Nädala Alkeemik: MARI POKINEN


Mari Pokinen
Mari Pokinen

Imelise häälega Mari Pokinen on ehe ja siiras noor naine, kes oskab oma lauludega inimeste hinge ja südamesse pugeda. Ta lubab Alkeemia.ee lugejatele väikese sisevaatluse oma tegude ja mõtete maailma.

Juba paar aastat olen lummatud ühes imelisest häälest, mis oma puhta kõla ja selge sõnumiga on pugenud mu hingesoppi. Mari Pokineni plaat "22" on mul otsast lõpuni peas ja tihti laulan neid viise kaasa, sest tema muusika puhastab ja toob selget rõõmu. Vahetu kontakt lauljannaga oli nagu kingitus, mis saabus kohtudes Mari hapra kuju ja ausa silmavaatega. Minu ees istus noor naine, kes oli nii sõnulseletamatult ehe ja siiras. Tema katkendlik lausete moodustamise viis ja väikeste pausidega õigete sõnade otsimine oma mõtete seadmiseks oli nagu omamoodi muusika, mida kuulates sai üks lugu.

Mari on rõõmsalt elevil, kuna 10. novembril on tal ülesastumine Padise kloostris kontserdil "Ühe lossi hääled..." koos välismaiste artistidega. Storia, kes on väheseid Šveitsis käsitsi valmistatava Hang trummi mängivaid lauljaid, ühendab Hangi hüpnootilised meloodiad ja taevalikuna kõlava vokaali muinasjutuliseks rännakuks läbi helide. "Hang Massive" nime taga seisavad aga Danny Cudd ja Markus Johansson – üle maailma esinenud duo alustas koos mängimist 2010. aastal. Eestis esmakordselt kõlava Hang trummi mängimise meistritena võluvad nad publikut võimsa, aga samas rahustava muusikaga. Padisel peatselt toimuv kontsert pakub arvatavasti unustamatu elamuse, kus on läbi põimunud maagilised rütmid iidsetest müüridest õhkuvate mälestustega, mis omakorda tekitavad täiusliku sünergia.

Mari oli esinemisettepanekust Padisel väga meelitatud ja lubas ka Alkeemia lugejatele väikese sisevaatluse oma tegude ja mõtete maailma.

Sind pole ammu kuulda olnud, nüüd Padisel selline võimas esinemine?

Padise klooster ise on juba väga tore koht ja veel selline hilissügisene aeg... Ma ei ole ammu saanud kontserte anda, on olnud mõned harvad korrad ja üsna pika aja tagant. See on olnud nii peamiselt teatritöö tõttu, aga paus on olnud pigem sellepärast, et ma ise tunnen, et otsin midagi uut. Kuigi plaadist on möödas kaks aastat ja ma ei tea, kas see on pikk või lühike aeg, sest tegelikult on see plaat minu sees olnud juba enne väga kaua aega – ligi seitse aastat...

Sellepärast ma otsingi midagi uut, võib-olla kui keegi pole mind enne kuulnudki, siis ma ise tunnen, et tahaks edasi astuda. Olen võtnud kontserte vähemaks, et see ei läheks nagu mingiks konveieriks... Vahepeal hakkas neid nii palju tulema ja siis ma tundsin, et ma käian ja käian... Endalgi võib meelest minna, miks see kõik nii on ja miks ma olen oma laulud loonud. Tegin endale ühel hetkel stop! Võtsin aega, ja vastu vaid need kontserdid, mida ise tahan teha.

Hetkel võtab teatritegemine suurema osa ajast ära, kitarriga maha istuda ja luua on kuidagi keeruline, aga siiski ma unistan uuest plaadist. See on vaid minu teha, keegi ei saa selleks mind tagant sundida, see tuleb kõik nii nagu ta tuleb... Ja siis ma vahel olen olnud ärevil, et appi, kas ma rohkem ei saagi luua... kas mul rohkem ei tulegi enam midagi seest? Muusika ei sünni niisama, aga samas on see kõik väärt aega – tean seda oma eelmise plaadiga.

Tahan laulda uusi laule. Täna ma ei ole ju enam see, kes ma olin aastaid tagasi. Hiljuti laulsin "No näed sa...", mis on üks mu vanemaid laule, stuudios sisse ühe orkestriga, noor dirigent Rasmus Puur tegi seade. Kihvt, et see laul saab nüüd uue värskuse. Olin rõõmus, et iga hetk saan oma laulu äratada uuesti ellu, et ta ongi nagu uus!

Kui palju laule oled siiani loonud?

Ma ei oskagi loendada... Minu plaadil "22" on 11 laulu ja varasemast ajast kümmekond, mida ma kontsertidel ei esita, mu kriitikameel vist ei lase. Olen neid laulnud sõpradele ja kunagi ühel kontserdil ka. Hilisemast perioodist on viis-kuus laulu, mis ootavad viimistlemist.

Millist muusikastiili ise meelsasti naudid?

Kuulan palju eesti muusikat, ja mulle on oluline sealne sõnum. Kui kuulan välismaiseid artiste, siis kõige kütkestavam on muusika ise, meloodia. See võib olla mis tahes stiil, aga kui tunnen meloodias ära mingi erilise asja, mis äratab minus kire, siis see meeldib väga. Ma armastan vist kurbust muusikas... kui on selline teatav melanhoolia, siis mulle meeldib. Ja 80ndate eesti muusikat ja vanemat muusikat meeldib kuulata.

Loe veel

Kuidas laulud Sinu juurde tulevad – enne sõnad, siis muusika...?

Mulle meeldib luuletada. Tegelikult ma kitarri ei ole õppinud ega oska ka mängida sellisel tasemel, et kellegagi koos lihtsalt jämmida. Saan ise kodus omaette nokitseda ja leida mingeid enda jaoks sütitavaid meloodiaid. Õppisin nii, et kõigepealt hakkasin plõnnima isa vanal kitarril, millel ei olnud ühte keelt. Oli üks laul, millele tahtsin kõrvale meloodiat, ja hakkasin kitarril otsima, et saaksin end lauldes saata. Ega ma teadlikult ja teoreetiliselt väga palju ei tea, mida ma teen. Olen tegelikult laste muusikakoolis lõpetanud viiuli eriala.

Ma üritan lugude loomisel lähtuda tänasest päevast ja sellest, mida hetkel tunnen. Kui miski suur tunne tuleb või midagi tahaks nagu välja öelda või endale seletada, või on see mingi tõdemus, probleem kui küsimus, siis ma võtan selle loomise ette. Ma kirjutan ka, tihtipeale kirjutan lihtsalt niisama. Aga kõige rohkem meeldib mulle filtreerida ja panna riimi. Siis võtan selle kokku luuletusse või paari salmi ja püüan hiljem muusikasse panna.

Millest Sinu lood räägivad?

Ma ise arvan, et muusika kõneleb armastusest – igasugusest armastusest. Ka minu laulud on ikka väga tihedalt minu endaga seotud. Kui minu seest tuleb inspiratsioonihoog, siis see sünnib siin ja praegu maises elus. Aga ma tunnetan, et see on suurem kontakt millegagi, on justkui kingitus... See on nagu palve või meditatsioon, et ühendad kaks asja: selle, mida sa ei näe kunagi ja selle, mis on siinsamas. See on nagu mingisugune ühendus...

Sa tead ilmselt ise ka, et meeldid inimestele oma muusikaga. Mis on see võluvõti, millega nii paljudele korda lähed?

Mulle on väga palju ilusti öeldud ja üks osa minust kardab kiitust. Häbenen seda. Mõtlen, et millega ma olen selle ära teeninud..., et ma teen ju seda, mis on minu jaoks nii loomulik – me kõik teeme ju midagi väga hästi ja ilusti. Ja siis ma saan aru, et see ongi minu rada, on mulle kingitud ja ma saan seda teistele anda. Ma arvan, et kui see on isiklik ja tuleb minust ning kui inimesed on nõus seda vastu võtma, siis on ka nemad tänulikud. Täpselt samamoodi olen ka mina tänulik kellelegi teisele, kui tema mulle end jagab. Me ju õpime kõigest, ja kui keegi saab minu läbi õppida ja kogeda, siis mul on hästi hea meel selle üle.

Ikka mõtleme mõnikord, et kes me sellised siin maailmas oleme... Kes Sina oled?

Ma ei ole ennast osanud määrata või sildistada, inimene on ju tervik. Kui ma igapäevaselt midagi teen kasvõi kodus – koristan, pesen pesu või loen raamatut, olen see ju ikka mina. Ja see, kui ma loon või kui olen laval kas kontserdil või teatris, on see kõik üks tervik ja õpetab mind olema mina ise. Viib mind jälle kusagile edasi, seetõttu arvan, et ma olen inimene ja hing ja läbi kõige olengi mina.

Kes või mis Sind toetab ja moodustab turvalise ümbruse?

Ma olen eluaeg olnud inimeste küljes tugevasti kinni, mul on hästi toetav pere ja me oleme väga lähedased. Alates perekonnast, sõbrannadest ja nüüd elukaaslasega olles ma kuidagi tunnen, et olen olnud neis kõigis tihtipeale liialt kinni. Aga mingitel päevadel, kui pidin pikalt olema iseendaga, sain ühel hetkel aru, et ma nagu ei oskagi üksi olla... Olen loonud selle turvalise oleku väga palju endast väljapoole, aga täna tunnen, et pean õppima iseolemist või lihtsalt seda, et ma ei kardaks olla üksi ega kardaks olla mina ise. Üldse võiks elus olla rohkem avatud ja aus.

On Sul olnud hirme või kartusi?

Kui mul tuli plaat välja, oli see aeg nii rõõmude kui hirmudega seotud. Minu ümber oli enne plaadi tegemist palju inimesi, kes ütlesid, et ma pean plaadi välja andma. Ühel hetkel otsustasin, et olgu! Ma tegelesin väga paljude organisatoorsete ülesannetega, kõik oli korraga nii raske, aga piisavalt õige, et see kõik saigi juhtuda. Arvasin, et plaat tuleb välja ja need, kes tahavad seda kuulata, need kuulavad ja mina teen midagi muud edasi ehk siis elu läheb edasi.

Aga pärast plaati oli korraga mu ümber nii palju inimesi ja tähelepanu. Ühest küljest oli see tunnustus positiivne, aga ühtäkki läks asi nagu minu käest ära. Kõik võisid sellest arvata, mida tahtsid, ja see kõik oli nii avalik, sest alati on ju inimesi, kellele ei meeldi. Arvati, et see plaat ja minu muusika on naiivne..., sain palju haiget ja olin hirmunud. Ja olin tol ajal nii mõjutatav ja mingil hetkel hakkasingi arvama, et võiksin olla ehk muusikas peidetum, mitte nii avali. Lisaks hirmutas meediamaailm, mis oli minu jaoks uus ja ehmatas lausa ära, kus korraga hakati korjama üles sinu öeldut ja keerati see pea peale. Tõmbusin tagasi ja olen andnud intervjuusid valikuliselt.

Millesse Sa usud?

Taevasse... ma usun, et me oleme alati hoitud. Usun muusikasse ja armastusse.

Milline on Sinu sõnum inimestele?

Hästi oluline on teha seda, mida sa teha tahad, sest tegelikult ei ole mitte kusagil kirjas, kuidas miski peab olema. Või kus on see määr, mis on naiivne, või mis ilus või mis on paha... Mitte kuskil pole kirjas, et see, mida oled kaua aega teinud, ongi see, mida teed elu lõpuni. Alati tasub unistada. Seda olen küll õppinud läbi kõige, et unistused lähevad täide. Mitte kinnisideed, aga unistused.

Tekst: Terje Metsavas

KOMMENTEERI!