Või tuleb taas lihtsalt oodata, et majanduslik, sotsiaalne ja panganduslik krahh lahendatakse nagu on olnud senine maailma praktika - kõikide sõjaga kõikide vastu. Mis on kahtlemata parim viis jälgede segamiseks, kuid külvab ka suurimat mõeldavat kannatust. Jääb loota, et seekord läheb teisiti ning selleks on tarvilik meie kõigi teadlikus ja võime iseseisvalt kaasa mõelda ja märgata. Vajadusel ka muuta enese eluviisi ja elukorraldust. Harituse mõõduks öeldakse olevat äratundmisvõime ja ettenägemisvõime. Viimastega on tänapäeval keerulised lood.
Hetkel näib, et avalik võim meil ja mujal mängib vääramatult kaasa globaalse sõjaõhutamise propaganda projektiga, mille tagajärjeks on ühiskondade aina suurenev sisemine lõhestumine ning üldise ühiskondliku ja avaliku kodanikuühiskondliku suunatud tahte halvamine. Kahtlemata on suurem osa inimesi selles kõrvuni, silmini ja südame põhjani sees. Nii ei jää ei silmi ega kõrvu märgata suuremat pilti, mida ongi raskem näha vajalike taustateadmiste puudumisel.
Sõda ei ole kunagi lahendus kuigi märkamatult hakkab sellena tunduma, sest on läbi meedia ja propaganda järk-järgult muudetud väga isiklikuks - see on protsess, kus kõikidele osapooltele hakkab tunduma, et on vaja end kaitsta sõjalise rünnaku abil. Isiklikuks muutub kõik, mis äratab meis tugevaid tundeid. Nii on kõikidele ja ka viimase 20 aasta sõjalistele konfliktidele eelnenud 0,5-1 aastane propagandalaine meedias, mis õhutab vastandumist ja püüab näidata kedagi ohtlikuna, ning luua põhjusi rünnakute ja vägivalla õigustamiseks (meenutagem kasvõi Iraagi Lahesõja eelset aega). Ning et asi kindel oleks, luuakse tingimused ohutaju ja hirmu veelgi isiklikumaks muutumiseks nn False Flag ehk libaoperatsioonide kaudu, mis tähendab, et mitte keegi ei saa päris täpselt aru, mis toimus, kuid kõigile kellele vaja, tundub, et meid on rünnatud. Kuid see, kelle käes on meedia, saab luua sündmuste seletamiseks tarviliku tähendust, mis tavaliselt loob sõja õigustust ning konstrueerib veelgi tugevamalt inimeste teadvusesse arusaama, et keegi teine kusagil seal, keda me isegi ei tunne, on ohtlik ja halb, ning väärib karistust (nn kultuurilise Teise konstrueerimine).
Inimese käitumine juba on kord üsna ootuspärane ja kui meedia jutustab lugu, mis loob tunde, et miski tundub ohtlik ja ebaõiglane, siis inimesed annavad kogu sellele vastandatusele ja sõjale ka oma õnnistuse ning lisaks kõigele on valmis - kas vabatahtlikult või ka kohustuslikus korras - need sõjad maha pidama ja seal oma elusid ohverdama. Ning lõppude lõpuks saama selle hästiõigustatud veretöö eest ka medaleid ja neid auga kandma.
KOMMENTEERI!