Kas vaikus lubab paremini keskenduda või hoopis pärsib loomingulisust?


Kas vaikus lubab paremini keskenduda või hoopis pärsib loomingulisust?
kirjanikdepositphotos.com

Teadmata, kas keset vaikust või müra, aga mõned teadlased on hakanud mõtlema, et segavad signaalid võivad tulla vaimsele, eriti loomingulisele, tööle kasuks.

Kas looming vajab vaikust? Kas probleemi lahendamisele vajalik leidlikkus eeldab rahu? Kas inimese tähelepanust janunev või muudel põhjustel mürane keskkond on kammitsev loomingule, segav leiutamisele või kurnab fantaasiat viljatuks? Samas, kas jaatav vastus nendele küsimustele tundub kuidagi mitterahuldav?

Sest mürast ja saginast hoolimata pole kunstnikud, kirjanikud ega nuputavad teadlased kusagile kadunud. Kuid ajaloost leiab dramaatilisi näiteid rahu suhtes tingimatutest kuulsustest. Nagu näiteks prantslaste "Tammsaare" Marcel Proust kes tabas ühel hetkel, et inimese ainuke vara, ehk elatud elu on võimalik kinni püüda kui see kirja panna. Ta asus kirjutama "Kadunud aja otsingut", aga teda segas müra. Nii ta siis proovis kõrvatroppe. Sellest jäi siiski väheks. Lõpuks lasi veel toa korgikihiga vooderdada, et vaiksem oleks. Jutt käib ajast Pariisis, sada aasta tagasi. Televiisorita, arvuti ja mobiilsete sidevahendite ning internetita.

Ja meie peame elama müraga mida polnud toona veel väljagi mõeldud. Ning oleme siia jõudnud lugematute inseneride vaimse pingutuse ja kunstnike loomingulise külluse keskel, mis paradoksaalselt on üheskoos rajanud uut meediaruumi ja täitnud seda täiendava lärmiga. Järsku polegi suhe vaimse töö ja signaalide rohkuse vahel nii must-valge nagu õpetaja koolis rääkis, kui nõudis klassis hiirvaikust.

Seotud lood:

Teadmata, kas keset vaikust või müra, aga mõned teadlased on hakanud mõtlema, et segavad signaalid võivad tulla vaimsele tööle, eriti loomingulisele tööle kasuks. Marcel Proust ja paljud teised vaikuse janulised Darwinist Tšehhovini on püüdnud end mürast isoleerida. Kuid vaevalt, et nad elasid helide vaakumis. Miks mitte siis küsida teist pidi - kas oleks põhjust arvata, et vihatud segavast lärmist võis olla neile kasu?

Teooria, mida kirjeldavad USA Northwestern'i Ülikooli teadlased lähtub oletusest, et osa inimestel on tajutavate ehk sensoorsete signaalide jaoks olemas paremad filtrid. Teistel aga mitte. Õigemini võib-olla töötavad filtrid samal inimesel eri aegadel erineva efektiivsusega. Seda küsimust peab veel uurima. Aga üldiselt on teada, et selline hea filtriga indiviid suudab keskenduda ka keset lärmi. Võib oletada, et Proustil oli seda raskem teha. Kusjuures teadalaste järeldus pole sugugi esimesi soosiv, vaid nad väidavad, et segavatest signaalidest on loomeprotsessile kasu, sealhulgas arvavad nad, et sellest oli kasu ka Marcel Proustile, kuigi mees ise kippus nägema olukorda probleemsena.

Seejuures on kasu nii heast kui halvast filtreerimise võimest. Võib spekuleerida, et näiteks inseneridele on meeli müravabana hoidmise võimest kasu, ja nende töö peab olema kooskõlas matemaatilisele loogika diktaadiga masinate maailmaga. Samas eeldame, et kunsti loojad poleks masinlikud ega reeglipärased. Huvitavate psühholoogiliste uuringute tulemusel julgevad teadlased oletada, et loomingulise töö puhul lasevad lekkivad filtrid hetkel oluliseks peetavate mõtete sekka ka neid mida peetakse fookusevälistena mitteoluliseks. Kuid just seetõttu avardub ja rikastub mõtetega töö moel mida võib pidada loominguliseks.

Teadastel õnnestus demonstreerida, kuidas nn paremast filtreerimise võimest oli kasu laboratoorsetes tingimustes läbiviidud testi tulemustele, milles etteantud aja jooksul pidid uuritavad esitama võimalikult palju vastusevariante. Ühtlasi demonstreeriti, et selle katse tulemused langesid kokku akadeemilise edukusega. Teatud mõttes sarnanes olukord eksamineerimisega. Järelikult on taolises olukorras kasu vaikusest või heade filtritega keskendumisvõimest. Üllatavalt, aga reaalse elu olukorrast tehtud katsete puhul kus mõõdeti loomingulist mõtlemist, oli vastupidiselt kasu "lekkivatest sensoorsetest filtritest".

Loe veel

Kui see on nii, siis meenutab kujunenud olukord ütlust, milles häda korral on abi ootamatult lähedal. Elame ju varasemaga võrreldes ebastabiilsemat ajastut ja selles on masinlikust mõtlemisest vähem kasu. Küll aga vajame üha rohkem kiirelt leidlikke ja loomingulisi lahendusi. Kui nüüd keegi hüüatab nõudlikult "Vaikust!", sest ta tahab mõtelda, siis võib-olla tasub kaasa mängida, et siis kõige pingelisemal vaikuse hetkel kukutada vaas põrandale. Võib ka juhinduda teisest pärimusest - kui sa ei saa neist jagu, siis võiksid liituda, s.t. hõlva positiivselt end ümbritsevat müra.

Autor: Kristjan Port

Kuula Raadio 2 tehnoloogiakommentaari Portaal E-N kell 13-14

KOMMENTEERI!