Oleme loonud aja, mille krooniline probleem on ajapuudus


Oleme loonud aja, mille krooniline probleem on ajapuudus
Kas ajapuudus on midagi, mis meiega juhtub või loome me selle ise?Foto: depositphotos.com

Enamasti sünnib olukord, kus inimesel on pidevalt kiire, valede valikute tegemisest. Kui väärtushinnangud on paigas ja tegeletakse tõeliselt oluliste asjadega, siis on ka alati aega. Inimene ei taju, et ta hing on aeglane. Kiiretempolises, tulises elurütmis jääb hing maha. Kui hing jääb maha, kaotab inimene kontakti oma sisemise minaga. Tagajärjeks on tühjus, inimene ilma identiteedita.

Tänapäeval kuuleb tihti inimesi kaebavat, et neil pole aega. Kõigil on kiire, keegi ei jõua, kõik on pidevalt kuhugi teel. Tundub, nagu tormaksid kõik järgmisse hetke, käesolevast momendist kaugemale. Otsekui teeksime pidevalt valesid asju, sest tegelikult peaksime juba tegema järgmisi asju järgmisel hetkel. Valitseb krooniline kiire.

Kroonilise ajanappuse tõttu ei ole keegi enam kontaktis sellega, mis on siin ja praegu. Et keegi pole kohal nüüd ja praegu, pole enam kellegagi võimalik lähedust saavutada. Me möödume üksteisest, kohtamata õigupoolest kedagi. Kui keegi kedagi ei kohta, pole kedagi õieti enam olemas. Ei saa olemas olla, kui pole kedagi, kelle jaoks olemas olla. Oleme pidevalt minekul, järgmise hetke, järgmise asja juurde. Kuid ka seal me ei peatu, sest järgmine asi juba kutsub. Me ei saa puhata, meil pole rahu.

Oleme leiutanud masinad, mis justkui pidid meid vabastama igavast argirutiinist, et jätkuks aega kõige jaoks, mis on meile tähtsam. Masinad pidid meile andma aega, et me kasutaksime seda tõeliselt tähtsate asjade jaoks. Elu pidi saama uue kvaliteedi. Aga mis juhtus tegelikult? On meil nüüd rohkem aega? Otsustades selle järgi, kui kiire meil on, pole asjad nii läinud. Kuhu kadus see aeg, mida masinad pidid meie jaoks säästma?

Paljud kurdavad ajanappuse üle, otsekui oleks see neile vastumeelt. Nad soovivad, et neil oleks aega, kuid lepivad tõdemisega, et neil seda pole. Jääb mulje, et kiire tabab inimesi vastu nende tahtmist. Oleme ajapuuduse ohvrid ning meil ei jää muud üle, kui leppida kaeblemisega sündinud tõsiasjade üle.

Kuid kas see on tegelikult nii? Kas ajapuudus on midagi, mis meiega juhtub või loome me selle ise? Kes vastutab, et enam pole aega? Kui uurida lähemalt nähtust nimega kiire, võib märgata, et objektiivselt sellist asja küll ei eksisteeri. Aeg on see, mis ta on. Aeg voolab ikka oma rahulikus rütmis, sellel on oma kulg. Aeg pole oma olemuselt meie sugupõlve ajal muutunud, nii et oleks äkki hakanud kiiremini lendama või oleks teda vähemaks jäänud. Kiire sünnib sellest, et tundub, nagu oleks aega vähem. Kui aja olemus on samaks jäänud, kas pole mitte nii, et samasse ajahulka üritatakse liiga palju asju ära mahutada? Kõik, mida sinna püütakse sokutada, ei saagi sinna ära mahtuda?

Kiire sünnib valede valikute tegemisest. Kõigil on aega selle jaoks, mida nad peavad oluliseks. Muidugi oleks lihtsam mõelda, et me oleme ajapuuduse ohvrid, et me ei saa sinna midagi parata, sest siis poleks meil vaja vastutust kanda. Kuid see pole nii. Igaüks on vastutav selle eest, kuidas ta oma aega kasutab, kellelegi ei saa kiiret peale suruda, sest seda pole olemaski! Tehes oma elus valikuid, valime selle, mida peame väärtuslikuks. Seega juhivad meie valikuid väärtushinnangud. Kiire sünnib sellest, et me ei oska otsustada, mis on väärtuslik ja mis ei ole. Seetõttu valime võimalikult palju "väärtuslikke asju". Lõpuks on meil väärtuslikke tegevusi nii palju, et kõigi jaoks ei jätku aega. Miks me siis valime nii palju häid asju, et me ei jõua nende kõikidega koos elada? Võib-olla on probleem meie väärtushinnangutes, ehk on meie väärtushinnangud sellised, mis põhjustavad vääraid valikuid?

Inimene, kes kaotab sügavamad väärtused, klammerdub välise külge
Seotud lood:

Kui eluväärtused on pinnapealsed, muutub elugi pinnapealseks. Pinnapealne elu on see, kui inimene ise enam sinna ei mahu. Inimene loob sellised väärtused, mis tõrjuvad ta omaenda kultuurist välja. Inimene ei taju, et ta hing on aeglane. Kiiretempolises, tulises elurütmis jääb hing maha. Kui hing jääb maha, kaotab inimene kontakti oma sisemise minaga. Tagajärjeks on tühjus, inimene ilma identiteedita. Tühjus ning identiteedi puudumine on talumatu, seetõttu tuleb seda kompenseerida. Tuleb luua selline eluviis, mis vähemalt väliselt elu meenutaks, kuigi tegelikult see nii ei ole. Tuleb kujundada identiteet, mis särab, on atraktiivne ja kulgeb peavooluga kaasa. Tuleb hankida endale turuväärtus.

Elu sügavuse puudumisel tuleb luua kompensatoorne elu, mis nii intensiivsusest pulbitseb kui ka küllusest tulvab. Sünnibki väärtuste maailm, mida iseloomustab kiire tempo, intensiivne tegutsemine, surve olla edukas, efektiivsuse ülehindamine. Tootmine ja tarbimine muutuvad omaette väärtusteks, keegi isegi ei kahtle selles. Kogu kultuur muutub tootmise ja tarbimise kultuuriks.

Kui inimesel puudub tõeline identiteet ja eneseväärikus, hakkab ta oma väärtust kehtestama selle kaudu, mis mulje ta teistele jätab. Mis paistab hea, ongi hea. Pealispinna alla ei tohi vaadata, sest sealt on kõik ära koristatud. Ei ole nõrkust, ei ole küündimatust, ei ole surma. Kõik on alati OK. Inimene klammerdub välise külge, selle asemel et pöörduda sisemiste väärtuste poole.

Allikas: Tommy Hellsten "Saad kõik, millest loobud", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!