Nädala Alkeemik: VILLE JEHE


"Raiskamise vältimine on inimese energiataseme tõstmise jaoks kõige efektiivsem tee," arvab Ville Jehe
"Raiskamise vältimine on inimese energiataseme tõstmise jaoks kõige efektiivsem tee," arvab Ville Jehe

Meediaärimees ja loomemajanduse korraldaja Ville Jehe räägib ajast ja energiast ja väärtustest, idamaistest võitluskunstidest ja taimetoitlusest, meediast ja majandusest, päikesetormidest, egost ja energiaröövlitest, vaimsusest ja elamisest teadvel olekus.

Sa oled väga mitmekülgne inimene: meediaäri, loomemajandus, Kultuurikoda, Teenusmajanduse Koda, Vanalinna Selts, uued start-upid helicam.aero ja Skü Mechatronics, võitluskunstid, disain, enda ehitatud maakodu, motikas, abikaasa ja kolm last ning palju muid aktiviteete - kust selle kõige tegemiseks aeg ja energia tuleb?

Aega on meil kõigil võrdselt, küsimus on vaid selles, millele see kulub. Kui keskmise eestlasega võrrelda, siis on mul näiteks rohkem kui 4 tundi päevas lisaks selle arvelt, et ma televiisorit peaaegu ei vaata.

Energiaga on jah, keerulisem, seda pole kõigile ühtmoodi antud. Samas on ka siin palju teha - kuhu seda kulutada, kuidas seda mitte raisata ja kuidas seda vajadusel taastada. Raiskamise vältimine on inimese energiataseme tõstmise jaoks kõige efektiivsem tee.

Oled pea terve elu erinevate idamaiste võitluskunstidega tegelenud, alates kaheksandast eluaastast karatega ja oled kahekordne Eesti meister karate katas. Lisaks aikido, kendo jt. Mida see pikaajaline praktika Sulle lisaks suurepärasele füüsilisele vormile andnud on?

Võitluskunstide (e. budo) periood algas jah klassikaliselt, kõigepealt ilma relvata alad, peamiselt karate (Wado-ryu stiil, Õpetaja Igor Neemre käe all), täienduseks judo, aikido. Mõned aastad hiljem võtsin juurde relvad läbi Kobudo (5 jaapani põhikäsirelva), millest lemmik on siiani Bo ehk pikk kaigas. Siis tulid mõõgad läbi iaido (traditsioonilise jaapani pika mõõga gatana treeningud) ning lõpuks kendo (mõõgavõitlus paarilisega kaitsevarustuses).

Budo juurde jõudsin põhjusel, et lisaks kehale arendab see ka vaimu. Oleneb muidugi õpetajast aga ideaalis toetab budo harmoonilist arengut. Kindlasti ei soovita budo üle otsustada kõige nähtavama osa - näiteks karate võistluste alusel. Seal näete sporti, mis on kõikidel oma aladel ikka sama - emotsionaalne võidu tagaajamine. Enda intensiivne võrdlemine teistega (e. võistlemine) on mingis arenguetapis enamusele harjutajatest kasuks (ka mitte kõigile), mingil hetkel peaks sellest aga üle saama. Kui see juhtub, on tegemist budo teega, muidu mitte.

Mis on see magnet, mis Sind seal kinni hoiab?

Kui täpne olla, siis see periood on peaaegu läbi saanud. Juba paar aastat tegelen füüsilise keha korrashoiuga vaid sellisel tasemel, et keha vaimsete praktikate jaoks takistuseks ei kujuneks. See nõutav tase polegi nii madal aga hetkel annab selle hatha jooga ja paar anaeroobset treeningut nädalas lisaks.

Kunagi oli aga küll budo minu elustiil. Mida rohkem aga tekkis mõistmist, et see suhestub ja toidab suures osas vaid minu suurt ego, siis tuli selle rolli oluliselt vähendada.

Ma ei välista, et hakkan kunagi sellega jälle aktiivsemalt tegelema, kui täna, aga seda on mõtet teha vaid mingi kindla eesmärgiga. Võitluskunstides võiks selleks olla näiteks teadveloleku säilitamine võitlussituatsioonis, aga see kisub vist juba liiga spetsiifiliseks...

Millised on need elupõhimõtted ja väärtused idamaistest maailmavaadetest, mida oma elus rakendad ja mida ka läänemaailma tarbimisühiskond rakendada võiks?

Austus enda ja teiste (ka vastaste e. vaenlaste) vastu.
Laitmatus kõiges, mis teed.
Õpetaja omamise olulisus.
Vaimne areng ja selle tähtsus igapäevaelus.

Mis on hing? Kuidas oma hinge eest hoolt kannad?
Mis on vaim? Millise vaimutoiduga end kostitad?

Neid peaks koos vaatama. Kuidagi ei tahaks lisaks arvukatele levivatele definitsioonidele veel mingit variatsiooni lisada.

Kui jätta kõrvale füüsiline keha ja minu elu jooksul õpitud emotsionaalne-mentaalne kompleks, mida nimetatakse egoks, siis jääbki järgi Mina koos minu intellektiga. Selle osa eest tasub hoolt kanda küll, aga eelkõige just nii, et püüan iga päev aina rohkem taibata ja näha asju, mis tegelikult pole mina (minu emotsioonid, mõtted, ettekujutused, fantaasiad jne). Ehk teisiti öeldes: olla rohkem vaatleja kui osaline... Me nimetame seda seisundit teadvelolekuks. Ja olles teadvel, kaovad enamus teisi küsimusi iseenesest - erinevate tegevuste perspektiiv ja "mõttekus" on selgelt näha. Valikuid on kerge teha jne.

Loe veel

Teine asi, mida me kõik teha saame, on oma sisemaailma puhastamine nendest tegelikult meie tõelist olemust varjutavatest objektidest - emotsioonidest (mis muide on energiaröövlid nr 1!) ja mentaalsetest kontseptsioonidest. Seda teen jah ka iga päev. Paljudele tundub see hirmutav, et mis siis alles jääb, sest enamik inimesi samastab ennast just nende objektidega. Ego hakkab tõesti taanduma, kuid välja koorub hoopis uus kvaliteet - ja seda kõigil, kes natuke pingutada viitsivad.

Kas pead end religioosseks inimeseks? Millesse või kellesse usud? Kes on Sinu Jumal?

Kunagi 25 aastat tagasi olin oma arvates kindel ateist. Tagasivaadates on olnud aga selgelt juba esimestest mälupiltidest austus looduse ehk loomingu vastu. Budo kaudu jõudsin buddismi sügavama mõistmiseni ja viimaste aastate krija jooga praktikad on mind lähendanud hinduistlikule süsteemile - vaid välist vaadates võib see tunduda meile võõras, kuid tegelikult on see üks kultuur, kus vaimseid praktikaid on aastatuhandeid stabiilselt elus hoitud. Eelmisel nädalal lõppenud India reisil sain sellele isikliku praktilise kinnituse. Loomulikult on ka meil siin "töötavaid süsteeme" kuid nendega mul sellist kontakti pole tekkinud. Looja on üks, ükskõik kuidas eri rahvad teda nimetavad. Mina nimetan teda nimega Shiva.

Oled ligi kakskümmend aastat taimetoitlane olnud - miks? Mis muutus peale taimetoidule üleminekut? Kas Sul on vahel ka lihahimu?

Jätsin liha ja kala söömise aastal 89, tookord oli põhjus praktiline: osalesin ülihuvitaval radzha-buddhi jooga kursusel, kus lihasöömine lihtsalt kursuse ajaks keelati. Kui 6 kuu pärast kursus läbi oli, siis enam ei tahtnud... Alguses pigem eetilistel kaalutustel, ka tundsin, et minu ainevahetus paranes, aistingud teravnesid (eriti maitse ja lõhna tundmine).

Täna ma pigem ütleks nii, et see on iga inimese sügavalt isiklik otsus ja äratundmine - see ei sobi paljudele meist. Tuleb teha asju, mis sinu elukvaliteeti tõstavad. Teha mentaal-emotionaalne otsus, et olen taimetoitlane ja siis kannatada, pole mingit mõtet. Ka ei saa kuidagi toetada taimetoitlust kui teatud laadi eskapismi või vahendit teistest eristumiseks.

Üldiselt peaks inimese elu liikuma suurema vabaduse suunas. Näiteks vabadus olla taimetoitlane või süüa liha. Nüüd on mul see vabadus, kuigi ma iga kord valin mitte- liha, aga ma tõesti olen vaba. Vahepeal muide ei olnud: kogemata lihasaaduste tarbimine tekitas mürgitusnähte aga mul õnnestus sellest probleemist vabaneda.

Enamus lihasööjaid ega taimetoitlasi seda valikuvabadust kahjuks ei oma. Taimetoitlased ei suuda süüa liha ja lihasööjad ei saa pikemalt ilma lihata hakkama.

Väga aktuaalne teema on tänapäeval loodus ja keskkond - kui öko Sina oled?

Roheliste skaalal, kus äärmus on tumeroheline, olen mina heleroheline, ehk püüan keskkonnale minimaalselt kahju teha - mürgiseid aineid viin kogumispunkti, prahis sorteerin klaasi ja paberi eraldi (Vanalinnas biokonteinerit pole). Saaremaa suvekodus kompostime maksimaalselt. Aga lennukiga ikka sõidan ja kuna elektrilist pereautot pole veel tootma hakatud, siis sõidan bensiinimootoriga. Küll kasutan Tallinnas suvel palju rattaid (tõuke või siis tavalist), järgmiseks hooajaks valmib ka elektriline mootorratas. Ka öko teema on asi, kus võib märkamatult leida lisatoitu oma egole, et olen nüüd teistsugune, olen massist parem! Selline motiiv tuleks kindlasti välistada, sest sisemaailmale on sellest rohkem kahju kui mitte-öko käitumisest välismaailmale.

Oled mees, kellele meeldib asju põhjalikult ja korralikult teha. Seda nii äris kui ka eraelus. Ehitasid oma maakodu Saaremaal oma kätega üles, tegid kõik ise - palju uusi ameteid selleks ära õppisid?

Päris üksi ma seda maja siiski ei ehitanud, abilised olid ka. Küll aga kõik tööd sai endale selgeks tehtud ja need, mida teised ei osanud ka neile edasi õpetatud. Vee ja elektri osa on tõesti vaid minu enda tehtud. Mulle sobib ja meeldib oma kätega asju teha, on selleks siis kuuriuksed, poistele uued voodid või permapeenra kastid. Kuulun sellisesse inimtüüpi, mida on kutsustud ka renesanss-meesteks - kipun asju endale selgeks tegema ja ise ära õppima ning neid on aja jooksul päris palju kogunenud.

Kui oluline on Sinu jaoks looduses olemine?

Enne laste sündi käisime sõpradega matkamas lausa kord kuus - kajakkidega ümber Eesti, jalgsi, ratastel. Isegi talvematku tegime telkidega. Väikeste lastega on see keerulisem ja nüüd asendab seda meie Saaremaa looduse keskel asuv suvekodu, kus ei pea mõtlema jalanõudele ega isegi riietele. Ka tuleb tunnistada, et kui elu ise on harmooniline, ei tunne enam otsest metsikus looduses viibimise vajadust - kontakt toimib niikuinii, ka metsa minemata.

Kuidas endast laed? Kuidas lõõgastud?

Laadimine toimub viimastel aastatel peamiselt joogapraktikate abil. Lõõgastumise vajadus jääb aina väiksemaks ja enamasti toimub see läbi mingi vajaliku tegevuse kodus. Olen nn aktiivne puhkaja, kes pikalt lesida või raamatut lugeda pole kunagi suutnud.

Mis on õnneliku kooselu võti?

Kõigepealt tuleb enne selle kooselu algust piisavalt erinevaid kogemusi hankida, muidu tekib see vajadus kuskil hiljem koos kaasnevate probleemidega. Siis tuleks leida õige kaaslane, selline, kes kõigele muule sobiks ka parimaks sõbraks kogu eluks. Kuidas teda ära tunda - see on keeruline, mina näiteks sain konkreetse nägemuse 12 tundi enne kohtumist: keda, kus ja millises situatsioonis kohtan. Äratundmisel aitab ka intensiivses keskkonnas koos pikaajaline viibimine - meie sõitsime näiteks kahekesi seljakottidega kuuks ajaks Peruu-Boliivia reisile, kus saime erinevaid läbielamisi alates silmi ründavatest lendsipelgatest ja ootamatult tekkinud mägioja telki tungimisest kuni röövikatseteni. Peale seda on suhteliselt keeruline ette kujutada olukordi, kus me teineteist negatiivses mõttes üllatada võiksime.

Mida oma lastele - Villem (6), Siur (4) ja Leena (1) - õpetad? Mis on need väärtushinnangud ja põhimõtted, mis nad kunagi iseseisvasse ellu astudes kodust kaasa võtavad?

Loodame, et neist saavad terved, sotsiaalsed ja iseseisvad lapsed. Neid omadusi on nad juba ka ilmutanud. Püüame olla neile pigem sõbrad ja kaaslased ning mitte pidada neid liiga enda omaks, vältimaks igasuguseid vastastikuseid sõltuvusi. Kaasa saavad nad kodust selle, mille otsustavad kaasa võtta. Vanemad võiks mitte pingutada laste nimel asjadega, mis pole neile omased. See on tühi töö. Ainuke, mida teha saab, on tegeleda iseendaga, ehk muuta ennast. Vaid selle kaudu on võimalik mõjutada ka lapsi.

Tallinna Tehinkaülikoolist on Sul arvutiinsenerikraad ja mäletan, et kunagi oli meil juttu päikesetormidest, mida tänavu prognoositakse eriti ohtralt ja aktiivseid, ning nendega kaasnevatest võimalikest elektrikatkestusest, mille kohta Sul oli enda üsna rahustav teooria - palun jaga seda mõttekäiku Alkeemia.ee lugejatega?

See oli jah reaktsioon ca aasta tagasi toimunud päikesetormiga seotud paanikale, et kohe kaob elekter ja oleme tagasi kiviajas kuna kõik protsessoreid sisaldavad seadmed (arvutid, autod jne) lakkavad töötamast.

Tegelikult olukord siiski nii hull pole:

Teatavasti mõjutavad päikesetormid äärmisel juhul vaid pikki kõrgepinge elektriliine neis tekkivate "ghost current" (fantoomvool?) nähtuste tõttu, mis sisuliselt tähendab liini ülekoormust, mis võib kuskil liinil mingi sõlme rikkuda. See tuleb siis asendada ja kõik on jälle endine. Selliseid asju juhtub iga päev, suurte päikesetormidega lihtsalt veidi rohkem.

Kuidagi ei ole aga võimalik, et päikesetorm halvaks meid ümbritsevates seadmetes sisalduvad mikroprotsessorid - selleks on vajalik ülitugev elektromagnetiline impulss, mida päikesetorm ei tekita.

Ehk eelmisel aastal juhtus nii, nagu ikka juhtub: uudise allikas rääkis elektriliinidest, refereering rääkis juba lihtsalt võimalikust elektrikatkestusest ja tõlge rääkis juba kõikide elektrisedmete püsivast riknemisest.

Olete abikaasa Üllega ka suured disaini austajad, kuulute rühmitusse Disainikombain ja Sa õppisid EKAs tootedisaini - ilmselgelt hindate ilu ja visuaalset esteetikat kõrgelt. Miks on ilu inimesele nii oluline? Mida see valdkond Sulle pakub?

Disain ei tähenda vaid visuaalset esteetikat vaid ka seda, et asjad "töötavad" parimal viisil. Me kõik disainime oma ümbrust ja kogu oma elu. Enamus ei teadvusta seda lihtsalt.  Kui seda aga teadlikult teha, on tulemused teised. See tekitaski sügavama huvi disaini eriala vastu.

Milline on Sinu kui meediaärimehe arvamus meediast ning selle rollist ja mõjust meie ühiskonnas tänasel päeval? Meil ja mujal?

Olen Delfi nõukogu liige, ehk oluliselt passiivsem, kui kunagi varem. Aga jah, kuulun erinevate Ekspress Grupi väljaannete nõukogudesse, nii et meedia on endiselt üks minu tegevusvaldkondi.

Sellel alal on suuri muutusi tulemas ja see hoiab üleval ka minu huvi.

Toimivasse ja sõltumatusse meediasse kiputakse suhtuma liialt kitsalt - kui vaja paljastada kellegi sigadusi, siis justkui mõistame kõikide vahendite kasutamist. Samas ei taha andestada aga ühtki eksimust, mis iseenesest vaba ajakirjanduse puhul on ka paratamatu. Vabadus on alati teatud kompromiss millegi arvelt. Me peaksime olema rahul, et meie meedia on niivõrd sõltumatu, sest näiteid vastupidisest pole vaja kaugelt otsida - Venemaa, Hiina, USA osad telekanalid jne. Seepärast peaksime olema ka veidi tolerantsemad ja vahel kannatama vaba meedia poolt tehtud vigu.

Samas ma väga ei muretse "masside ajupesu" pärast meedia vahendusel - inimest saab kõige rohkem muuta ikka tema ise ja kulutada liialt palju energiat selleks, et teda mingist meie arvates sobimatust rutiinist välja tuua, pole mõtet. Kui on aeg, ärkavad ise.

Kas on üldse olemas tõeliselt ausat meediat?

Kui nüüd vana majanduse esindajatel ACTA ja muu taolisega ajalooratast tagasi pöörata ei õnnestu, siis võib küll öelda, et kõige laiemas mõttes andis internet võimu igaühele meist, mis vähendab oluliselt igasuguste indiviidist välise meediavõimu ülimuslikkuse tõenäosust. Mis me selle potentsiaaliga pihta hakkame, on aga hoopis keerulisem küsimus.

Üks peamine oht on see, et harjumusest loetakse internetis leitavat sarnaselt trükimeediale, eeldades, et iga sisu taga on hulk selle eest vastutavaid inimesi. Kahjuks pole see aga tihti tõsi. Ehk uus ajastu nõuab veel enam isiklikku taiplikkuse kasutamist, millega kaasa minna, millega mitte. Oluline on omada teatud positiivset ja avatud skeptitsismi, analüüsi ja eristamisvõimet ning intuitsiooni. Kui neid kasutada ei oska või viitsi, siis tuleb väga ettevaatlik olla - sel juhul soovitan valida internetis orienteerumiseks hulk usaldusväärseid arvamusliidreid (twitteris ja Facebookis saab seda lihtsalt teha), kelle abil oma arvamust kujundada. Täpselt samamoodi, nagu me oleme seda kogu aeg tavameedias teinud - tegelikult usaldame ju teatud meediabrändi taga olevate ajakirjanike arvamust, mitte väljaande oma.

Millised on Sinu tulevikuvisioonid?

Peale seda, kui mõned aastad tagasi pöörasin enamuse enda fookusest iseenda sisemaailma,  läheb elu aina huvitavamaks. Ja lõppu ei paista. Emotsioonide keeles võiks öelda, et elan väga huvitavat elu ja olen väga õnnelik, et selle tee leidsin. Tegelikult on see lihtsalt normaalne.

Aga Eesti tulevik?

Minu juured on Eestis väga sügaval, siinsed asjad puudutavad mind isegi võibolla rohkem, kui tahaksin. Nüüd, kus tööreise peaaegu pole, tunnen ennast oluliselt paremini - olen Eesti Maaga paremas kontaktis.

Riigina võiks Eesti rohkem kasutada oma kõige suuremat eripära - piisavalt suur, samas mitte liiga väike kogukond, kes on avatud muutustele ja muutustega harjunud. Me võiks vabalt aidata muud maailma eeskujuna ka väljapool kuulsaid tehnoloogilisi uuendusi. See on seni veel kasutatamata potentsiaal, sest muutused on maailmas möödapääsmatud ja paratamatud.

Millised võiksid olla lahendused, et praegusest raiskamis- ja tarbimisühiskonnast edasi parema tuleviku poole liikuda?

Samamoodi elada enam kaua ei saa. Eriti küüniline on uue "kullaauguna" välja kuulutatud Aafrika ja Aasia, kus leidub veel miljardeid potensiaalseid kliente, kes veel läänelikult tarbida ei suuda või pole harjunud. Milline rahaga sillutatud tee põrgu! Ja seda räägivad muidu täiesti mõistlikud inimesed.

Majandusmudelite suhtes olen jõudnud tõdemuseni, et suurettevõtetesse on eetika väändumine lausa sisse programmeeritud, ehk loodan majandusmudelite suhtes internetile sarnast muutust, kus võim lahustub väikeste aga suure arvu üksuste kätte. See muudaks keskkonna oluliselt eetilisemaks, tänu headele juba olemasolevatele võrgustikele lisaväärtuseta vahendajad kaoksid jne.

Mis arvad tärganud kodanikualgatusliikumistest ja protestidest üle kogu maailma?

Ka kodanikuühiskond on jõudnud samamoodi muutuste lävele ja seetõttu on tervitatav igasuguste uute mudelite katsetused, olgu nad siis vähem või rohkem revolutsioonilised. Tore on, et Ka Eestis selline katsetamine toimub ja võtan paarist sellisest ka ise aktiivselt osa (tõsisemalt Lilleoru aga ka Utoopia-nimelineTelliskivis). Fakt, et ridamisi jõuab minuni uusi algatusi (Vanalinna selts, Teenusmajanduse Koda, Kultuurikoda) näitab, et teatud muutus on ka Eestis juba toimumas - aina suurem hulk inimesi on nõus panustama isiklikku aega mitte ainult isiklikult enda olukorra, vaid kogu keskkonna parandamiseks.

Mis mõtteid Sul majanduse ellujäämisvõitlust jälgides tekib?

Finantsteenused oma loodetavasti oma õppetunnid juba saanud, kuid kindel saab olla alles siis, kui meie endi ehk nende teenuste klientide ahnus väheneb. Nii kaua, kui on olemas ahned kliendid, on olemas ka riskantsed võimendustest elavad püramiidskeemid, mis kokku kukkudes tõmbavad kahjuks kaasa palju teisi.

Üldisemas mõttes on kogu majandus tänapäeval üks suur religioon - me usume, et mingi firma väärtus ajas kasvab ja kui meiesuguseid on piisavalt palju, siis hind börsil tõusebki. Kui me usume, et tuleb suur langus, siis nii lähebki. Me usume, et meie tööandja tegi palgapäeval teatud ülekande ja nii kaua, kui selle virtuaalset väljendust (krediitkaarti) usub ka kaupmees, on kõik hästi. Kaupmehe kohta usume, et kõik, mida ta täna pakub, on ka homme samamoodi saada. Kui kellelgi aga usk otsa peaks saama? Tundub väga riskantne süsteem, kas pole? Õnneks, on sellise süsteemiga liitunud väiksem osa maa elanikest, kui see hõlmaks kõiki, oleks olukord palju hullem.

Kui kõige üldisemas mõttes see usk püsib kuni alternatiivsete mudelite töösserakendumiseni, on kõik hästi. Küll on aga ohutunnet tekitavaid näiteid (Läti sularahapaanika, Norra võipaanika) ja praegune aastanumber toob neid ilmselt veel juurde. Eestlaste kainesse meelde uskudes arvan, et siin näiteks selle aasta lõpus suuri probleeme ei tule, küll näeme neid ilmselt mujal palju.

Kuidas tavaline lihtne inimene saab end pinnal ja õnnelikuna hoida?

Kui õnn on see, et "surfata" võimalikult pikalt positiivsetel emotsioonidel ja negatiivseid taluda maksimaalselt lühidalt, siis tuleks keskenduda maksimaalselt positiivsetele asjadele.

See kahjuks pole aga püsiv lahendus.

Kuna kõik väline pärineb meie sisemaailmast, siis püsiv lahendus oleks hoopis emotsioonidest ja mentaalsetest kontseptsioonidest vabanemine. Siis saabub vabadusega koos aina suurem rahulolu tunne, mida võiks tegelikuks õnnelikkuseks nimetada.

Kuidas seda teha? Minge näiteks Lilleoru vastavatele kursustele!


Ville Jehega ajas juttu Ingrid Peek

Jälgi teda twitteris ja Facebookis

 

 

KOMMENTEERI!