Ühesõnaga, see on etapp, kus jõutakse arusaamiseni, et teoretiseerimine ei vii edasi, teistele endast hea mulje jätmine ei aita tõeni. Ehk nüüd hakatakse päriselt endaga tööd tegema. Veider on see, et mida sügavamaks muutub teadlikkus ja mõistmine, seda vähem huvitab teiste inimeste arvamus. Õhtu lõpuks oled sa ikka üksi vaid iseendaga. Ja kõik oleneb lõpuks sellest, mis tundega SINA uinud, mis tundega SINA hommikul üles ärkad ja mis tunnet SINA terve päev endaga kaasas kannad.
See on etapp, kus kõik kaotab tähenduse ja leiab tähenduse samaaegselt. Etapp, kus enam pole plaane, pikaajalisi eesmärke, mägede kaupa soove, illusioone, fantaasiaid ja lugusid, mida päevast päeva endale rääkida. Aga sellesse etappi ei jõuta enne, kui ollakse eelnevad kaks läbi tehtud. Otseteed ei ole. Kuigi ju võiks.
Nagu üks tuttav mulle kunagi ütles: "Selles armastuses viibimine ja sellest rääkimine ja selle kogemine on kõik väga ilus ja tore küll, aga no kogu aeg ei jaksa ju sellest jahvatada ja seda kogeda. Tahaks vahepeal lihtsalt ropendada ja öelda: "Persse, raisk!", kui midagi haiget teeb."
Ma naersin selle mõtte peale laginal. Selles see probleem ongi, et ise loome "vaimseks olemise" nii keeruliseks ja käegakatsumatuks. Kujunenud arusaam on väga väär, et inimesed, kes on leidmise teekonnal, pole justkui päris inimesed enam. Muidugi on. Samamoodi kukuvad, vihkavad, armastavad, pettuvad, ropendavad, naeravad liiga kõvasti, nutavad tühja-tähja pärast, kiruvad solvununa, tunnevad trotsi ja ebaõiglust jne. Ainuke erinevus on see, et nad teadvustavad seda kõike ja rakendavad õpitut ning tehnikaid, et võimalikult kiiresti jõuda taas puhtasse olemisse. Aga mitte selleks, et õppida leviteerima, vaid vabaneda kannatuste raskusest.
KOMMENTEERI!