Kaks ufojuhtumit kodumaalt: paar aastat tagasi nähti ufosid Keila ja Jõgeva kandis


Kaks ufojuhtumit kodumaalt: paar aastat tagasi nähti ufosid Keila ja Jõgeva kandis
Foto: depositphotos.com

Igor Volke raamatusse "Täiendatud ufopäevikud" on kogutud lood ja juhtumite kirjeldused, mis on justkui osaks meie uuest folkloorist, kuid tähelepanu! – sõjaväelaste ja ametnike raportid, radarvaatlused, ettekanded ja paljude vaatluste kirjeldused ei ole mitte ainult muistendid ega memoraadid, vaid midagi enamat, osake reaalsest modernsest maailmast. Loe paari aasta taguseid ufo-vaatluste kirjeldusi, mis on toimunud siinsamas Eestimaal.

2015. aasta 14. oktoober, keila

14. oktoobri varahommikul 6.30 sõitis Kristi Girin ametiautoga mööda Tuula teed Ääsmäelt Keila suunas. Varahommikune maastik oli sügiseselt karge ega tõotanud midagi erakordset. Parempoolses külgaknas üleval hakkas talle silma ere täht. Mõne hetke pärast tundus, et see muutub eredamaks.

Kristi räägib: "Mõtlesin, et Põhjanael, mis muu see olla saab. Ümbritsev taevas oli selge ja tähesäras. Sõidan edasi ja peale väikest metsatukka hakkab see valgus häirima. Ta tuleb nagu allapoole, siia. Vaatan silmanurgast, et tuleb mitte nagu lennuk, otse, vaid niimoodi hõljudes nagu langev leht, tuleb ja tuleb. Siis hakkasin tõsiselt kartma, vajutasin gaasi, spidomeeter näitas kolme numbrit, hirm oli lihtsalt nii suur, et mul oli tunne, nagu oleksin elektri või millegi niisuguse all. Üle kere oli kananahk. Ma ei oskagi kirjeldada seda tunnet, see oli ärevus, mitte tavaline hirm, mingi imelik, eriline tunne ...

Seotud lood:

See aga tuleb nagu sekunditega sealt ülevalt alla ja siis kuskil selle karjamaa kohal jääb püsima ja lööb muruplatsi täiesti valgeks. Kõik muu ümberringi oli jumala pime. Ainult see suund oli valge. Ta oli tunduvalt kõrgemal kui puude ladvad ja kaugust ma ei oskagi täpselt öelda. Ta oli nagu suur ümmargune valguskera, millest valgus tuli koonusekujuliselt alla. Ma pole elu sees midagi niisugust näinud. Kui ma praegu mõtlen, siis mul tulevad ihukarvad uuesti püsti.

Kui jõudsin tööle, ma täiega vappusin. Ma mõtlesin, et kas olen lolliks läinud või mis, kuid see, mis ma kogesin, see igatahes lennuk ei olnud või mingi selline asi. Siis töö juures küsiti, ega sa hommikul mingisuguseid seeni ei söönud. Ma vastasin, et ma pole veel suutäitki söönud, ma pole isegi kohvilonksugi joonud. Siis hakkasid kõik lõõpima, et mingi Putini sõjatehnika.

See valgus jäi minust sinna kohapeale, panin sealt saja kümnega minema. Mul oli täiesti ükskõik, mis saab, hirm kannustas.

Järgmisel päeval rääkisin oma juhtumist lasteaia kasvatajale ja tema rääkis, et ta ema oli öösel näinud tugevaid tulesid, mis paistsid talle tuppa. Ta arvas, et noored käisid öösel autoga kusagil. Tegelikult ei, kõik magasid. Nende vaatluskoht on kilomeetri kaugusel samas Tuula tee ääres."

Tuula tee ääres umbes viiesaja meetri kaugusel arvatava objekti toimekohast on selgelt eristatavad tosin intensiivset rohuringi. Selles piirkonnas on lähiajal vaadeldud mitme tundmatu objekti liikumist taevas.

2016. aasta 30. juuni, Jõgeva

Vaatlejad: neljakümnendates Merle Aunpuu, tema 13aastane tütar Lauren Aunpuu ja tütre teismeline sõbranna Anna-Liisa Aas.

Loe veel

30. juuni õhtul sõitsid asjaosalised autoga Mustvee-Jõgeva maanteel. Oli ilus soe suveõhtu ja Merle peatas auto kella üheksa paiku, et pildistada päikeseloojangu suunas imeilusat vikerkaarejuppi (nn päikesekoera, ingl sun-dog). Ta pildistas Samsungi tahvelarvutiga. Pildistamise ajal märkasta pildivälja ilmunud valguskera, mille värvus oli intensiivselt kollane. Järgnevatel piltidel varieeruvad valguskerad nii suuruse kui värvuse poolest. Valguskera on näha taeva taustal, metsa taustal, põllu kohal liikumas. Tüdrukud, kes istusid autos, tunnistasid kera vaatlust. Kui vaatlusobjekt tundus Merlele lähenevat 20 meetri kaugusele, hakkas tal hirm. Ta läks autosse ning sõitis neli-viis kilomeetrit edasi Kuremaa suunas. Nad peatusid uuesti nn Mutsu käänus, sest taas köitis tähelepanu roosakas pilv ning pildile jäi ka roheline kera. Samaaegselt Merlega pildistasid taevast ka tüdrukud oma iPhone'iga. Nende piltidele jäi samuti roheline kera, kuigi tüdrukud nägid taevas ka arvukalt kollaseid ja roosasid või lillakaid kerasid. Roosad kerad liikusid vertikaalselt ülevalt alla ja neid oli kümmekond. Kollaseid kerasid oli samapalju, kuid nad liikusid hajusalt. Vaatlusobjektide läbimõõdud olid umbes kaks kraadi. Osa kollastest keradest olid vaadeldavad teisel pool teed, neid nägid ainult tüdrukud. Nähtu tekitas neis hirmu. Mingit varasemat sarnast kogemust neil pole. Viimased pildid tehti kell 21.19. Laureni sõnade järgi muutus ükskeradest suuremaks ning tuli lähemale ja seejärel kadus.

Merle on korduvalt näinud üht ja sama und: ta lohistab enda järel nööriga Salvo kelku ja veab sellega omaenda luid-konte. Praegusel ajal näeb ta sageli ennustusunesid, kuid ta nägi tähenduslikku und ka Estonia katastroofi ööl. Ta nägi, et meres on palju abi otsivaid ja hulpivaid inimesi ning kaldus laeva, mille tekil veeresid suured veoautod. Merlel on sisetunne või mälestus, nagu oleks ta seda rohelist kera näinud lapsepõlves kapi peal ennast jälgimas. 6-7aastaselt nägi ta unes suurt ufotaldrikut, mis laskus jalgadele ja kust väljusid hõbedased inimesed.

Huvitav kogemus oli Merlel Soomes Porvoos umbes 12 aastat tagasi: ta oli seal tööl koos õega ja nad ööbisid vagunelamus. Ühel ööl ärkasidmõlemad ja nägid ergavat päikest meenutavat kera, mis tuli nende peale. Nad põgenesid kiljudes ja karjudes vagunelamust välja. Hiljem kodus leidsid ajalehest artikli, et samal kuupäeval nähti Helsingi lähedal Porvoos ufot.

Merle ema Elsa Aunpuu (sündinud 5. jaanuaril 1943 Kautlenbach) varasem vaatlus aastast 1985 23. või 24. septembri hommikul kella kuue paiku. Vaatlus toimus Jõgeval Tähe tänaval 5. korrusel Laiuse mäe suunas umbes ühe tunni jooksul. Vaatluse alguses köitis tähelepanu tumedas hommikutaevas "suur roosa kaabu" Laiuse mäe kohal. Mõne aja pärast muutus see kaheks roosaks "sigariks". Seejärel tekkis sellele kohale beež pilv, mida ümbritses sinakas Saturni rõngas. Beežist pilvest tekkis suur "taldrik". Taldrikuga hakkas toimuma midagi erilist - tekkis nagu beežikas pilv ümber taldriku, mis liikus lähedalasuva kartulipõllu kohale. Peale väikest vaheaega märkas Elsa, et taldrik on tagasi läinud Laiuse mäe kohale. Tekkis beežikas ring, mida hakkas poolitama rohekassinine keevitust meenutav valgus, millest pildus kiiri ja poolitas selle taldriku. Seejärel vajus alumine pool metsa taha ja ülemine pool haitus ära ja jäi järele väike kiirgav helendus. Järgmisel päeval räägiti, et kohalikud lapsed, kes käisid eelmisel õhtul Laiusel kinos, olid näinud Peipsi suunas eredaid valguskerasid. Peale seda kadus Peipsist rääbis ja rahvasuu rääkis, et ufod viisid Peipsist rääbise ära.

Huvitav on ka see, et Elsal oli lapsepõlvekodus nägemus saatanast. Hommikul korraks voodist ära käies ja tagasi tulles tahtis ta teki voodipeale tõmmata, aga ei saanud, sest teisest otsast hoidis kinni hõõguvate silmadega must olevus, kes tiris tekki enda poole. Elsa hakkas karjuma täiest kõrist, nii et kõik kodusolijad kokku jooksid. Kui tädi jõudis esimesena asemeni, kummardus must kogu ja kadus. Elsa nuttis erutusest kaua.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Igor Volke raamatust "Täiendatud ufopäevikud".

Loe lisaks: Igor Volke: maaväline mõistus on juba siin

Tulnukad - millised nad on ja kuidas nendega suhelda?

Alkeemia lugemisnurk. Eesti oma X-failid: "Teadsin, et nemad on siis nüüd tulnukad. Ja siis me hakkasime vestlema."

Wikileaksi lekitatud dokumendid kinnitavad maavälise elu olemasolu

KOMMENTEERI!