Erki Kaikkonen: Suurte vastuolude ajastu turunduslikud toimemehanismid, mis on sama hästi varjatud kui elu magamistoas


Erki Kaikkonen: Suurte vastuolude ajastu turunduslikud toimemehanismid, mis on sama hästi varjatud kui elu magamistoas
Jutuvestja Erki KaikkonenFoto: Kerttu Kruusal

Ühiskonnateadusi tudeerinud jutuvestja Erki Kaikkonen kirjutab avalikust ja globaalsest jutuvestmisest ning selle peidetud mõjust meie maailmatunnetusele ja enesetunnetusele: kuidas kujundab propaganda maailma kõige kasumlikuma äri - sõja - ühiskonnas justkui "normaalseks" ja aktsepteerituks ning kuidas sellesse suhtuda?

Suurte vastuolude ajastu turunduslikud toimemehanismid, mis on sama hästi varjatud kui elu magamistoas.

Tänastes Lääne ühiskondades väljendub järgnev paradoks eri mahus ja on sama hästi varjatud nagu elu magamistoas. Ehk on see normaalne - või siiski mitte? - et:

Me elame maailmas, kus:

Arstide ja meditsiinisüsteem sama aegselt nii ravivad kui ka kahjustab tervist.

Juristid hävitavad õiglust, kuigi võiksid selle eest seista.

Ülikoolide akadeemilist mõttevabadust rõhub surve uurida vaid seda, mis toetab majanduskasvu.

Meedia varjutab ja moondab informatsiooni.

Religioon hävitab moraali.

Pangad hävitavad majandust.

Ja riigimehed hävitavad ühiskondliku heaolu aluseid.

Juba pikalt puhuvad pasunad ja kuulutavad, et oleme globaalse majandusliku ja ühiskondliku kriisi lävel ning seekord on kaasproduktina globaalselt laienev keskkonnakriis. Paljud eksperdid on tõdenud, et mitte enam niivõrd lävel, vaid sees. Meil on seda vabadus eirata seni, kuni see meie isiklikku elu ja olu otseselt ei sega (e. varvastel veel ei tallu).

Seotud lood:

Kuidas seda muuta nendes elu lõikudes, kus see nii on?

Või tuleb taas lihtsalt oodata, et majanduslik, sotsiaalne ja panganduslik krahh lahendatakse nagu on olnud senine maailma praktika - kõikide sõjaga kõikide vastu. Mis on kahtlemata parim viis jälgede segamiseks, kuid külvab ka suurimat mõeldavat kannatust. Jääb loota, et seekord läheb teisiti ning selleks on tarvilik meie kõigi teadlikus ja võime iseseisvalt kaasa mõelda ja märgata. Vajadusel ka muuta enese eluviisi ja elukorraldust. Harituse mõõduks öeldakse olevat äratundmisvõime ja ettenägemisvõime. Viimastega on tänapäeval keerulised lood.

Hetkel näib, et avalik võim meil ja mujal mängib vääramatult kaasa globaalse sõjaõhutamise propaganda projektiga, mille tagajärjeks on ühiskondade aina suurenev sisemine lõhestumine ning üldise ühiskondliku ja avaliku kodanikuühiskondliku suunatud tahte halvamine. Kahtlemata on suurem osa inimesi selles kõrvuni, silmini ja südame põhjani sees. Nii ei jää ei silmi ega kõrvu märgata suuremat pilti, mida ongi raskem näha vajalike taustateadmiste puudumisel.

Sõda ei ole kunagi lahendus kuigi märkamatult hakkab sellena tunduma, sest on läbi meedia ja propaganda järk-järgult muudetud väga isiklikuks - see on protsess, kus kõikidele osapooltele hakkab tunduma, et on vaja end kaitsta sõjalise rünnaku abil. Isiklikuks muutub kõik, mis äratab meis tugevaid tundeid. Nii on kõikidele ja ka viimase 20 aasta sõjalistele konfliktidele eelnenud 0,5-1 aastane propagandalaine meedias, mis õhutab vastandumist ja püüab näidata kedagi ohtlikuna, ning luua põhjusi rünnakute ja vägivalla õigustamiseks (meenutagem kasvõi Iraagi Lahesõja eelset aega). Ning et asi kindel oleks, luuakse tingimused ohutaju ja hirmu veelgi isiklikumaks muutumiseks nn False Flag ehk libaoperatsioonide kaudu, mis tähendab, et mitte keegi ei saa päris täpselt aru, mis toimus, kuid kõigile kellele vaja, tundub, et meid on rünnatud. Kuid see, kelle käes on meedia, saab luua sündmuste seletamiseks tarviliku tähendust, mis tavaliselt loob sõja õigustust ning konstrueerib veelgi tugevamalt inimeste teadvusesse arusaama, et keegi teine kusagil seal, keda me isegi ei tunne, on ohtlik ja halb, ning väärib karistust (nn kultuurilise Teise konstrueerimine).

Inimese käitumine juba on kord üsna ootuspärane ja kui meedia jutustab lugu, mis loob tunde, et miski tundub ohtlik ja ebaõiglane, siis inimesed annavad kogu sellele vastandatusele ja sõjale ka oma õnnistuse ning lisaks kõigele on valmis - kas vabatahtlikult või ka kohustuslikus korras - need sõjad maha pidama ja seal oma elusid ohverdama. Ning lõppude lõpuks saama selle hästiõigustatud veretöö eest ka medaleid ja neid auga kandma.

See kõik on võimalik tänu sellele, et me ei oska olla teadlikud nn avalikust ja globaalsest jutuvestmisest ning selle peidetud mõjust meie maailmatunnetusele ja enesetunnetusele. Inimest ja ühiskonda suunab ja valitseb see, kellel õnnestub jutustada talle usutav lugu sellest, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Propaganda edukus seisneb selle varjatuses. Ning propaganda toime mõistmise üheks võtmeks on selle mõistmine, mis on inimeste jaoks reaalsus. Inimeste jaoks on reaalsus peamiselt see, mida nad tunnevad - sest see, mida nad tunnevad, paneb neid muutma oma väärtusi, hoiakuid, hinnanguid ja käitumist. Seda võib nimetada ka stiimul-käitumiseks, mis baseerub antipaatiate ja sümpaatiate konstrueerimisel läbi lugude tekkivate tugevate emotsioonide kaudu.

Kuskilt aga peavad ju tulema ka relvad nende sõdade pidamiseks ja keegi peab need kõik kinni maksma. On üsna selge, et praegunegi maailm, eesotsas mõne suurriigiga, on sõjapidamise tõttu juba kõrvuni võlgades. Võid arvata kolm korda, kes selle kinni maksab. Senine ilmasõdade kogemus näitab, et lihtsad inimesed maksumaksjatena.

Kas tead, mis on maailma kõike kasumlikuim äri?

Hetkel elame me juba enam kui kümnendi jagu ajastus, kus suurkorporatsioonid hakkavad ületama majandusvõimsuselt riike. Paari aasta tagustel andmetel on 100 suurimast majandusüksustest maailmas 49 riigid ja 51 suurkorporatsioonid.

Aina suuremat ja kasvavat kasumit paneb taskusse selle kõige pealt aga pea nähtamatuks jääv sõjalis-tööstuslik kompleks. Praegusel kümnendil tundub neil taas väga hästi minevat ja ehk pareminigi kui kunagi varem. Ning nagu iga korralik äri tegeleb ka sõjalis-tööstuslik kompleks turundusega, aga seda lähtuvalt juba oma suhtelistelt piiramatutest võimalustest, võrrelduna ükskõik millise teise ärisektoriga. Ilmselt suudab nendega konkureerida edukas turundamises vaid ravimitööstus, kellel on samuti käes hiiglaslikud kasumid. Turundus on alati investeering oma tulude suurendamiseks. Selle oluline osa on poliitiliste jõudude vähem või rohkem peidetud rahastamine ettevõtlustulude suurendamiseks tarviliku kliima (loe: seadusandluse) loomiseks. Teine oluline osa turundusest on kommunikatsioon.

Mis on turundusliku kommunikatsiooni olemus?

Me kõik vajame informatsiooni selleks, et elus orienteeruda. Igapäevane informatsiooni vajadus on seotud vajadusega orienteeruda tänases maailmas. Informatsiooni abil teeme valikuid enese ja enesega seotud vajaduste rahuldatuse tagamiseks. Inimestena ei tee me mitte ühtegi liigutust ilma, et selle taga oleks mõni isiklik vajadus. Vajadusi me ei koge muul viisil kui vaid oma tunnete ja emotsioonide kaudu. Nii on meie käitumine kantud tihti reaktiivsusest ehk emotsioonidest. Usume küll kiivalt, et inimene on ratsionaalne olend ja teeb ratsionaalseid otsuseid, mis minu hinnangul on aga meile kalliks maksma minev illusioon.

Inimese ratsionaalsus seisneb turunduskommunikatsiooni vaatevinklist vaadatuna tänapäeval peamiselt tema võimes omandada informatsiooni kaudu lugusid, tähendusi ja identiteete nii, et ta ise seda vaevu märkab. Nii tuleb inimeste reaktsioonide ja käitumise suunamiseks saavutada kriitilise hulga inimeste kaasahaaratus avalikku jutuvestmisesse. Osavalt seotakse kokku juba inimeste jaoks tuttavad tähendused ja uued tähendused ning inimeste tähelepanule ongi antud soovitud suund ja seda suunda aitavad hoida tugevad emotsionaalsed reaktsioonid, mida igapäevaselt ja iganädalaselt meedia kaudu stimuleeritakse. Samuti võimendatakse vastanduvaid huvigruppe, sest nii hoiavad inimesed ise üleval vajalikku vastandatust ning taustaks on pidev ja soodsas suunas inimeste tähelepanu stimuleeriv HIRM. Hirm midagi kaotada või millestki ilma jääda on ilmselt inimeste peidetud suunamiseks üks efektiivsemaid instrumente. Sealjuures on hirm üks efektiivsemaid pimestajaid ning mentaalse illusiooni ja maailmapildi ülalhoidjaid.

On suur väljakutse selles hirmust tulvil avaliku jutuvestmise meediarägastikus jääda sisemiselt ja emotsionaalselt vabaks. Tean isiklikult Eestis ja mujal maailmas suurel hulgal inimesi, kes on teadlikult eemaldunud meediast ja neidki, kes on otsustanud, et nad ei panusta oma tähelepanu ja eluenergiat sellesse maailmapilti ja maailmakorraldusse, millesse nad ei usu ja millel puudub ühisosa nende endi unistustega. See on eemaldumine maailmast, kus on kadunud armastus, tundlikus, empaatia ja õrnus ning neist on saanud heal juhul kirjanduslik žanr. Nii on aina enam koondumas omavahel need, kes peavad oluliseks hoolimist, armastust, empaatiat ja õrnust elu suhtes enese ümber ja eneses. Loomulikult on siingi üksjagu väljakutseid, sest tee, mis ära tuntud, on uus. Kuid samas ei olda üksi - kui vähegi ringi vaadata kaugemal ja lähemal, ning sündimas on ka palju ilusat.

Minu soovitus sulle on suhtuda meediasse ja uudistesse kui lugudevestjasse. Ning meeles pidada, et ükski teooria ei ole tegelikkus, vaid ainuüksi püüd seda kirjeldada - nii nagu kaart ei ole kunagi territoorium, vaid selle kirjeldus.

Autor: Erki Kaikkonen

Kuula elukutselist elu-uurijat ja muinasjutuvestjat Erki Kaikkoneni Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!"

KOMMENTEERI!