Kohtumine ufodega muutis mu elu!

 (2)
Kohtumine ufodega muutis mu elu!
Foto: depositphotos.com

Loe kahte lugu, mis on toimunud meie oma Eestimaal ning mille peategelased on oma silmaga näinud olendeid, kes ei ole pärit meie planeedilt. Katkendid on pärit Igor Volke poolt koostatud raamatust "Täiendatud ufopäevikud".

1989. aasta, Võsu

Augustis 2016 kohtume Mairega, kellelt kuuleme mõtlemapaneva loo kaheksakümnendate aastate lõpust. Maire S. (snd 1963) rääkis meile järgmist: "Tol ajal elasime Võsul Metsa tänaval. Käisime sageli Viitnal bensiini järel. Seal, kus on Viitna kabel, põllu peal, seal oli sageli näha mingisuguseid valgusobjekte liikumas. See oli valdavalt õhtul 11- 12 ajal. Põhiline juhtum on aga seotud meie majaga.

Oli selline veider olukord. Juba mitmendat ööd ärkasin üles ühel ja samal kellaajal, pool neli. Virgusin ja mõtlesin, et huvitav, kuidas ma kella näen. Oli ju november ja seal ei ole tänavavalgustust. Männimets on ümberringi. Ühel ööl märkasin, et toas on nagu piimjas valgus. Sellist valgust ei ole nagu füüsilises reaalsuses, tavapärases elus. Tõusin ja tõmbasin kardina ära, vaatasin õue, et äkki on mingid sõbrad baarist tulnud ja autotuled paistavad tuppa. Vaatan välja - jumalast kottpime.

Tähelepanu köidab aga piimjas valgus, mis on intensiivne köögi suunas. Lähen köögiuksele. Vaatan. Meil oli ümmargune köögilaud, selline viiekümnendate, lahtikäiv. Ja siis seal köögilaua juures seisavad kolm olendit selges valguses hästi nähtavad. Paremalt äärmine oli naine. Tal olid blondid juuksed nagu Brigitte Bardot'il. Temast edasi vasakul kaks meest, kellel olid siilisoengud, nagu skandinaavia tüübid. Nad olid pikad, umbes meeter kaheksakümmend, meeter üheksakümmend, sellised väga ilusad inimesed ja neil olid seljas täitsa keha ümber liibuvad hõbedased kombinesoonid, millel oli lai vöö peal. Midagi nad nagu arutasid omavahel. Ja siis ma ehmatasin ära, et kuidas nad sisse said. Läksin jumalast närvi. Ja siis oli väga huvitav moment - mõte läks nagu viuhh! kontrolli alla [näitab käega, nagu vedru oleks maha keeratud]. Järgmine mõte oli aeglane, nagu hüpnotiseeritud - ah-kui-nad-on-las-nad-siis-olla. Jah, tõesti, keerati nagu maha. Huvitav, muidugi, köögis oli see piimjas valgus, terves majas oli.

Seotud lood:

Siis ma läksin voodisse, mees magas seina pool ja mõtlesin endamisi, et ah, kui nad siin on, las nad siis olla. Pugesin voodisse, keerasin selja nende poole ja vaatasin seina peale, sest seal oli suure õhupalli suurune, kanamunakujuline väga kindlate piirjoontega valgus. Sellega võrreldes oli tuba hämaram. Siis hakkas see valgus ühtlase kiirusega kokku jooksma, kuni lõpuks, plõks, käis sähvatus, nagu teleka sulgemisel. Siis ma magasin.

Üks asi veel, mis unustasin alguses öelda. Enne, kui ma seda kella vaatasin, tundsin, et keegi tõmbas mul käega üle puusa. See oli väga intensiivne puudutus, mille peale ma ilmselt ärkasin.

Sellele järgnevatel nädalatel nägin korduvat unenägu. Näen tähistaevast ja ennast lendamas läbi kosmose. Näen, et eemalt hakkab paistma planeet, selline helesinine. Varsti olengi sellel planeedil. Oli, nagu oleksin suvisel Eestimaal. Ümberringi olid lehtlad ja pimedus, kuid põlesid nagu hiina laternad. Seal olid inimesed gruppides, osa nendest teadsin olevat surnud. Enamikku inimestest ma ei tundnud. Meil olid huvitavad intellektuaalsed vestlused. Valitses selline sõbralik arutlev meeleolu. Väga huvitav ja hariv oli. Ja lõpuks olid jälle tähed, tähed ja - pauhh! - olin oma kehas, tegin silmad lahti ja ärkasin üles. See oli korduv, iga jumala öö paari nädala jooksul."

Aastaid hiljem on Maire teinud oma elus vaimseid valikuid ja tänaseks on orienteeritud inimeste ravitsemisele ja õpetamisele. Juhtunul võib arvata kujundavat mõju tema elukäigule.

/.../

1990. aasta suvi, Kiviõli

Kiviõlis hargnesid Maire U. silme all sündmused, mis sööbisid kauaks mällu. Väga sümpaatse loomuga keskealine naine oli ameti poolest töökohal, mis nõudis öist valvet. Õhtul hilja oli aparaadiruumis kõik normaalne, välisuksed lukus. Hommikul aga andis keegi vasakpoolses sissekäigus kella. Naine läks vaatama - ei kedagi. Veerand tunni pärast helises uksekell teisel sissepääsul. Ei kedagi. Maire oli virgunud, toimetas teenistusruumis ja istus diivanile pausi pidama. Külgpilk registreeris koridoris kedagi liikumas. Pööranud pead, nägi naine ukseavas seismas kolme väikesekasvulist, 120-130sentimeetrist olendit. Nad olid kõik sarnased, ümara peaga ja nagu kombinesoonis. Ukseava taga oli õnnetuseks hommikuvalgusest hästi küllastatud ruum ja see võimaldas näha tundmatute figuure, mitte aga nende näodetaile. Nad olid tumehallid ja täpilised, kuid selgelt oli märgata keskmise käte vahel roosakat väikest nukku või last, mida ta surus hellalt vastu rinda. Samamoodi hoidsid käsi ka kaks teist. Kõigil olid sõrmed laiali, neid oli igal käel viis ja sõrmeotsad olid nagu ümarad nupud. Kõige rohkem hämmastas Mairet väike kuju keskmise rinnal. Seda hoiti nii, nagu oleks see õrn, nuku väikesed käed olid külgsuunas välja sirutatud ja vaatajale meenus Jeesus ristil.

Üllatus oli maksimaalne, kuid hirmu polnud. Olendid pöörasid end väga veidral moel, mitte nagu ruumilised kehad, vaid nad nagu rullusid vasakult paremale, et seejärel kaugeneda aparaadiruumi. Maire tõusis, et järgneda, jäädes eesminejatest mõni meeter maha. Ta püüdis neid nägemuslikke olendeid veel käega vöökohalt haarata, kuid ei küündinud. Olendid sisenesid suletud ukse puutahvlisse, selle kohal krohvseinal võis täheldada mingi mustri või mõrade taolist moodustist, mida hiljem ei nähtud.

Maire keeras ukse lukust lahti ja sööstis koridori, kuid oli juba hilja - lahkujad olid välisukse tahvlil veel aimatavad ja kohe järgnes vaikus, koos sellega nõutus. Maire avas välisukse ja käis ümbruses ringi. Varajasel hommikutunnil ei olnud veel linnakodanikkegi näha.

See juhtum vallandas Mairel terve hulga nägemusi, läbielamusi, mis ilmusid enamalt jaolt unenägudes. Neil oli inimest rikastav, religioosne, isegi filosoofiline tähendus, andes olulisi vihjeid ja esitades küsimuse tuleviku kohta.

Allikas: Igor Volke "Täiendatud üfopäevikud", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Igor Volke: 1990. aastal Muhu saarel toimunud värvikas ufo-juhtum on ka maailma mastaabis väga tähelepanuväärne

Eesti ufopäevikud | Maavälist päritolu olendid külastasid Viljandimaal 8-aastast poissi

Merivälja ufojuhtumiga tegelesid kõrged võimukandjad ja mängiti suure rahaga

KOMMENTEERI!