikas (patchwork) jne religioon – heal lapsel palju nimesid –, peitreligioon (implicite religion). Uues vormis ei ühenda usk ühiskonda, vaid liidab subkultuuri kuuluvaid. Kommunikatsioonitehnoloogia areng võimaldab ühise maailmavaatega inimestel olla pidevas kontaktis, kuuluda virtuaalsesse kogukonda, kosmopoliitsete inimeste võrgustikku. Religioossus kui viirus ei kao kusagile, vaid teeb remikse.
Mõnes mõttes võib öelda, et eestlased on nüüdisajal usklikumad kui kunagi varem. Paduusklikud. Nüüdiseestlane on vaktsineeritud ja immuunne traditsioonilise kristluse suhtes. Ta kardab kirikut ja Kristust nagu kuradit, aga on aldis uskuma aurasid ja avataarasid, ingleid ja indigolapsi. Natura abhorret a vacuo. 2005. a Eurobaromeetri uuringu kohaselt usub tervelt 54% eestimaalastest “mingisuguse vaimu või elujõu” olemasolu (there is some sort of spirit or life force), mis on kõrgeim näitaja Euroopas (Euroopas keskmiselt 27%).
Kes või mis on inglid?
Olgu nad kes või mis tahes, inglid on in. Inglilood toovad kõvasti sisse ning neid ilmub hulgi – näiteks naistekad Barbara Cartland “Saatan ja ingel”, Nora Roberts “Gabrieli ingel”, Hilary McKay “Saffy ingel”, Tatjana Poljakova “Uue põlvkonna ingel”, Konnie Bunker “Helge ingel”, etc. Väga nunnu on mannekeene tituleerida ingliteks, vt reportaaži “Inglid näitasid taas pesutrende” (SL Õhtuleht, 21.11.2006). Ent inglid passivad ka poppidele poistele – “Eurolauluvõistlusel säranud Rolf Junior sai maha esimese sooloplaadiga, mida esitleti vabameelsete klubis Angel – kannab ju kogumikki nime “Ingel”” (“Rolf Junior esitles oma sooloalbumit “Ingel” geiklubis Angel”, SL Õhtuleht, 03.03.2008).
Iga soovija saab käia mõnel hirmkallil kursusel ning hankida endale isikliku vaimse bodyguard’i. Mida mina asjast arvan, võib aga lugeda - ja päris ilma rahata! - aimeajakirjast Horisont.
Kuhu edasi? Mis saab meie planeedist ja inimkonnast? Kas meist saavad kosmose kodanikud...?
Kuivõrd planeet Maa on kosmose osa, siis oleme kosmose elukad igal juhul, tahame seda või ei. “Kodanik” aga on eriline, privilegeeritud seisus. Kui võtta planeet Maa ajaloost analoogia, siis: Vana-Kreeka maailm oli linnaühiskond, ent linnriigi elukorraldus nõudis, et kõik ühiskonna liikmed omaksid maad. Maaomandi ja kodakondsuse side oli nii kindel, et paljudes linnades oli kodakondsus ainult maaomanikel ja mitte kuskil ei võinud mittekodanikud saada maaomanikuks. Niisiis oli kord karmim kui keskaegsel Liivimaal, kus tõeline võim oli küll aadelkonna käes, aga kus linnakodanikuks oli võimalik saada ilma mõisnikuseisusse kuulumata.
Küsimuse kosmose kodanikuks saamise tingimuste kohta peaks esitama Kosmose Kodakondsusametile. Siis saaks ehk selgemaks, kas selle taotlemisel ongi mõtet.
Mainekas teadlane Stephen Hawking on avaldanud arvamust, et varem või hiljem lahkub inimkond Maalt ja kolib kosmose avarustesse. Kui me jätame tehnoloogilise arengu hetkeks kõrvale ja fantaseerime, et see on sellisteks sammudeks piisavalt võimas, siis mis Sa arvad, kas me inimkonnana oleme valmis liikuma edasi, nö uutele jahimaadele (mis kõlab muidugi juba eos üsna räigelt ja ehk isegi destruktiivselt)? Millises arengustaadiumis Sinu arvates inimkond hetkel on? Kas pole pisut vastutustundetu plaanida kosmose vallutamist, samas kui me ei suuda isegi oma koduplaneedi ja selle elukõlbulikkuse säilitamisega hakkama saada? Kas tõesti ongi Inimese loomus pigem parasiitlik?
1990. alguses ehitati Arizona kõrbesse saar. Ambitsioonika Biosfäär-2-ga, nagu teda nimetati (Maa ise oli Biosfäär-1), üritati eralduda ümbritsevast saastatusest ja pahedest. Kavas oli luua puhas koht, kus inimene ja loodus oleksid kooskõlas. Kaheksa biosfäärlast rajasid enda jaoks sobiva koosluse – tasakaalustatud ökosüsteemi, mis oli nende sõnul kunagi meie planeedil valitsenud. Väliskeskkonnast eraldumiseks ehitati hiiglaslik kasvuhoone, mis võttis enda alla tükikese kõrbet, vihmametsa ja miljon gallonit ookeanivett. Mikromaailma rajamine läks maksma 200 miljonit dollarit.
Aasta pärast seisid selle asukad silmitsi reaalsusega. Pinnasemikroobid põhjustasid süsinikdioksiidi sisalduse suurenemise ning hapniku tase langes Mont Blanci tipus olevale tasemele. Vohavad liaanid katsid suuri alasid ning ülejäänud taimed hävisid. Loomadel oli veelgi vähem õnne. 25-st selgroogse liigist hävis 19, ka kõik tolmeldajad putukad hävisid (mis tähendas seda, et ka enamik putuktolmlejaid taimi olid hukule määratud). “Kõrbes” kasvas rohi ning vett suudeti hoida puhtana ainult suuri vetikamasse hävitades. 1994. aastal jäeti Biosfäär-2 maha.
Darwini teooria looduslikust valikust ja evolutsioonist, kus ellujäämisühikuks oli kas sugupuu või liik, alamliik vms, on aegunud. Ellujäämisühikuks on keskkond pluss organism, ja organism, mis hävitab oma keskkonna, hävitab iseenda. Sellised on lihtsalt mängureeglid (mida võib nimetada ka loodusseadusteks). Gregory Bateson pakkus: “Kui me nüüd korrigeerime Darwini ellujäämisühikut, nii et see hõlmab ka keskkonna ning organismi ja keskkonna interaktioonid, siis ilmneb väga hämmastav ja ootamatu samasus: evolutsiooniline ellujäämisühik osutub identseks mõistusühikuga.”
Reverend Thomas Robert Malthus väitis 1789. a sedasama, hoiatades Ameerika mandri koloniseerimise ja rahvastikukasvu üle vaimustumise eest. USA rajati samal põhimõttel nagu Biosfäär-2: see oli uus, Vana Maailma pahedest kaugel paiknev maailm, kus on võimalik alustada uuesti, kooskõlas loodusega. Ja kuna Uus Maailm ei olnud suletud süsteem, on ta tänaseni käigus – ökoloogiline jalajälg on USAs 10,6 ha (Bangladeshis näiteks 0,5 ha). Seni on Ühendriigid olnud imipump ja tõmmanud endasse nii ajusid kui ka ressursse kogu maailmast.
Jah, seni. Kuid Malthuse arvutused olid õiged. Juba võib näha, kuidas Biosfäär-1, planeet Maa, on globaliseerumise käigus jõudmas suletud süsteemi seisundisse ja on vaid aja küsimus, millal hakkab toimima positiivne tagasiside.
Kui me nüüd veel natukene fantaseerime, siis milline oleks see Paradiis, kus Sina elada tahaksid?
Möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel olin agar SF-kirjanduse lugeja – Asimov, Lem, Strugatskid jt ning nende unelmateilmad olid kole põnevad. Aastatega on tulnud kainus.
Jah, tehnoloogiliselt nii täiuslikku ja nõnda kõrgele arenenud tsivilisatsiooni nagu praegune ei ole varem eksisteerinud. Kõik on “uus”, mobiilid tuleb iga paari aasta (parem mõne kuu) tagant nutikamate vastu välja vahetada. Aga see ei muuda midagi tõigas, et meie, inimesed, ja meie vägiteod, oleme endiselt biosfääri produktid. Iga elusolend on nidus kõikide teiste elusolenditega. Geenitehnoloogid, kes tegelevad rekombinantse DNA kallal nokitsemisega, võivad luua oleseid, mis poleks “tavalisi” vahendeid kasutades kuidagi saanud tekkida. Ent nad ise (ja artefaktid, mida nad oma töös kasutavad) on täielikult eelnevate, aeglasemalt toimivate evolutsiooniprotsesside saadused. Jutt tehiselust või geenmuundatud organismidest kui millestki “mittelooduslikust” ei ole sisuline, vaid (majandus)poliitiline või ideoloogiline tegevus. Puid langetav kobras ei ole kübetki “looduslikum” kui Husqvarna mootorsaega metsamees.
Midagi muud ei saa siin ilmas sündida kui see mis sündida saab. Mängigu me trips-traps-trulli või visaku lutsu ja olgu nupud vandlist või plastist – mis seal vahet? Jean d’Ormesson sedastab, et pole midagi armsamat õhulossidest. Neil puudub vaid üks asi – eksistents. Orlando ratsu oli kaunim kõigist teistest, tal olid kõik omadused, mis ühel hobusel saavad olla, välja arvatud üks – reaalsus. Vastuseks Voltaire'i sarkastilistele hammustustele kinnitas Leibniz, et maailm, kus me elame, on parim kõigist võimalikest. Ühel lihtsal põhjusel ta ei eksinudki: maailm, kus me elame, on ainus olemasolev. Ainus, mis on tegelik ja mitte kujuteldav.
Päris paradiis ei saa olla reformitud või remonditud maakera. Pigem loota: mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimmeelde ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad.
Mida soovitad omalt poolt Alkeemia.ee lugejatele, vaimsel teel kulgejatele?
Püha Paulus kirjutas tessalooniklastele: “Katsuge kõik läbi, heast pidage kinni, hoiduge kõigest, mil kurja nägu.” Oleks kena, kui me seda üritaksime.
Kuula ka Toomas Pauli mõtteid R2 saates "Hallo, Kosmos!"
Loe lisaks: Jaan Tammsalu mõtisklus hingedeajaks: sina pead oma hinge eest hoolt kandma, kuna teist võimalust ei ole
Seitse sabasulge. Toomas Paul
KOMMENTEERI!