Kristjan Port: mobiiltelefoni, teleri, tahvel- ja sülearvuti samaaegne kasutamine "pisendab" aju

 (3)
Mart ja Kristjan Port
Mart ja Kristjan PortFoto: Vallo Kruuser

Värske uuring Sussexi ülikoolist vihjab, et samaaegselt mitme meediaformaadi kasutajate ehk multitask'ijate aju närvikoe tihedus on madalam kui neil, kes ei pendelda pidevalt mitme ekraani vahel.

Elus materjali on kallis pidada, kuna see vajab jätkuvalt ressurssi. Seetõttu kanname kaasas peamiselt neid struktuure mida kasutame ning vähema kasutusega koed närbuvad. Alusloogikaks on robustne energiabilanss, mille järgi keha ei saa endale lubada mitte vajalikke kuluallikaid. Osa sellest protsessist on silmaga nähtav kui vaadata vähese kasutuse tõttu pisenenud lihaseid. Nähtamatuks jäävatest struktuursetest kadudest saab aimu kehaliste funktsioonide kaudu - kui vähese füüsilise kasutusega keha väsib trepist käies või bussile kiirustades. Sellisel juhul on kaduma läinud midagi rakkude seest ja neid ümbritsevast keskkonnast, meenutades asfalti tekkinud auke ja rikkis valgusfoore, tänu millele liiklus on häiritud ja riik ei toimi piisava tõhususega.

Kuna energiakulu on olemuselt ohtlik, kaasneb sellega tavaliselt ebamugavustunne. Teinekord teenib energiakulu suures pildis midagi kasulikku nagu toidu hankimine, keha kaitsmine ohu eest või muud sellist, mistõttu pärast piisavat pingutust premeeritakse keha ürgse meelehea tundega, mida igaüks võib kogeda näiteks pärast kerget kehalist treeningut. Paraku on mainitud ebamugavustunne tugevaks motivaatoriks leiutada midagi millega saab kehalist vaeva vähendada. Ja siit jõuame kiiresti kaasaegsesse olukorda, milles endiselt veel ürgaja keskkonna tingimustes ellu jääma optimeeritud keha elab kehalist pingutust asendama loodud seadmete keskel.

Seotud lood:

Inimene koosneb erineva aktiivsuse, ehk tinglikult öeldes erineva hinnaga rakkudest. Ressursinõudlikkuselt aplamaid on aju talitlusi kandev närvikude, kuna sellest keha massi suhtes mõne protsendi suurusjärgus koest käib läbi umbes veerand hapnikust ja süsivesikutest. Põhimõtteliselt on tegemist rakkudega ja need alluvad juba kirjeldatud ökonoomsuse põhimõttele - raiskamist ei sallita ja kui ei kasuta, siis kustutame ära.

Kirjeldatud lähtepositsioonilt võiks tõstatada küsimuse: kas telefon, tahvel ja sülearvuti on aju koormust vähendavad seadmed? Mõni aeg tagasi seostati vähemalt arvutit vajadusega selle kasutamist õppida ning töise vahendina oli see paljudele kindlasti täiendavaks tülinaks. Teisalt teevad need seadmed paljud asjad lihtsamaks, sest ilma selle eelduseta poleks neid nii massiliselt ju kasutusele võetud. Järelikult võiks esitada väite, mille järgi neid seadmeid rohkem kasutavate inimeste koormus ajule on vähemalt mõnedel juhtudel vähenenud ja see peaks omakorda kajastuma ajulihase mõõtmete vähenemises sarnaselt mittetöötavale kerelihasele.

Värske uuring Sussexi ülikoolist Suurbritanniast vihjab, et taoline väide võib osutuda tõeseks. Teadlased uurisid tomograafi abil 75 täiskasvanud inimese aju struktuure, märgistades uuritavad vastavalt nende meediakasutusele vahemikust ajalehest ja televiisorist kuni kõikide olulisemate mobiilsete IKT vahenditeni. Selgus, et need, kelle ajus oli närvirakkude tihedus madalam, osutusid samaaegselt mitme meediaformaadi kasutajateks ehk multitask'ijateks. Uurijad püüdsid välistada suure hulga teisi närvikoe tihedust mõjutavaid kaastegureid, kuid sellest hoolimata osutus piltlikult öeldes kõige "pisemaks"  nende inimeste aju, kes kasutasid samaaegselt nii mobiiltelefoni, tahvel- ning sülearvuti ja televiisorit.

Samas oleks väide "väikesest" ajust eksitav, sest närvirakkude tihedus ei pea kajastuma aju või selle osa suuruses. Küll aga kajastab selle talitluse suurust. Erinevatest ajuosadest oli meedia multi-kasutajatel märkimisväärne taandareng emotsionaalse ja taju kontrolli eest vastutavas aju osas. Olgu paralleelse näitena meenutatud, et analoogsete uuringute käigus on demonstreeritud kuidas muusikainstrumendi meisterlikkuse tulemusel suureneb neuronite tihedus näiteks vastavat sõrmetehnikat kontrollivas aju osas. Ehk treening kajastub närvirakkude tiheduse suurenemises ja nüüd siis jääb küsida millest kõneleb närvirakkude tiheduse langus?

Teadlased hoiduvad põhjus-tagajärg väidete esitamisest, sest ühtegi võimalikku mehhanismi nad eraldi ei uurinud. Seega on tegemist kõigest korrelatsiooniga, kokkusattumust tähistava tähelepanekuga. Seni kuni teadlased teostavad täiendavaid uuringuid, jäägu igaühe enda otsustada kas peaks astuma samme aju närbumise vastu.

Kuula Raadio 2 tehnoloogiakommentaari Portaal


KOMMENTEERI!