Kõikvõimas platseeboefekt


"Nii paistabki üha enam, et vähemalt osa interneti turvalisusest on rajatud usule," leiab Kristjan Port
"Nii paistabki üha enam, et vähemalt osa interneti turvalisusest on rajatud usule," leiab Kristjan Port

Platseeboefekt baseerub kahel eeldusel. Esimene on usk, et meetod töötab. Teine on nähtusega harjumine nagu Pavlovi koera puhul – kell heliseb ja sülg jookseb. Turvalisusega on olukord põnevam, kuna turvalises olukorras lihtsalt ei juhtu midagi. Keegi ei tea, kas ei juhtu, sest keegi ei tee halba, või siis hoitakse halb ära.

Kusagil 14. sajandi paiku kui elu oli lühike ja matused kogukonnas regulaarsed nagu Aktuaalne Kaamera, ühines ärasaatjatega tihti võhivõõraid, kes hakkasid kadunukest haledalt taga nutma. Kuigi neil puudus seos surnu ja tema lähedastega ja nende võimuses polnud midagi kurva seisu muutmiseks, maksti neile raha. Väidetavalt oli neist kasu. Vähemalt surnule.

Kui Abraham Lincoln lamas 14. aprillil täpselt 149 aastat tagasi Fordi teatri vastas asuvas hotellis, kuulihaav rinnus, otsustas arst määrida haava peale muumiamääret. Egiptuses väljakaevatud muumiaid jahvatati ravimitesse arstide seas levinud veendumuse põhjal, et surnud annavad elavatele tervistavat lootust.

Tegelikult uskusid arstid ka rebase kopsude, konna silmade, nahkhiire tiibade ravivasse toimesse. Miks nad seda uskusid? Loomulikult seetõttu, et pärast patsiendile manustamist tunnistasid viimased, et neil hakkas kergem.

Miks neil parem hakkas, kui täna võime kindlalt öelda, et pulveriseeritud muumial puudub tervistav efekt? Noh, nende tervis hakkas paranema, sest arsti antud rohi peab ju mõjuma. Olgu nüüd see mõte lõpetatud märkusega, et 14. sajandi kontvõõraid matusekülalisi tunti ladinakeelse nime järgi – placebo.

Seotud lood:

Platseeboefekt toimib, kuna oleme inimestena lõksus oma arusaamades ja uskumustes. Lõksust pääsemiseks on vaja neutraalset kolmandat osapoolt, keda ei sega meie ootused. Loomulikult on taolise kõrvalolija arvamusega raske arvestada. Nii juhtub kõigiga. Kuigi sellest oleks kasu. Teisalt soovivad paljud elada illusioonis, põgeneda tegelikkuse eest. Võimalusi pakutakse kasvaval määral.

Miks peaksime seostama platseebot ainult tervishoiuga? Vaadakem usku tehnoloogiasse. Hiljuti avastati OpenSSL'i peitnud viga, mis raputas usku internetis andmevahetuse turvalisussesse. See on objektiivne juhtum, millega toideti kaks aastat turvalisuse illusiooni. See ei ole platseeboefekti näide, sest viga on löök teadmatusest ja keegi ei ole ju uskunud nagu oleks vigane protokoll turvaline. Keegi lihtalt ei teadnud vea olemasolust. Lootkem, et mitte keegi sellest veast ei teadnud, sest turvaaugu ekspluateerimine toimunuks jälgi jätmata.

Aga platseeboefekti juttu võib rääkida hoopiski levinud usu tõttu avatud lähtekoodi headusesse. Usk, et avatud lähtekoodiga tarkvara on kindlasti sadade ja tuhandete silmapaaride poolt üle vaadatud ja seega turvaline. Usk tarkvara loomise metoodilisse eripärase on motiveerinud vähemalt kahte kolmandiku IT-maailma koorekihist usaldama sel teel loodud turvalisuse protokolli.

Platseeboefekt baseerub kahel eeldusel. Esimene ongi usk, et meetod töötab. Teine on nähtusega harjumine nagu Pavlovi koera puhul – kell heliseb ja sülg jookseb. Turvalisusega on olukord põnevam, kuna turvalises olukorras lihtsalt ei juhtu midagi. Keegi ei tea, kas ei juhtu, sest keegi ei tee halba, või siis hoitakse halb ära.

Selles olukorras esineb platseebo kõrvalnähtus - nocebo. Kuna keegi ei tea, kas esile tulnud vea võimaldatud turvaauku on kurjaks tööks kasutatud või mitte, leiab kindlasti neid, kes püüavad taolist määramatust ära mõelda.

NSA kinnitusel pole nemad viga avastanud ega kellegi andmeid salaja kopeerimas käinud, aga levivad jutud, et NSA'le oli uus nuuskimisvõimalus selge mõned päevad pärast uue protokolli tutvustamist aastal 2011. Nocebo on nähtus kui inimesele antakse sisult täiesti ohutut ainet, aga tema nii ei arva ja ta hakkab peagi kaebama igasuguste vaevade üle. OpenSSL'i juhtum pakub selleks hea võimaluse.

Nii paistabki üha enam, et vähemalt osa interneti turvalisusest on rajatud usule. Andmeturvalisuse kui nähtuse sisu on kasutajatele liiga keeruline, kuigi see on inimese loodud. Erinevalt tema enda kehast, kuhu evolutsioon on miljonite aastatega peitnud keerukaid mehhanisme ja tajumatuid seoseid. Keerukuse mõistmisel on lihtsustused paratamatud. Mõned neist siis seostavad elavhõbedast ja surnud rebase kopsust segatud määrde hea tervisega.

Seetõttu võib küsida, kas tänu andmeturvalisuse keerukuse jätkuvale kasvule ja seda ümbritsevatele uskumustele saabub aeg kui keegi määrib heas usus arvutile muumiakreemi? Õigemini noorelt surnud häkkeri leotist või midagi analoogset. Et oleks turvaline! Ja kui selle arvuti andmetega lähiajal midagi halba ei juhtu, siis järelikult oli meede tõhus ja seda võib teistelegi soovitada.

Autor: Kristjan Port

Kuula Raadio 2 infotehnoloogiakommentaare Portaal SIIT

KOMMENTEERI!