Paavst Innocentius III (1198 - 1216) kinnitaski täieliku pattude andestamise Liivimaa ristisõdijaile ja võrdsustas Liivimaa palverännaku Jeruusalemma teekonnaga. Piiskop Alberti püüdlused kandsid vilja ning juba 1199. aastal tähistas ta Ojamaal ja Magdeburgis sadu võitlejaid ristimärgiga ning asus järgmisel kevadel Liivimaa poole teele. Oma ametiajal (1200-29) käis Albert kokku 13 korda Saksamaal uusi ristisõdijaid kutsumas. 1201. aastal asutas piiskop Albert Liivimaa uue võimukeskusena Riia linna ning viis piiskopitooli Ükskülast sinna üle. Riia toomkiriku ning kogu Liivimaa pühitses ta Jumalaema Maarja kaitse alla. 1202. aastal moodustas preester Theoderich Palestiinas tegutseva Templiordu eeskujul Riias vaimuliku rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad ehk Mõõgavendade ordu millest kujunes peamine sõjaline jõud Liivi- ja Eestimaa alistamisel. Ka Mõõgevennad läksid lahingusse Püha Maarja lippude all.
1215. aastal toimus Roomas IV Lateraani kirikukogu, kus piiskop Albert olevat pöördunud paavst Innocentius III poole järgmiste sõnadega: «Nii nagu sina, püha isa, ei tüdi oma pühaduse agarusega soosimast Jeruusalemma püha maad, mis on poja maa, nõnda ei pea sa selgi korral jätma üksildusse Liivimaad, mis on ema maa /.../. Sest poeg peab oma ema kalliks ja nii nagu ta ei taha, et ta oma maa hukkuks, nõnda ei taha ta muidugi, et ta ema maa ohtu satuks». Selle peale olevat paavst kroonik Henriku sõnul vastanud: «Nagu poja maad, nõnda püüame ka ema maad alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada» (HLK XIX, 7). Mainitud vestlus ongi sündmuseks, mida tänavu Maarjamaa aastapäevana tähistame. 1236. aastal sai Mõõgavendade ordu Saule lahingus hävitavalt lüüa ning 1237. aastal liideti selle riismed Saksa orduga. Loodud Saksa ordu haru kandis nime Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal ning sealgi oli keskse tähtsusega Püha Maarja austamine.
Ka pärast eestlaste alistumist Liivimaa ristisõjas ning uue poliitilise korra stabiliseerumist jäi püsima Maarjamaa tähtsus palverännakute sihtpunktina. 13. saj. viimasel veerandil olid ainsad paigad, kus palverändur võis leida täieliku indulgentsi (pihil andeks palutud pattudele rakendatav patukaristuse amnestia) Püha Maa, Püha Franciscuse haud Assisi lähedal ning Maarjamaa. Püha Maa langemise tõttu 1291. aastal kasvas Liivimaa tähtsus veelgi kui paavst Clemens VI (1342 - 1352) lubas kõigil punase ristimärgi võtnud ehk Püha Maa külastamise lubaduse andnud palveränduritel tõotus täita Maarjamaale rändamisega. Liivimaa tunnustatud pühapaikadeks olid Riia, Üksküla, Holm, Kubesele ja Toreida. Palverändurite tee viis läbi Eesti ala, nii seostatakse Karja ja Pöide kirikuid Saaremaal palveränduritega, kes olles teel Visbyst Riiga, seal peatusid nad enne mandrile jõudmist. Eesti alal olid tuntumateks pühapaikadeks Valge rist Vastseliina piiskopilinnuses ehk Jumalaema linnuses, püha Blasiuse suureks safiiriks muutunud pöial Tartu Toomkirikus, püha Veronika Tartu linnavärava kohal, Must rist Uus - Pärnus, püha Olavi küüned ja luud Tallinnas, püha Birgitta klooster Pirital, Tallinna Toomkirik, Padise klooster, Maarja kebel Viru-Nigulas.
KOMMENTEERI!