Edward Snowdeni uus seletus Fermi paradoksile: kommunikatsiooni krüpteerimine - kas kuuled tulnukaid taustamüras?

 (3)
Edward Snowdeni uus seletus Fermi paradoksile: kommunikatsiooni krüpteerimine - kas kuuled tulnukaid taustamüras?
Kas ja kus kosmoses on veel peale meie mõistuslikku elu?depositphotos.com

Raadio 2 tehnoloogiakommentaari Portaal autor Kristjan Port arutleb Edward Snowdeni poolt välja pakutud Fermi paradoksi uue tõlgenduse üle ning mõtiskleb sellest, kuidas progress mõjutab tsivilisatsioonide võimalikke arenguid ja mänge nimega Elu.

Kuna inimelu on ühekordne ja kõik seni saavutatu lõppeb koos eluga, siis tänu teadmiste kuhjumisele (kui neid talletada) jääb mulje, et järgmine põlvkond on eelmisest targemad ja tulemuslikumad. Nii sünnib usk, et teadmiste kasv võrdub liigi arenguga, st teadus arendab inimliiki. Järelikult on elul eesmärk. Teaduse, tehnoloogia, majandusliku arengu ning sotsiaalse organisatsiooni muutused teenivad inimeseks olemise paranemist. Nähtuse võib kokku võtta sõnas "progress".

Juhul kui see on nii, siis seletab see, miks meil on olemas kosmoselaevad. Ning kui anda veel natuke aega, siis iga kosmosetehnika poolest mõõdukalt varustatud ja imperialistlikult tagasihoidliku motivatsiooniga tsivilisatsioon suudaks mõne ajaga allutada enda hüvanguks terve galaktika. Järelikult suureneb koos universumi vananemisega tõenäosus, et kusagil olev elu teeb kõvasti lärmi ja oleks seetõttu peagi teistele märgatavad. Oma planeedilt lahkumiseks vajatavad paar miljonit aastat on kosmilises mõttes lühike viiv. Mis tähendab et võõrastele tsivilisatsioonidele on olnud piisvalt aega kasvõi kogu Linnuraja koloniseerimiseks. Kuid tõenäosuslikkuse kasvu kiuste ei ole meil mitte ühtegi selget märki elust väljaspool koduplaneeti. Olukord on paradoksaalne. Probleemile pööras tähelepanu füüsik Enrico Fermi ja seetõttu tuntakse seda ka Fermi paradoksina.

Seotud lood:

Pool sajandit on püütud kosmiliste naabrite mitte-kuulmist-nägemist erinevate hüpoteesidega põhjendada. Võib olla on kauged kolonisaatorid juba ammu kohal ka planeedil Maa. See tähendab, et meie olemegi kusagilt mujalt siia toodud. Nähtamatuse põhjuseks võib olla ka kosmiliste eluvormide esindajate vaikne loomus, kes ei soovigi kõva lärmi teha ega endast füüsilist ega informatiivset reostust maha jätta. Sellisel juhul me ilmselt ei ole kaugete külaliste sugulased.

Võib-olla on probleemiks energia? Inimühiskonna viimane ja tehnoloogiliselt kõige rikkam arenguhüpe on aset leidnud tänu üliodavale energiale. Seetõttu on pakutud, et tehnoloogia kasvatab energiakulu ning viimane hakkab järgmise arengusammu sooritamist pidurdama. Näiteks on loobutud suurtest energiamahukatest kosmoseprogrammidest. Juhul kui kaugete eluvormide areng sõltub samuti energiast, ja miks nad ei peaks, siis võivad nad olla samasuguse energiaketiga oma planeedi külge aheldatud ning me teineteist ei kuule ega näe.

Progressile rajanevad veel paar huvitavat ideed. Näiteks kui mingi tsivilisatsioon jätkab arenemist väga kõrgele tasemele, siis miks ta peaks loobuma mängust, mille sisuks on katse luua uus elu. Inimene püüab juba praegu sama teha, ilma, et oleks oma arengus jõudnud kuigi kaugele. Seetõttu võib pidada suhteliselt tõenäoliseks, et elu planeedil Maa ongi taoline eksperiment, milles 99% katsetusi erinevate liikidega on juba edutult lõppenud ja hetkel käib mäng inimest sisaldava katsega. Nii nagu ei taju mänguauto, et sellega mängitakse, jääb ka meid ümbritsev kosmos meile hoomamatuks.

Alternatiivselt on nood kauged elulised jõudnud meiega sarnaselt robotite arendamise arengujärku. Õigemini on nad jõudnud kaugemale, punkti, milles robotid koos tehisintellektiga muutusid inimesest võimekamaks ja nagu inimene kipub tegema tema mõistusele allajääjatega, on masinad neist vähem taibukamatena maha jäänud eluvormid samuti ammu vallutanud. Paremal juhul on muudetud Matrix'i filmis kirjeldatud bioloogilisteks patareideks, halvemal juhul pole elusaid olendeid enam alles. Kuna kohanevatest liikmetest infot vahetavas süsteemis toimub lävimise viisi, ehk meie mõistes keele evolutsioon, ja masinate tajumehhanismid erinevad inimese omast, siis tõenäoliselt me ei saaks nende jutust aru isegi kui sellist signaali iga päev kohtaksime.

Kõige värskem Fermi paradoksi selgitus pärineb suurriikide poolse interneti andmevoogude pealtkuulamise paljastanud Edward Snowden'ilt. Ta peab võimalikuks, et mõni elujärjelt meie tasemele või kaugemale jõudnud tsivilisatsioon on samuti andmete pealtkuulamise kriisist väljumiseks hakanud kogu kommunikatsiooni krüpteerima. Tehes seda nii hästi, et kõrvaltvaataja jaoks ei eristu krüpteeritud andmevoog taustamürast.

Mis toob meid alguse juurde tagasi. Nimelt võib arvata, et progress on näiline ja mõningane eduks tõlgendatav meie liigi elus on vaid kosmilises ajas lühike ning juhuslik episood, mis suures pildis ei erinegi taustamürast.

Autor: Kristjan Port

Kuula Kristjan Pordi tehnoloogiakommentaare Raadio 2 eetris E-N kell 13-14 vahel SIIT

KOMMENTEERI!