Jaan Tammsalu: mil moel on võimalik leida lootust selles rahutus maailmas?


Jaan Tammsalu: mil moel on võimalik leida lootust selles rahutus maailmas?
Vaadake, kui palju imelist leidub maailmasFoto: depositphotos.com

Kuhu on maailm ja inimesed teel? Mil moel on võimalik leida lootust selles rahutus maailmas? Nende küsimuste üle mõtiskleb EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu.

Ma arvan, et tuleb lihtsalt vaadates näha, kuulates kuulda, puudutades ka tegelikult puudutada. Tuleb elada igat hetke nagu imelist kingitust, sest igas hetkes on igavik. On inimesi, kes oma rahulolematuses kogu aeg otsivad midagi. Nad ei ole kohal. On mujal või minevikus või tulevikus, või tuhnivad teiste eludes.

On aga ka neid, kes pea igas ajahetkes on kohal. Imestavad sellesama hetke ja aja üle. Imestavad inimeste headuse ja armastuse üle, imestavad Jumala - tema headuse ja armastuse üle. Oma viimase raadiointervjuu lõpus tuletas Eri Klas meile meelde, kui palju on meie ümber ilusat, õnne ja õnnistust. Jah, tema nägi seda isegi raskelt haige mehena. Kuidas on meiega? Imestage selle üle, mis on hea! Ärge minge sellega kaasa, kui ümberringi kogu maailm ja ajalehed üksteist üle trumbates aina negatiivset otsivad ja mürki pritsivad. Vaadake kõigepealt, kui palju imelist leidub maailmas. Ja ärge võrrelge ennast rikkamate ja ilusamatega, vaid võrrelge ennast selle seitsmekümne protsendiga maailma inimestest, kellel ei ole võimalik unistadagi sellest, mis meil siin olemas on.

Miks me soiume ja hädaldame ning teeme oma hetked tühjaks rumalate võrdlustega? Nõnda kaotame reaalsusetaju, oskamata tänada, oskamata imestada, oskamata kohal olla. Minu jaoks sisendab lootust see, et ma usun Jumala tõotustesse. Ma usun sellesse, et ta kannab mind läbi, mitte ei kanna mööda.

Seotud lood:

Tihtipeale loodavad inimesed, et Jumal kannab neid probleemidest ja raskustest mööda. Ta ei kanna mööda, vaid ta kannab läbi.

On üks vana lugu, mille meie laulja Bonzo on imeilusaks lauluks laulnud - liivarand ja kahed jäljed. Selles loos jõuab inimene taevasse ja Jumal ütleb talle, et ta on sinna seepärast jõudnud, etta rändas oma teed koos temaga. Inimesele näidatakse liivaranda. Rannaliival on kahed jäljed. Ühes kohas on torm liiva segi paisanud ja seal lähevad edasi vaid ühed sügavad jäljed. Inimene küsis, miks ometi Jumal ta sellisel ajal üksi jättis. Jumal aga ütles,et need ei ole selle inimese jäljed. Kui inimene küsis, kus siis tema oli, vastas Jumal: "Ma kandsin sind siis süles."Mul on usk ja lootus, et täpselt nii ongi. Kui mina enam ei jaksa, siis Jumal kannab läbi. Kui mina enam ei suuda, siis tema suudab raudselt.

Hoidsin hinge kinni, kui minu treeneri 153-kilone poeg tõstis maailmameistrivõistlustel üles 248 kilo. Inimene suudab tõsta endast nii palju suuremat raskust. Ja isa loodab, et poeg saab sellega hakkama. Isa on olnud tema kõrval alates hetkest, kui poeg sündis. Isa on olnud kõrval lapsest saadik - ka siis, kui lapse ema suri ning poiss oli vaevalt viiene. Nii on see isa läinud koos pojaga elus edasi päev-päevalt ja tund-tunnilt. Ta näeb, ta annab lootust, ta õpetab ja julgustab oma last.

Minu meelest on siin nõnda nagu ka Jumala ja inimese omavahelise suhtega. See võikski nii olla, et ma usun, ma usaldan Isa ja mu Isa usub minusse, armastab mind. Sellepärast on mul lootust: ma usaldan oma Taevast Isa. Ma olen tema nimesse ristitud, ma olen tema oma, ma olen tema laps, ta tunneb mind läbi ja lõhki. Ta teab isegi mu mõtteid, nii et mul ei ole mõtet vigurdada ja näidelda tema ees, ennast kuidagi paremana näidata.

Allikas: Jaan Tammsalu "Igaviku hääl", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!