Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?


Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?

Sellist nime kannab Statistikaameti möödunud aastal avaldatud väljaanne, milles nenditakse, et reaalsuses on meeste ja naiste sotsiaalsest võrdsusest Eestis asi kaugel - naised on ebasoodsamas olukorras nii tööl kui kodus.

Naiste töö on endiselt madalamalt tasustatud, samas teevad nad rohkem majapidamistöid ja tegelevad lastega, mistõttu jääb neile vähem vaba aega kui meestele. Tavasuhtluses pakub soolise võrdõiguslikkuse teema kõneainet eelkõige selleks, et materdada soolise võrdõiguslikkuse volinikku pseudoprobleemide tekitamise eest. Ometigi võiksime Euroopa kontekstis teravalt silmatorkavate faktide taustal teemasse täiskasvanulikumalt suhtuda – ehk on probleem meile nii lähedal, et me seda selgelt näha ei suuda, või ehk vastupidi – kadunud meie isiklikust elust hoomamatusse kaugusse.

Minu puhul kehtis pikka aega viimatinimetatu. Fakt, et Eestis omandab kõrgharidust rohkem naisi kui mehi, ja et naiste õpitulemused kipuvad paremad olema, on teada-tuntud. Nõnda ilmselt juhtuski, et ma kuue ülikooliaasta jooksul täielikult unustanud olin, et ma olen ju naine. Karm reaalsus, mis kaasneb naiseks sündimisega, ei lasknud ennast pärast ülikooliseinte vahelt lahkumist kaua oodata. Ühes Eesti Vabariigi uuendusmeelsemas kutseõppeasutuses täiendkoolitusel osaledes kuulsin kahe päeva jooksul rohkem soospetsiifilisi kommentaare kui oleks olnud mõistlik viisakalt vaikides taluda. „Jaa, meil õpib siin ka tüdrukuid. Väga hästi saavad hakkama. Meil koheldakse siin kõiki võrdselt,“ alustas juhendaja paljulubavalt. Järgmisel hetkel aga pajatas lõbusal toonil sündmuse erakordsusele rõhudes loo sellest, kuidas paar tüdrukut olid ükskord suutnud traktorile adra taha panna.

Hiljem samal päeval juhatas sama meesõpetaja tunni sisse lõbusa pajatusega sellest, kuidas nad poistega tunni alustuseks ikka niisama elust ja naistest räägivad. Kuna iganes see õpetaja midagi oma õpilastest rääkis, nimetas ta neid „poisteks“, kuigi igas klassis oli vähemalt üks tüdruk. Minu õppepäevad muidu ääretult sümpaatses õppeasutuses lõppesid ühe kursusekaaslase, nii umbes 35-aastase meesterahva spontaanse pöördumisega oma naissoost kolleegide poole: „Kes naistest mulle täna õhtul süüa teeb?“. Sel hetkel kees minu katel üle – pakkusin talle küpsiseid, mis mul juba pikemat aega kotis olid vedelenud, ja soovitasin oma naise kaasa võtta, kui ise süüa teha ei oska. Selle peale vastati mulle imestunud ilmel, et just selleks ju siia tuldigi, et oma naisest eemale saada. Hakkasin olukorra tõsidust aduma…

Paar kuud hiljem sattusin pärast globaalset finantskriisi käsitleva filmi vaatamist vestlusringi, milles seekord naised mind oma seisukohtadega üllatada suutsid. Seltskonnas oli mehi-naisi võrdselt. Kokku tosina jagu inimesi. „Raha ei armasta mind. Ja mina ei armasta raha ka!“ alustas esimesena sõna saanud naisterahvas pahasel, kuid ääretult hingestatud toonil. Välja arvatud üks, lisas iga järgmine midagi stiilis „raha ei ole naiste teema“. Ometigi olid nad kõik seda filmi vaatama tulnud! Olin jahmunud. Ühtäkki märkasin, et kõik naised, istusid üksteise kõrval. Justkui tähenduslikult olin mina aga sattunud istuma kahe hilises keskeas, mulle võhivõõra meesterahva vahele. Sinna ma ka oma rahaasju puudutavate vaadete poolest kenasti sobisin. 

Pärast neid vahejuhtumeid hakkasin iseennast uues valguses nägema. Oma igapäevast elu elades ei ole mul olnud põhjust oma soolisusele suuremat tähelepanu pöörata. Tunnen end ühtmoodi mugavalt nii töökoosolekul konservatiivses riietuses ratsionaalset arutlust edasi andes, kui uisutrennis ülinapis kleidikeses graatsilisi liigutusi tehes. Kord on minu mõtlemine (naiselikult) pehme, kord (mehelikult) terav. Igapäevaselt oma ülesandeid täites ei taju ma oma rollis mingisugust soolisust – käitun vastavalt sisetundele ja vajadusele. Ma tunnen ennast iseendana, inimesena. Ka teistega suhtlen ma reeglina intellektuaalsel või vaimsel tasandil, kus sugu ei mängi rolli.

Läbi aegade on naiselikkust ja mehelikkust erinevates kultuurides ja ühiskondades mõistetud erinevalt. See viitab asjaolule, et soorollid ei tulene niivõrd bioloogilisest ettemääratusest kui traditsioonidest ja uskumustest. Kuigi sotsiaalteadlaste seas puudub üksmeel, leiavad paljud, et tulevikus soorollid kas muutuvad oluliselt või kaovad sootuks, kuna jäik soorollidest kinnipidamine pidurdab ühiskonna arengut. Uuringud näitavad, et just selle poole me ühiskonnana ka püüdleme – enamus eestlasi leiab, et kodused tööd peaksid olema meeste ja naiste vahel võrdselt jagatud. Ometigi ei peegeldu meie soov meie käitumises. Oleme reaalsuse suhtes pimedad. Endiselt täidab enamus meist oma rolle nii kodus kui väljaspool kodu juurdunud stereotüüpidest lähtudes. Miks kulgeb vanadest arusaamadest väljumine nõnda vaevaliselt?

Kuigi kõik saab alguse inimesest endast, on tänapäeva infoajastul just meedia üks inimeste maailmapildi olulisemaid mõjutajaid. Meedia on justkui õhk, mis meid alati ümbritseb, ilma et me ise sellest teadlikud oleksime. Möödunud aastal Tartu Ülikoolis valminud doktoritöö käsitles naiste kujutamist Eesti meedias. Vaatamata sellele, et naised on ühiskondlikus elus üha aktiivsemad ja edukamad, jõuab naine Eesti telepilti või trükiajakirjandusse siiski peamiselt napis riietuses, köögis ja lastega askeldades või ilu- ja inimsuhete eksperdina. Kahjuks on avalikkuses domineeriv negatiivne või ükskõikne suhtumine soo- ja võrdõiguslikkuse teemadesse laialt levinud ka meediaettevõtete juhtkondades. Ja nõnda hoiabki meedia avalikkuse heakskiidul elus reaalsuses ammu iganenud arusaamu mehe ja naise „loomulikest“ rollidest ühiskonnas. Vaatamata sellele, et nii mõneski eluvaldkonnas oleme jõudnud võrreldavale tasemele oma põhjanaabritega, oleme inimolemuse elementaarseima tasandi mõistmisel oma eeskujudest kaugele maha jäänud.

Mulle ei meeldi mõelda, et minu roll ühiskonnas ja areng inimesena on midagi bioloogiliselt ettemääratut ja duaalset. Ehk ei vaja meie ühiskond enam niivõrd jäika rollijaotust, mis omal ajal oli elukorralduse alustalaks? Kujutage ette, et maailmas oleks ainult kahte sorti lilli – roose ja tulpe. Loomulikult teeks see olukorra lihtsaks ja selgeks – on roosid ja tulbid. Aga see oleks ju igav! Kuhu jääksid siis hõrgulõhnalised kannikesed ja kõikvõimsad päevalilled, vastupidavad krüsanteemid ja salapärased hüatsindid. Mis hoiab meid tagasi loomast maailma, kus iga inimene on vaba lähtuma oma sisetundest, kartmata ühiskonna kriitilisi pilke ja ehk isegi rusikahoope? Küllap nõrgestab oma soorollist loobumine inimese mina-tunnet, sunnib küsima – kes ma siis tegelikult olen? Teisalt võib kuskil naiselikus alateadvuses peituda soovimatus võtta juurde killuke vastutust, meestel aga hirm loovutada osake oma võimust.

Vaatamata sellele, et jäigad arusaamad naise ja mehe olemusest ja rollidest on meie ühiskonnas sügavalt juurdunud, ei ole areng siiski peatunud. Meeliülendava kinnituse sellele sain mõned päevad tagasi oma autole uusi kojamehi ostes. Nimelt ei pidanud noor meesmüüja paljuks mulle seletada, kuidas neid paigaldada, kuigi olin eelnevalt maininud, et lasen mõnel asjatundlikumal inimesel seda teha. Seal poeleti taga ei kohtunud oma traditsioonilistes soorollides mees ja naine, vaid kaks inimest.

Autor: Kristi Liiv
Allikad:
1. Statistikaamet. Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu? Statistikaamet; 2011.
2. Pilvre Storgard B-J. Naiste meediarepresentatsioon Eesti ajakirjanduskultuuri ja ühiskonna kontekstis. Doktoritöö. Tartu Ülikool; 2011.

KOMMENTEERI!