Aga ometigi ei tee me midagi, enne kui see meie tagumikku ei torgi. Ja kas siiski. Meie oma valitsejad üritavad meile parasjagu selgeks teha, et elu alus on majandus, et sellega põhjendada meie ühe suurima väärtuse ja tulevikuressursi - looduse - kiireks papiks kütmist, sõna otseses mõttes. Ajada põlislaaned põlevkivikateldesse on 21. sajandi algul kosmosejaamal Maa täielik absurd. See on rumal, lühinägelik ja ahne.
"Alles siis, kui viimane puu on maha raiutud, viimane jõgi saastatud ning viimane kala püütud, suudate te päriselt mõista, et raha ei kõlba süüa," hoiatas indiaanipealik, kelle jaoks oli elementaarne seitse põlve ette mõelda.
Elu alus pole mitte majandus, vaid loodus. Inimene on looduse osa - mitte looduse kroon, vaid me sisaldume looduses, me oleme ise loodus ja koosneme loodusest ning ilma looduseta pole meil elu. Kui meil pole õhku, vett ja süüa, siis me sureme. Need on elu alustalad, dr. Watson. Inglise atmosfäärikeemiku ja teaduse populariseerija James Lovelocki Gaia teooria sellest, kuidas meie planeet on üks ühtne tervikorganism, pole mitte pelgalt huvitav teooria, vaid reaalsus.
Radikaalse muutuse aeg
Me näeme, et maailm on kriisi lävel, et mitte öelda juba otsapidi ummikus, aga ometigi ei toimu globaalset muutust. Kas me "kõrgtsivilisatsioonina" ei suuda tõesti jõuda selleni enne, kui käes on totaalne kriis ja häving, et siis selles düstoopias madmaxilikult mürgitatud tühermaadel nottida ja "raha nosida". Milleks vajuda tagasi kiviaega ja kaosesse, kui on võimalik nüüd kohe üles ärgata, seda kõike märgata, teadvustada, võtta vastutus ja muuta.
Inimkond justkui ei taha suureks kasvada, vaid jäädagi edasi samamoodi mõnusalt teismeikka tiksuma - oled juba kõva tegija küll ja käid peol laiamas, aga samas vangi veel oma pättuste pärast ei lähe, vanemad vastutavad. Aga kes on meie vanemad...?
Inimene 2.0 ehk sisemine revolutsioon ja inimteadvuse renessanss
KOMMENTEERI!