Silmapiiri avardamine kehavälise kogemuse kaudu


Silmapiiri avardamine kehavälise kogemuse kaudu
Kehaväline kogemus ja avardatud tajuFoto: consciousdimension.wordpress.com

"Nautisin seda puhast õndsust, mis käib kaasas oma keha piiridest väljaspool viibimisega, ning mõtlesin selle võime taga peituvale väele - teadmisele, nagu ütles Robert Monroe, et "oleme midagi enamat oma füüsilisest kehast". Just sellised kogemused on kõigist inimestele saadaolevatest sügavaima tähendusega," jagab parapsühholoogia uurija Graham Nicholls oma lugu kehavälistest kogemustest, mille osas teda peetakse üheks asjalikumaks autoriks. Oma kehavälistest kogemustest, astraalprojektsioonist, surmalähedasest kogemusest ja teistest parapsühholoogilistest nähtustest räägib Graham Nicholls täna, pühapäeval kell 14 Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!".

Lendasin avastuste avenüül

Minu all poolhämaras laiuv linn oli otsekui elus, helkides erksate neoonsiltide ja korrapäraste tänavavalgustite rikkalikes tehisvärvides. Heljusin vaikides selle kõige kohal ja jälgisin, kuidas inimeste tulv all edasi-tagasi sagis. Mu liikumatu füüsiline keha asus linna teises otsas, minu jaoks otsekui kuskil kauges mälusopis. Laskusin alla tänava tasandile ja vaatasin mööduvaid inimesi, kes minu kohalolust sugugi teadlikud polnud ning kes kõik olid süüvinud omaenda isiklikku maailma. Kogesin veidrat tunnet, kui nad otse minust läbi kõndisid, ning püüdsin kinni hetkelisi aimdusi nende rõõmust ja kurbusest, raskustest ja innustusest. Vaatasin vanu hooneid, mis näisid justkui helendavat aastate jooksul seal elanud inimeste kogutud emotsioonide taustal; tunnetasin mingil moel kogu selle linna erilisust, inimenergia ja kogemuste tohutut hulka.

Seotud lood:

Kõikjal mu ümber paistis olevat otsekui avastuste avenüü; olgu selleks siis minust mööda kõndivate inimeste eraelu või mu pea kohal säravate tähtede ilu. Tõusin tagasi kõrgele õhku, tahtes kogeda seda täielikku vabadust, mis kaasneb kaalutu ja nähtamatuna ringi liikumisega. Lendasin üha kiiremini ja kiiremini, tundes üha suuremat elevust, kuni mind ümbritses kuupaistest osaliselt valgustatud pilv, mis selles uduses valguses nägi välja peaaegu lilla. Nautisin seda puhast õndsust, mis käib kaasas oma keha piiridest väljaspool viibimisega, ning mõtlesin selle võime taga peituvale väele - teadmisele, nagu ütles Robert Monroe, et „oleme midagi enamat oma füüsilisest kehast". Viimase kahekümne aasta jooksul olen sadade kehaväliste kogemuste (OBE - outer-body experience) ajal sageli seisatanud aukartusest selle ees, mille tunnistajaks olen olnud. Neil endasse süüvimise hetkedel olen jõudnud järeldusele, et just sellised kogemused on kõigist inimestele saadaolevatest sügavaima tähendusega. Minu huvi selle nähtuse vastu algas kaheteistaastase poisina, kui hakkasin kogema üürikesi hetki, mil viibisin väljaspool oma keha. Need esimesed kogemused, mis olid küll põgusad ja mida oli raske määratleda, muutsid mu avatuks võimalusele, et meie teadlikkust ei kammitse mingid füüsilised piirangud.

Mäletan, kuidas lugesin avasõnu esimesest sel teemal kirjutatud raamatust, mille ostsin. Teos algas nii: „Käesolev raamat räägib erakordsest ja isegi uskumatuna kõlavast võimalusest. Siin väidetakse, et inimese teadvus võib end kehast eraldada, minna mõnda teise kohta, jälgida seal toimuvat ning mõnikord isegi selles kauges kohas füüsilisi muutusi esile kutsuda." Need sõnad Gertrude Schmeidleri kirjutatud raamatu eessõnas mõjutasid mind sügavalt. Mul oli juba mingi kerge arusaam selle võime olemusest tänu neile põgusatele kogemustele, mille olin läbi elanud enne selle teema kohta lähemalt lugemist, aga mul polnud toona aimugi, kuidas see raamat suudab mul aidata oma elu muuta. Pool aastat pärast nende avasõnade esmakordset lugemist suutsin ma tahtlikult esile kutsuda kehavälise kogemuse, tuginedes raamatust loetule ja omaenda varasematele iseeneslikele kogemustele. Kuigi mu esimene ise esile kutsutud kogemus kestis vaid üürikest aega ning olin sealjuures vaevu võimeline kehaväliselt liikuma, olin sellega ületanud teatud läve. Tunnetasin, et olin võimeline saavutama rohkem kehaväliseid kogemusi ja seda tegema üha sagedamini. Järgnevatel kuudel kujunes mul välja täitmatu isu sellel teemal kirjutatud raamatute järele.

Tundsin, nagu oleksin avastanud mingi saladuse, mis oligi täpselt nii imeline, nagu olin seda endale ette kujutanud.

Mäletan, kuidas lugesin Sylvan Muldooni ja Hereward Carringtoni kirjutatud ning esmakordselt 1929. aastal avaldatud teost „Projection of the Astral Body", milles autorid kirjeldavad oma ettekujutust teisest kehast, mida ühendab inimese füüsilise kehaga hõbedane nöör. Tänapäeval pole hõbedase nööri idee küll niivõrd levinud, aga seda mainitakse endiselt sageli. Mõned väidavad, et sellist asja pole olemas, samas kui teised kinnitavad, et see on kahe keha vaheline asendamatu side, ilma milleta me sureksime.

Muldoon kirjeldas oma kogemusi väga konkreetsete mõistetega, mis näisid järgivat täpset mustrit, alustades sellest, kuidas inimese teisik hülgab füüsilise keha, ning lõpetades kehasse taas sisenemisega. See väga selgepiiriline kirjeldus tundus mulle mitu aastat loogilisemana kõigist teistest teooriatest ja kirjeldustest, millega olin toona kokku puutunud. Minu vaatenurk hakkas muutuma ja avarduma alles siis, kui tutvusin Robert Monroega, kes kasutas kehaväliste kogemuste suhtes rohkem teadlikkusel põhinevat lähenemist.

Monroe esimene kehaväline kogemus leidis aset siis, kui ta kuulas heliplaati, mille eesmärgiks oli magava kuulaja õpetamine. Selle kogemuse mõjutusel arendas ta protsessi nimega Hemi-Sync® (lühend sõnadest hemisfääriline sünkronisatsioon). Hemi-Sync® protsess seisneb kahe helisageduse mängimises läbi kõrvaklappide, et põhjustada kuulaja ajus efekt, mis soodustaks kehaväliste kogemuste esinemist. Mõlemad helisagedused on teineteisest pisut erinevad, mille tulemusena tekib diferents, mis peaks kuulajas tekitama meditatsiooni või sügava lõõgastuse olekuga sarnaneva seisundi; sellise protsessi edukaks saavutamiseks võib tavaliste vahenditega minna aastaid. Monroe ettevõtmine oli tõeliselt teedrajav; ta näitas avara teadlikkuse võimalusi uuele põlvkonnale. Kuigi minu jaoks suutis Hemi-Sync® tehnoloogia esile kutsuda vaid kerge transiseisundi, tekitas minus suurt huvi eeskätt idee muuta kehavälised kogemused sel moel saadavaks suurele hulgale inimestele.

Tehnoloogia abil taju tasandeid avastama ja kogema

Sain suurt innustust ideest luua tehnoloogia või teaduslik arusaam teadlikkusest, mis pakuks ka teistele inimestele võimaluse saada aimu uutest taju tasanditest. Teatud mõttes olid esimesed inimkonna poolt kasutusele võetud tehnoloogiad, käsitöö ja teised loomingu vormid mõeldudki selleks, et aidata meil luua vaimseid ühendusi. Maailma vanimad templid olid loodud abivahendiks, millega ühendada meid kõige üleva ja ebamaisega; seal kasutati uhkeid freskosid, muusikat, rikkalikke lõhnu ja värvikirevaid ornamente, et luua keskkond, milles meie mõistus suudaks pääseda kaugemale igapäevatoimetustest. Hakkasin ette kujutama „kaasahaaravat" keskkonda, millel võiks olla sarnane mõju tänapäeva ilmalikule maailmale - keskkonda, mis võiks aidata inimesel pääseda enda kõige sügavamasse osasse ilma uimastite või religioosse dogma abita.

1998. aastal kujundasin ja ehitasin oma esimese versiooni sellisest kaasahaaravast keskkonnast. Minu eesmärgiks oli võimaldada kehaväliste kogemuste või vähemalt emotsionaalse ja rahuliku kogemuse läbi elamine. Lõin ehitise, mis tõstab inimese maapinnast kõrgemale, võimaldades tal täielikult lõõgastuda, aga samas olla teadlik oma pisut haavatavast olekust. Seejärel kuulaks ta hüpnootilist induktsiooni, mille eesmärgiks on aidata saavutada kehaväline kogemus või sügav transiseisund. Panin selle töö nimeks Epicene, sest see esindas olekut teadliku ja alateadliku mõistuse vahel. Olen sellest esimest katsetusest saadik loonud mitu uut keskkonda. Järgmise nimeks oli LAM - heli ja valgust kasutav keskkond. Mõni aeg hiljem, 2004. aastal tegin ma koostööd loomaks programmi The Living Image, mida näidati ka Londoni teadusmuuseumis. See oli kõige suurem ja keerulisem töö, mille olen iial valmistanud. The Living Image kasutas kõige moodsamat virtuaalse reaalsuse (VR) tehnoloogiat loomaks inimest paeluvat kogemust. Sarnaselt kõigi eelmainitud töödega oli ka see loodud kasutamiseks korraga vaid ühele inimesele, aga erines kõigist teistest, sest selles kasutati heli, pilti ja arvutiga loodud graafikat, mida kõike sai kontrollida see inimene, kes seadet parajasti kasutas. Tulemuseks oli erakordselt vabastav kogemus, mis võimaldas inimestel saavutada kontakti oma psüühika nende osadega, millega nad tavaliselt kokku ei puutu.

Tajupunkt ja avardatud kvant-olemusliku meele idee

Sellised projektid ning mitmete organisatsioonide, teiste hulgas ka Monroe Instituudi töö loovad uue arusaama kehavälise kogemuse kohta - arusaama, mis ühtib meie tänapäevase maailmaga, aga on ühtlasi ka intuitiivne ja avatud vaimsele transformatsioonile. Vananenud astraalprojektsiooni kuvand ehk esoteeriline arvamus, et igas inimeses peitub teinegi keha, mis koosneb mingist müstilisest energiast, on suures osas asendunud arusaamaga teadlikkusest, mis ulatub kaugemale inimese kehast ning lõimub kõige meid ümbritsevaga. Sellises kehavälise kogemuse käsitluses on inimene keskpunktiks teatud katkematule teadlikkusele. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et tundsin end sageli kui tajupunkt, mis ühtib teadlikkusel põhineva arusaamaga. Tegelikult on mõne uuringu põhjal kehavälist kogemust tundnud inimestest kuni 80% adunud keskkonda tajupunktist lähtudes ning on oma füüsilisest kehast vaid põgusalt teadlikud.

Paljud teadlased on jõudnud lähedale katkematu teadlikkuse teooria koostamisele ning toetavad avardatud meele ideed - teatud liiki kvantteadvust, millele viidatakse mõnikord kui keerd- või kaugtajule. Nobeli preemia võitnud füüsik Brian Josephson on isegi kirjutanud teooria psi- ehk psüühilisest tajust, mis põhineb samuti sellel kaudsuse ideel.

Sõltumata sellest, kas psi-taju on mingil moel kvant-olemuslik, nagu seda on väitnud Brian Josephson, Dean Radin ja mitmed teised, või on tegelikkus midagi sellist, mida keegi pole veel isegi ette kujutanud, on idee kehavälise reaalsuse ja teadlikkuse ühendusest vägagi järjepidev. Paljud idamaade filosoofiad on vähemalt osaliselt ühel nõul selles suhtes, et kõik on omavahel mingit moodi seotud; selline seisukoht, mida toetavad mitmed eri allikad, annab näiliselt mõista, et tegelikkus on palju keerulisem, ning tõstatab terve trobikonna jahmatavaid võimalusi. Teadlikkus on nii kvantmudelis kui ka idamaade mudelis võimeline ületama suuri kaugusi ja isegi lineaarset aega.

Ettenägelikud olekud

Sarnaselt enamiku inimestega olin ma alati vaistlikult pidanud aega mingiks lineaarseks protsessiks, mis kulgeb vankumatult muudkui edasi. Kuid 1999. aastal elasin ma läbi ühe oma elu kõige intensiivsema kogemuse - avastasin end väljaspool oma keha, pealt vaatamas naelpommi plahvatust Sohos, mis leidis aset samal aastal Londonis Old Compton Streetil. Oleksin otsekui seisnud sealsamas tänaval. Kõige erakordsem kogu selle asja juures oli aga see, et minu kogemus leidis aset viis päeva enne pommitamist ennast. Kogemuse ajal teadsin ma, et tegemist oli sündmusega, mida pole veel juhtunud. Ma ei tea, miks ma seda teadsin, aga olin selles täiesti veendunud. Mäletan, kuidas kirjeldasin seda kogemust neljale vestluskaaslasele. Ma ei usu, et nad mu juttu väga tõsiselt võtsid, aga kui paar päeva hiljem pommirünnak tõepoolest aset leidis, oli väga raske seda vestlust tühiseks pidada, eeskätt minu üksikasjaliku kirjelduse tõttu.

Kogesin seda veidrat ettenägelikku olekut taas 2004. aastal, kui nägin terrorirünnakut Ida-Londonis, mis leidis aset 2005. aasta 7. juulil. Need kogemused panid kahtluse alla kogu mu senise reaalsustaju. Kehaväline kogemus oli muutunud osaks minu elust ja ma suutsin kujutleda, kuidas inimesed võivad tulevikus avastada nende psüühiliste tajude mehhanismi, aga selgeltnägemine tundus olevat hoopis midagi muud. Minu hilisemate uuringute käigus teaduskirjanduse vallas sai selgeks, et selgeltnägemist on korduvalt laboritingimustes demonstreeritud Edwin May, Dean Radini ja mitmete teiste poolt. Minu uskumused olid otseselt kahtluse alla seatud ning kui ma sain teada rohkem kvanttasandi kohta, muutus minu jaoks selgeks, et aeg ei käitu nii, nagu me oleme õppinud seda ootama oma igapäevasest kokkupuutest reaalsusega. Minu kogemused viisid mind üha sügavamale, mõistmaks inimese arusaama universumi kohta ja kõige selle kohta, mis on reaalselt võimalik. Kui aeg, ruum ja teadlikkus on mingil moel seotud, siis kuidas on lood meiega? Kus on meie algus ja lõpp? Kas teadlikkus ja kõik meie elus esinev sõltub meie füüsilisest eksistentsist?

Ühel 2007. aasta pealtnäha tavalisel sügisõhtul seadsin ma end pärast tegusat päeva puhkama, kui hakkasin äkki tajuma, kuidas läbi mu keha liiguvad energialained. Teadsin, et see oli varajane märk lähenevast kehavälisest kogemusest. Juba paari hetke pärast - enne kui jõudsin mõtteidki ritta seada - leidsin ma end avara ookeani keskelt ja lageda taeva alt. Kõikjal mu ümber laius kaunis türkiissinine Kariibi meri ja pea kohal sinine taevas. Suutsin varsti enda all eristada suurt saart, mille ranniku lähedal asus veel üks väiksem saar. Nägin ka väikeseid hooneid ning igal pool paiknevaid kalapüügikohti. Tundsin ülevat tunnet, kui liikusin rannikule lähemale, päikesekiired helgitamas kõike puhta valgusega sellisel moel, mida me Euroopa põhjaosa hallis kliimas haruharva näeme. Hõljusin väiksele saarele lähemale, enne kui mind tõmmati tagasi oma kehasse ja avasin silmad, mõistes, et olen tagasi oma magamistoas. Vaimupilt neist saartest oli mul värskelt meeles ning otsisin välja maakaardi, mida hoidsin toanurgas kokku rullituna. Tundsin kaardilt ruttu ära Kuuba ja Jamaica kui need kaks saart, mida olin oma kehavälises kogemuses näinud.

Juhtunu tähtsus selgus alles siis, kui läksin oma päeviku juurde seda kogemust kirja panema. Vaatasin päeviku eelmist sissekannet ja nägin, et olin kirja pannud ühe lähedase peresõbra surma. See peresõber oli olnud osa minu elust alates lapsepõlvest saadik ja olin alati mõelnud temast kui targast vanavanemast. Ta oli sündinud Kuubal ja tal olid Jamaica päritolu vanemad. Olin otsekui temaga ühendust otsinud või vastupidi otsis tema ühendust minuga. Tema elule keskendudes muutus see kogemus minu jaoks sümboliks, tähistamaks, et pärast surma võime muutuda osaks mälestuste, emotsioonide ja mõtete ookeanist - meie inimlikkuse tuum võib püsima jääda uuel kujul ja uute võimalustena.

Autor: Graham Nicholls, parapsühholoogia uurija

Allikas: www.grahamnicholls.com

Artikkel on esmakordselt ilmunud ajakirjas Kindred Spirit aastal 2009

Kuula Graham Nichollsi rääkimas kehavälistest kogemustest, astraalprojektsioonist, surmalähedasest kogemusest ja teistest parapsühholoogilistest nähtustest täna, pühapäeval kell 14 Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!"


Parapsühholoogia uurija Graham Nicholls, foto tema kodulehelt grahamnicholls.com

KOMMENTEERI!