Tunne iseennast: kes on sinu sisemine toakaaslane?

 (3)
Tunne iseennast: kes on sinu sisemine toakaaslane?
Foto: depositphotos.com

Loe katkendit Michael A. Singeri raamatust "Köidikuist vabanenud hing. Teekond sinu olemuse sügavustesse", mis annab sulle kõik vajalikud tööriistad selleks, et sinu hing võiks olla tõeliselt vaba.

Sinu sisemine kasv sõltub täielikult arusaamisest, et ainus viis leida rahu ning rahulolu on lõpetada enda üle juurdlemine. Oled valmis kasvama, kui lõpuks mõistad, et see "mina", kes sinu sees räägib, ei ole kunagi rahul. Tal on alati mingi probleem.

Ütle ausalt, millal oli viimane kord, kui sul mingit probleemi ei olnud? Enne praegust probleemi oli sul mingi teine probleem. Ja kuna sa oled arukas, siis saad sa aru, et pärast praegust probleemi tuleb lihtsalt järgmine probleem.

Asja tuum on selles, et probleemidest vabaks saad sa alles siis, kui sa vabaned sellest osast iseendast, millel need probleemid on. Kui sind mingi probleem häirib, siis ära küsi, et "Mis ma peaksin ette võtma?". Küsi hoopis: "Millist osa minust see asi häirib?". Küsides, et "Mis ma peaksin ette võtma?", oledki sa juba hakanud arvama, et välises maailmas on probleem, millega tuleks tegeleda. Kui sa aga tahad mingi probleemi suhtes rahu teha, siis pead sa aru saama, miks sa näed seda konkreetset olukorda probleemina.

Tundes armukadedust, siis selle asemel, et üritada ennast kaitsta, küsi: "Milline osa minust on armukade?". See paneb sind endasse vaatama ja nägema, millisele osale sinust on armukadedus probleem.

Seotud lood:

Kui hakkad selgelt nägema seda osa iseendast, mis on häiritud, siis küsi: "Kes on see, kes seda näeb? Kes näeb seda sisemist rahulolematust?”. Selle küsimuse esitamine on lahendus kõigile probleemidele. Asjaolu, et sa näed rahuolematust tähendab, et see rahulolematus ei ole sina.

Millegi nägemine eeldab subjekti-objekti suhte olemasolu. Subjekt on "pealtnägija", kuna ta näeb seda, mis toimub. Objekt on see, mida sa näed, hetkel siis sisemine rahulolematus. Sisemise probleemi suhtes objektiivseks jäämine on alati parem kui enda välisesse olukorda ära kaotamine.

See ongi oluline erinevus vaimse ja maise inimese vahel. Maine ei tähenda siinkohal seda, et sul on raha või positsiooni. Maine tähendab, et sa arvad, et lahendus sinu sisemisele probleemile asub välises maailmas. Sa arvad, et kui sa muudad maailma enda ümber, siis saabki sinuga kõik korda. Aga väliste asjaolude muutmine ei ole veel mitte kedagi korda teinud. Sest alati tuleb järgmine probleem. Ainuõige lahendus on võtta sisse koht teadliku pealtnägija troonil ja seeläbi täielikult oma probleemide lahendamise viisi muuta.

Et saavutada tõelist sisemist vabadust, pead sa olema võimeline oma probleemidele objektiivselt otsa vaatama, et mitte nende sisse kaotsi minna. Niikaua kuni sa oled probleemi sisse ära kadunud, ei saa ka lahendust tulla.

Igaüks teab, et olukorraga hakkamasaamine on raskendatud, kui see tekitab sinus rahutust, hirmu või viha. Seetõttu tuleb sul kõigepealt enda reaktsiooniga tegeleda. Sa ei saa midagi lahendada enne, kui sa oled aru saanud, miks see olukord sind sisemiselt mõjutab. Probleem on tavaliselt milleski hoopis muus, kui esialgu paistab.

Sa hakkad üsna selgelt nägema, et tegelik probleem on selles, et osal sinust on probleem peaaegu kõigega. Esimene samm on tegeleda selle osaga iseendast. Tuleb minna "väliselt lahendusteadlikkuselt" üle "sisemisele lahendusteadlikkusele".

Sa pead muutma ära harjumuse arvata, et probleemi lahendus peitub väliste asjaolude ümberkorraldamises. Ainuke püsiv lahendus sinu probleemidele on enda sisemusse süvenemine ning lahtilastkmine sellest osast iseendast, millel reaalsusega nii palju probleeme tundub olevat. Alles siis, kui sa oled sellega hakkama saanud, tekib sinus selgus, mis edasi teha.

Viis, kuidas lasta lahti sellest osast iseendast, mis kõike probleemina näeb, on tõepoolest olemas. See võib tunduda võimatu, kuid tegelikult ei ole. Osa sinu olemusest on alati su melodraamast vaba. Sa saad ennast kõrvalt vaadata, kui sa oled armukade või vihane. Sa ei pea selle üle juurdlema ega seda analüüsima, lihtsalt ole sellest teadlik. Kes see on, kes kõike seda näeb? Kes märkab sinu sees toimuvaid muudatusi? Kui sa ütled sõbrale, et "iga kord, kui ma Tomiga räägin, ma lähen nii närvi", siis kuidas sa tead, et sa lähed närvi? Sa tead, et sa lähed närvi, sest sa oled enda sees kohal ja näed, mis seal toimub.

Loe veel

Sinu enda ja sinu viha või armukadeduse vahel on vahe. Sina ise oled see, kes on sinu enda sees kohal ja märkab. Niipea, kui sa võtad teadvuse troonil koha sisse, saad sa vabaks kõigist isiklikest probleemidest. Alusta lihtsalt vaatlemisega. Lihtsalt ole teadlik, et sa oled teadlik sellest, mis sinu sees toimub. See on lihtne. Sa märkad, et sa vaatled lihtsalt ühte isiksust koos kõigi tema tugevuste ja nõrkustega. Just nagu veel keegi teine elaks sinu sees. Just nagu oleks sul "toakaaslane".

Kui tahad oma toakaaslasega lähemalt tuttavaks saada, siis mine enda sisse ja proovi seal veidi vaikuses ja rahus istuda. Sul on selleks õigus, see on ju sinu sisemine dimensioon. Aga selle asemel, et vaikust ja rahu leida, kuuled sa lõputut loba: "Miks ma seda teen? Mul on tähtsamaidki asju teha. See on ajaraiskamine. Siin ei ole mitte kedagi peale minu enda. Miks värk selle kõigega on?"

Väike vihje – see ongi sinu toakaaslane. Sul võib ju olla kindel tahtmine enda sees vaikselt olla, kuid su toakaaslane ei tee sinuga koostööd. Ja see ei ole nii ainult siis, kui sa tahad vaikselt olla. Tal on midagi öelda kõige suhtes, mis su vaateväljas on. "Mulle meeldib see. Mulle ei meeldi see. See on hea. See on halb." Ta muudkui aga räägib ja räägib. Tavaliselt jääb ta sulle märkamatuks, sest sa ei ole piisavalt kohal, et teda kõrvalt vaadata. Ning sedasi ei märka sa ka seda, et tema jutt on sind hüpnotiseerinud. Ehk et sa ei ole üksi.

Sinu sisemusel on kaks eri aspekti. Esimene oled sina, teadvelolek, pealtnägija, sinu tahtlike kavatsuste keskus, ja teine on see, keda sa vaatled. Probleem seisneb selles, et see osa, keda sa vaatled, ei jää kunagi vait. Kui see jääks kasvõi hetkeks vait, siis oleks see rahu ja häirimatus parim puhkus, mis sul kunagi olnud on. Kujuta ette, kuidas oleks, kui sa ei peaks seda tegelast kõikjal, kus sa käid, kaasas kandma. Tõeline vaimne kasv seisnebki sellest nõiaringist väljapääsemises.

Aga esmalt pead sa mõistma, et sind on selle maniakiga ühte puuri pandud. Suvalises olukorras võib su toakaaslane otsustada, et "Ma ei taha siin olla. Ma ei taha seda teha. Ma ei taha selle inimesega rääkida". Sa tunneksid ennast otsekohe pinges ja ebamugavalt. Sinu toakaaslane võib ilma vähimagi ettehoiatuseta kõik ära rikkuda. Ta võib ära rikkuda su pulmapäeva või isegi su pulmaöö! Ehk et see osa sinust võib ära rikkuda absoluutselt kõik ja sageli ta seda ka teeb. Sa ostad uue ilusa auto. Iga kord, kui sellega sõidad, leiab su sisemine toakaaslane midagi, mis selles halba on.

Sisemine hääl viitab igale väikesele kriiksule, igale väikesele vibratsioonile ja lõpuks ei meeldigi sulle su auto enam. Kui sa lõpuks aru saad, kuidas toakaaslane sinu elu mõjutab, oled sa vaimseks kasvuks valmis. Sa oled tõeliseks muutuseks valmis, kui viimaks ütled, et "Vaata seda elukat! See rikub ju mu elu ära. Ma üritan siin rahumeelset, tähenduslikku elu elada, aga tunne on, nagu istuksin vulkaani otsas. Igal suvalisel hetkel võib see tegelane täielikult endast välja minna, endasse sulguda või toimunuga vastanduda. Ühel päeval talle keegi meeldib ja teisel päeval närib ta kõige kallal, mis see inimene teeb. Mu elu on üks suur sasipundar lihtsalt sellepärast, et sellele tegelasele siin minu sees meeldib igast asjast melodraamat teha."

Kui sa oled kõike seda märganud ja õppinud ennast oma toakaaslasena mitte identifitseerima, siis oled sa valmis vabaks saama. Kuniks sa aga ei ole veel sellist teadveloleku taset saavutanud, lihtsalt vaatle.

Võta üks päev ja jälgi kõike, mis su toakaaslane ütleb. Alusta hommikul ja vaata, kas märkad, mis ta erinevates olukordades ütleb. Iga kord, kui sa kedagi kohtad, iga kord, kui su telefon heliseb – lihtsalt proovi jälgida. Hea aeg jälgimiseks on siis, kui sa duši all oled. Lihtsal jälgi, mis häälel öelda on. Sa märkad, et mitte kunagi ei luba su toakaaslane sul rahulikult duši all käia. Aga duši all käiakse ju keha pesemiseks, mitte meele lõppematu jutu kuulamiseks. Proovi kogu aeg teadlikuks jääda, sest nii saad sa teada, mis su meeles tegelikult toimub. Ilmselt oled sellest, mis sa märkad, üsna šokeeritud. Hääl vahetab pidevalt teemat. Ja see lõputu loba on tegelikult nii neurootiline, et sul on raske uskudagi, et see kogu aeg selline on. Aga on.

Kui sa tahad vabaks saada, siis pead sa oma meelt jälgima. Sa ei pea sellega midagi ette võtma, aga sa pead koguma väärtuslikku infot selle nõiaringi kohta, kuhu sa sattunud oled. Ja sa pead mõistma, et on mingi põhjus, miks sa sellises segases olukorras lõpetanud oled. Kui sa tahad oma meelde rahu, siis pead sa vajalikke ümberkorraldusi tegema. Et oma toakaaslasest tõeliselt aimu saada, kujutle, et ta eksisteerib välises maailmas. Kujutle, et sellel tegelasel, sinu psüühikal, on oma keha. Kujutle, et see tegelane, kes sinuga sinu peas räägib, räägib sinuga ka välises maailmas. Lihtsalt kujuta ette, et kõiki neid asju, mida sa oma sees kuuled, ütleb sulle keegi teine isik.

Ja nüüd katsu selle isikuga üks päev koos veeta. Oled just maha istunud, et oma lemmiktelešõud vaadata. Aga probleem on selles, et sul on ju see tegelane kaasas. Ehk et enam ei kuule sa seda lõputut loba oma peas, vaid nüüd tuleb see tegelase suust, kes diivanil su kõrval istub ning endamisi räägib. "Kas sa kustutasid allkorrusel tuled ära? Võiksid kontrollida. Aga mitte praegu, ma teen seda hiljem. Ma tahan selle šõu enne ära vaadata. Ei, ikka praegu peaks seda tegema. Sellepärast ongi elektriarve nii suur." Sina istu vaikselt ning vaatle seda kõike. Siis, paar sekundit hiljem on su sohvanaaber juba järgmisse vaidlusse astunud: "Auu, ma tahan midagi süüa! Pitsaisu on. Ei, praegu küll pitsat ei saa, sinna on liiga pikk sõit. Aga ma olen näljane. Millal ma ometi süüa saan?"

Sinu hämmastuseks need neurootilised vaidlusepisoodid muudkui jätkuvad ja jätkuvad. Ja nagu sellest veel ei piisaks, siis selle asemel, et vaikselt telekat vaadata, hakkab see tegelane verbaliseerima kõike, mis ekraanil näidatakse. Ja mingil hetkel, kui ekraanile on tekkinud punapea, hakkab su sohvakaaslane pobisema midagi endisest abikaasast ning valulikust lahutusest. Ja siis hakkab ta karjuma – just nagu oleks su endine abikaasa ka sealsamas ruumis! Karjumine lõppeb sama ruttu kui algaski. Nüüdseks oled sa juba vaikselt diivani kaugeimasse nurka eemaldunud, üritades sellest hullumeelsest inimesest võimalikult kaugel püsida. Kas sa julged seda eksperimenti kaasa teha? Ära püüa seda inimest vaikima sundida. Lihtsalt kujuta ette, et häälel on väline vorm ja proovi seeläbi oma toakaaslast tundma õppida. Mõtle talle välja keha ja näe teda välises maailmas nagu iga teist inimest. Las see inimene ütleb sulle välises maailmas täpselt samu asju, mis hääl sulle sinu meeles ütleb.Nüüd kujuta ette, et see inimene on su parim sõber. Kui palju sõpru sul üleüldse on, kellega sa kogu aeg koos oled ning kelle jutule jäägitu tähelepanu pühendad?

Mis tunne sul oleks, kui keegi välisest maailmast hakkaks sinuga päriselt samamoodi rääkima nagu see hääl? Kuidas sa suhtuksid inimesse, kelle suust tuleks täpselt sama juttu, mis hääl sulle räägib? Ilmselt ütleksid sa sellisele inimesele päris kiiresti, et palun mine ära ja ära kunagi enam tagasi tule. Aga oma pidevalt rääkival sisemisel sõbral ei käsi sa kunagi ära minna. Ükskõik kui palju häda ta jutt tekitab, ikka sa kuulad. Peaaegu kõik, mis see hääl ütleb, saab sinu jäägitu tähelepanu. See hääl tõmbab su tähelepanu kõrvale ka kõige nauditavama tegevuse juurest, pannes sind kuulama mis iganes tal parasjagu öelda on.

Kujutle, et oled pühendunud suhtes ja te hakkate abielluma. Sõidad parasjagu abielutseremooniale ja hääl ütleb: "Võibolla ta ikka ei ole õige inimene. Ma hakkan närviliseks muutuma. Mis ma peaks tegema?" Kui keegi teine seda kõike ütleks, siis sa lihtsalt ignoreeriks. Aga sulle tundub, et hääle jutule peaksid sa midagi vastama. Sa pead oma närvilist meelt veenma, et see ongi see õige inimene või muidu ei luba ta sul altari ette kõndida. See näitab, et sa austad oma neurootilist meelt väga palju. Sa tead, et kui sa teda ei kuula, siis näägutab ta kogu ülejäänud elu edasi: "Ma ju ütlesin sulle, et ära abiellu. Ma ju ütlesin, et ma pole kindel."

Asja vaieldamatu tuum on see, et kui mingil imekombel õnnestuks sellel häälel endale keha manifesteerida ja sa peaksid ta endaga igale poole kaasa võtma, siis ei saaks sa päevagi hakkama. Kui keegi küsiks, et milline su uus sõber on, siis sa ütleksid, et "ta on üks tõsiselt hullumeelne inimene. Vaata raamatust neuroosi tähendust ja saad täpse ülevaate
sellest, milline ta on."

Arvestades nüüd eelnevat ja olles oma sõbraga päeva koos veetnud, siis mis tõenäosusega sa talt nõu küsiksid? Olles näinud kui kiiresti see inimene oma meelt muudab, kui vastu ta iseendale räägib ja kui emotsionaalselt ülereageeriv ta tihti on – kas sa kunagi küsiks talt suhte- või finantsalast nõu? Nii hämmastav kui see ka ei tundu, siis just seda sa kogu aeg teed. Seesama tegelane võtab sinu sees taas oma esialgse koha sisse ja kukub sind jälle sinu elu igas aspektis õpetama. Oled sa kunagi vaevunud ta pädevust kontrollima? Kui mitu korda on see hääl totaalselt eksinud?

"Ta ei hooli sinust enam. Sellepärast ta polegi helistanud. Ta lõpetab sinuga täna suhte ära. Mul kohe on selline tunne, et see juhtub. Ma lihtsalt tean seda. Parem, kui sa isegi telefonile ei vastaks, kui ta helistab." Pärast kolmekümmet minutit selleteemalist hala helistab su tüdruksõber. Ta jääb hiljaks, kuna täna on teie ühe-aasta aastapäev ning ta teeb üllatusõhtusöögiks ettevalmistusi. Ilmselgelt on see sulle üllatus, sest sina ju unustasid aastapäeva täielikult ära. Ta ütleb, et just praegu sõidab ta sinu poole, et sind peale võtta. Oled väga erutatud ning sisemine hääl muudkui vatrab, kui suurepärane su tüdruksõber on.

Aga kas sa mitte midagi ära ei unustanud? Kas unustasid ära, millist halba nõu su sisemine hääl sulle just andis ja milliseid kannatusi see sulle viimase poole tunni jooksul tekitas? Mis oleks siis, kui sellist kohutavat nõu oleks sulle andnud sinu poolt palgatud suhtenõustaja? Ta oleks seda olukorda ikka täiesti valesti mõistnud. Oleks sa oma suhtenõustajat kuulanud, polekski sa telefonile vastanud. Kas sa mitte ei vallandaks sellist suhtenõustajat otsekohe?

Kuidas sa saaksidki teda uuesti usaldama hakata, nähes kui halba nõu ta anda võib? Aga plaanid sa oma sisemise toakaaslase vallandada? Kuna tema arusaam situatsioonist ja sellel põhinev nõuanne olid ju samuti täiesti valed. Ei, sisemist toakaaslast ei võta sa kunagi millegi eest vastutusele. Veelgi enam, sa kuulad ka järgmine kord jäägitult, kui toakaaslane sulle nõuandeid jagab. Kas see on ratsionaalne? Kui mitu korda on see hääl toimuvast või toimuma hakkavast valesti aru saanud? Võibolla peaksid hakkama tähele panema, kelle poole sa nõu saamiseks pöördud.

Kui oled need enesevaatluse ja teadveloleku harjutused korralikult ära teinud, siis näed, et oled omadega hädas. Sa märkad, et terve elu on sul olnud ainult üks probleem ja sellele probleemile sa just praegu otsa vaatadki. See on põhimõtteliselt iga sinu probleemi allikas. Nüüd siis küsimus – kuidas sellest sisemisest paharetist lahti saada? Märkad kohe, et sul on lootust temast lahti saada alles siis, kui sa seda tõeliselt tahad. Kuni sa ei ole piisavalt kaua oma toakaaslast jälginud ning tõeliselt mõistnud, millisesse nõiaringi sa sattunud oled, puudub sul ka põhjus alustada tehnikatega, mis sul oma meelega hakkama saada aitavad.

Alles siis, kui sa oled teinud otsuse end sisemisest melodraamast vabastada, oled sa õpetusteks ja tehnikateks valmis. Nüüd sul on, kus neid kasutada. Olgu sulle lohutuseks öeldud, et sa ei ole esimene inimene, kellel selline probleem on. Paljud inimesed enne sind on sama probleemiga silmitsi seisnud. Paljud on otsinud juhatust nendelt, kes juba on sellealastes teadmistes meistrid. Juhatust on saadud mitmetest õpetustest ja tehnikatest, mis on sellisteks puhkudeks loodud, näiteks joogast. Jooga ei seisne tegelikult keha tervendamises, kuigi ta teeb ka seda. Jooga seisneb teadmistes, mis aitavad su nõiaringist välja, teadmistes, mis aitavad sul vabaks saada. Kui sellisest vabadusest saab su elu eesmärk, leiad sa vaimsed praktikad, mis sind aidata saavad. Need praktikad on selleks, et sa saaksid ennast omaenda kütkeist vabastada. Lõpuks hakkad sa mõistma, et pead end oma psüühikast distantseerima. Saad seda teha, kui köidikuist vabanenud hing sead oma elu suunda hetkedel, kui näed selgelt ja ei lase oma laperdaval meelel end kursilt kõrvale kanda.

Su tahe on tugevam kui su harjumus seda häält kuulata. Sa saad kõigega hakkama. Su tahe on kõigest üle. Kui sa tahad vabaneda, pead sa kõigepealt saama piisavalt teadlikuks, et mõista, millisesse nõiaringi oled sattunud. Ja siis pead sa pühenduma sisemisele tööle enda vabastamise heaks. Sa pead seda tegema, justkui su elu sõltuks sellest, sest et sõltubki. Sest et praegu ei kuulu su elu sulle, see kuulub su sisemisele toakaaslasele, su psüühikale.

Sa pead oma elu tagasi võtma. Püsi kindlalt pealtnägija troonil ning vabasta end harjumusliku meele kammitsatest. See on sinu elu – võta see tagasi.

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Michael A. Singeri raamatust "Köidikuist vabanenud hing. Teekond sinu olemuse sügavustesse".

KOMMENTEERI!