Selle põhjus on tegelikult väga lihtne. Juba lapsepõlvest peale õpetatakse meile, et me võrdleksime ennast teistega, et vaata milline on tema ning vaata, milline sina oled. Sealt algab see pihta ja see läheb kuni surmani välja. See on tegelikult selline ühelt poolt ebaterve, teisalt jälle hea - juhul kui see inspireerib.

Ma ütleksin, et see on mõjutusvahend. Kui sa oled kindel selles, mida sa teed ja kuidas sa teed, siis on kõik hästi. Kui sul see kindlus puudub, siis sa oled vägagi mõjutatav.

Ma esitaks esimese asjana küsimuse, et miks ma üldse pean ennast kellegagi võrdlema? Mida see sulle annab? Ma saan aru, et kui sa võrdled enda oskusi mingil alal ja näed, et keegi teeb paremini ning see innustab sind juurde õppima. Sel juhul on see arusaadav. Aga kui see lõpeb ainult sellise emotsionaalse vastega, et inimene tunneb ennast halvasti, siis see ei muuda küll midagi paremuse poole. See ei ajenda sind paremaks saama.

Mina ei võrdle ennast kellegi teisega. Ma küll vaatan, mida teised teevad ja millised on nende teadmised, neist annab ka endale midagi juurde õppida ja tulevikus kasutada. Seega võrdlemine võibki olla ühtpidi kahjulik, kuid teistpidi hoopis õpetav. Meisse on sisse kasvatatud, et meie konkurentsiühiskonnas inimene siiski peab teistest parem olema.

Selle järgi, mida ma inimestele õpetan, on alaväärsuskompleks väga lihtne. See koosneb teatud ideedest ehk mõtetest, mida siis inimene usub, ja vastavast tundest ehk emotsioonist. Kui see komplekt on inimesel olemas ja see on aktiivne, siis inimene tunnebki ennast niimoodi. Siin suuri saladusi ei ole ja sellest on väga lihtsalt võimalik vabaneda, kui on olemas vastavad teadmised. Kindlasti ei tasu seda eitada ega alla suruda, samuti ei maksa seda nurka surutuna kusagil läbi

elada, see ei anna midagi juurde, lihtsalt tõmbab inimese alla.

See sõltub täiesti vaatevinklist. Tavamõttes egoist on see, kes ei arvesta teiste inimestega ja peab silmas ainult oma huvisid ja oma tegevusi. Küll aga on sügavamas tähenduses egoism hoopiski midagi muud. Egoism on parainimene ehk ta asendab inimest. See on selline nähtus, mis leiab aset mõistuses.

Näiteks kui sa mõtled ning ühel hetkel sul tekib küsimus, et kes on see, kes mõtleb? Kas see olen mina või mõte mõtleb ise ennast? Ja kes olen siis mina, kas vaid selle mõtte pealtvaataja?

Kui sa siis sellest pealtvaatajast vaatad enda mõtet, siis sa võid avastada, et sinu mõte on minakeskne. See tähendab, et seal on kogu aeg "mina", "minu oma", "mina tahan või ei taha", "ma pean" jne. Igal pool on see "mina" esikohal. Ja kui nüüd vaadata kogu seda "mina"-mõtete komplekti, siis sealt kujuneb välja selline terviklik konglomeraat, mis on ühelt poolt väga hektiline, informatiivne ja tundub, et see olengi mina. Inimesed tavaliselt mõtlevad, et see ongi see päris mina.

Sellisest mõtete pealt vaatamisest kujuneb aga välja hoopis teistsugune kogemus. Sa saad aru, et seal on veel keegi teine, hoopis teistsugune sina, kes esindab ennast sinu nimel. Kui sa nüüd vaatad kogu seda komplekti, siis see on see, mis on ego ehk valemina. Sa võid küsida endalt, kas see kõik esindab sind, ning võid avastada, et see ei esinda üldse sind. Mõte ei esinda tegelikult inimest ennast enamasti.

Siin on kindlasti hästi palju valemeid olemas, kuid põhimõtteliselt võiks öelda, et kõik need soovitused põhinevad mingil ideel, millega kaasneb ka mingi emotsioon. See töötab nagu asendusvahend teatud perioodidel. Teatud perioodidel jälle ei aita ja mõnele ei toimi üldse kunagi.

Kui nüüd vaadata põhimõttelist muutust, siis tegelikult võiks küsida, et milleks mul seda kõike tegelikult vaja on? Milleks peab olema ideeline ja emotsionaalne kindlus? Kas äkki võib olla ka täiesti teistsugune kindlus, mis ei ole kõigutatav komplekside ega ka mitte teiste inimeste poolt?

Siin ma pakun tavaliselt asemele tegevusekesksuse. See tähendab, et kui sa midagi teed, siis tee seda parimal viisil ehk keskendu tegevusele. Kui sa oma asjus sellisel viisil toimetad, siis see tulemus räägib iseenda eest. Sa saad pärast ise hinnata, kas see on tehtud hästi või oled sa mingit jama kokku keeranud, ise veel seda teades. Ma pakun välja tegevustekeskse enesehinnangu, mis on autentne ja päris, samuti praktiline ja ei sõltu teiste arvamusest, sest sina tead, kuidas sa seda tegid. Selline kindlus tekib inimesel endal sõltuvalt sellest, mida ta teeb ja teadvustab. See on pisut selline teistsugune enesekindluse versioon aga see on selline kõigutamatu. Minu arust on see väga hea, sest me ju nagunii tegutseme kogu aeg. Kui sa ei tee just kätega, siis sa teed mõistusega või emotsionaalselt. Inimesed on vägagi tegevusekesksed.

Ma olen oma elu jooksul ja erinevate praktikate jooksul uurinud igasuguseid õnne valemeid ja maailm lausa kubiseb neist. Aga kui nüüd vaadata seda printsiipi, mis on põhiliselt kasutusel, siis see on teatud mõttes nagu saamine - sa pead midagi saama, et olla õnnelik. See võib olla mis iganes, näiteks palgatõus või mõne inimese lahke pilk või looduse nautimine. Mida iganes, igal juhul sa pead saama midagi. Kui sa seda ei saa, siis on kaks varianti: kas sa oled neutraalne või sa kannatad. Muidugi see saamine võib olla ka iseenda tehtud, näiteks kujutad midagi meeldivat ette ja tunned ennast hästi. Või siis meenutad häid aegu ja jälle oled õnnelik, jälle oled midagi saanud.

Selline sõltuvus, et saamine on seotud õnnetundega, on globaalne. Aga ma vaatasin, et siia ei saa rajada ju midagi püsivat, sest saamine eeldab seda, et sa pead saama - see ei saa lõppeda. Sellele saamisele on üles ehitatud tänapäeval ka kogu tarbimine.

See on väga oluline printsiip tegelikult, sest kõik tahavad ju õnnelikuks saada. Uurides seda asja, leidsin ma tegelikult täiesti fundamentaalse lõpplahenduse. See lahendus on inimene ise ehk tegelik mina. Kui sa oled ennast avastanud ja oled, siis sa oled saanud iseennast iseendale. Siis see õnnelikkus on sul iseseisvalt olemas. Sa ei pea seda enam tegema, sest ta on olemas.

Kui sa oled iseendana, siis sa oledki õnnelik. Mingisugust muud õnnelikkust siia polegi siis enam tarvis lisada. Mitte sellepärast, et sa ei taha, vaid sellepärast, et see õnnelikkus teeb seda ise. Lõpeb vajadus veel kusagilt õnne saada. See muudab ka rahulikuks, kuid ei kitsenda kuidagi meie maailmast saadavaid kogemusi. Lihtsalt, kutse tarbimisele enam ei mõjuta sind ja sa saad välja sellest lõputust ringist, mis püüab sind kogu aeg õnnelikuks teha.

Ingvar Villidot intervjueeris Ingrid Peek

Kuula seda intervjuud Raadio 2 saate "Hallo, Kosmos!" soundcloudis SIIT. Kuula ka täispikka saadet Ingvar Villidoga, kus ta räägib teadlikkusest ja teadvelolust argielus, radikaalsest enesemuutusest ja eneserealisatsioonist SIIT.