Suvelugemissoovitus: Grupp Eesti teadlasi, eesotsas doktor Kobariga on avastanud...

 (1)
Suvelugemissoovitus: Grupp Eesti teadlasi, eesotsas doktor Kobariga on avastanud...
Grupp Eesti teadlasi, eesotsas doktor Kobariga on avastanud...depositphotos.com

"See on ilma vähimagi kahtluseta üks toredamaid proosaraamatuid, mis viimastel aastatel Eesti autori sulest ilmale tulnud," ütleb Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl-Martin Sinijärv mulluse Betti Alveri kirjandusauhinna võitja Taavi Jakobsoni debüütromaani "Tõeline jumalaosake" kohta, millest pakume teile mõnusaks suvelugemiseks väikest katkendit.

Neljas võib

Julia lennutas toimetuse ukse enda järel vihaselt kinni. Kiiruga tehtud meik suutis peaaegu var­jata unetu öö visuaalseid tagajärgi. Mis mõttes on naisajakirjanikud humanitaaritarid, kelle­le loodusteadustest kirjutamine üle jõu käib! Eelmisel päeval oli Vabariigi President nende toimetust külastanud ja maininud, et liiga vähe ilmub reaalteaduslikke artikleid. Et tugev ja lai reaalteaduslik taust võimaldaks Eestil Euroopas eesrindliku tehnoloogiamaana veelgi paremini silma paista. Selle peale teatas teda saatev grupi peadirektor pugejalikult, et ta on nõus, aga enamus ajakirjanikke on humanitaarharidusega ja ei tunne ennast seetõttu loodusteadustes kindlana. Lisaks olevat tema toimetajad valdavalt naisterahvad ja pobises midagi arendamisest ning järk-järgulisest olukorra parandamisest.

Tõeliselt geniaalne šovinistlik stereotüpiseerimine: ajakirjanikud on asjatundmatud humani­­­taarid ja naised ajudeta iluasjad. Mis järgmiseks? Kõik poliitikud on korruptandid, ärimehed vargad ja itimehed nohkarid? Hea lihtne maailm! Piisavalt lihtne selle molkuse enda jaoks! Ja selline idikas on suure meediagrupi peadirektor! Uskumatu. Julia ema oli matemaatika­pro­fessor ja ta ise oli omal ajal rajooni matemaatikaolümpiaadidel alati esikolmikus. Mida tähen­dab, et ta ei tunne ennast reaalainetes kindlana? Pealegi - hiljuti loetud artikkel näitas, et mit­me­tes Euroopa riikides, sealhulgas Eestis, on naiste IQ meeste omast juba kõrgem. Õiglusest peab ilmselt arvestama, et kui härra peadirektor ka testis osales, tõmbas ta meeste keskmist oluliselt alla, muigas Julia õelalt.

Seotud lood:

Direktori ebapädevus ei olnud siiski seekord Julia peamine pahameele põhjustaja. Selles ei olnud midagi uut. Toimetuse teravkeeled olid peadirektori peata olekust hüüdnimegi tule­tanud: Peatarektor. Äärmisel juhul valmistas päevane episood vaid keskkonna ette tõeliseks looduskatastroofiks, mille vallandas Julia poiss-sõbra idiootsus. Endise poiss-sõbra, kui täpne olla. Too oli hakanud õhtul sõprade ees nalju viskama Julia mõningaste piiratud teadmiste üle füüsikas ja keemias - selle asemel, et teda hommikuse šoki puhul lohutada. Julia kannatas selle mõnitamise pealtnäha vaikselt ära, ent tasase pealispinna all kogunev tulikuum väävli­aurune hingemagma valmistas ette paratamatult saabuvaid hiigelpurustusi. Pärast sõprade lahkumist viskas ta oma eksi koos muu prahiga uksest välja, olles enne tolle pihta lennutatud sõnade ja lauanõudega üheselt selgeks teinud, et sellisel saastal tema elus enam mingit kohta ei ole. Ärritus aga ei lasknud korralikul unel tulla. Purustatud nõudest oli samuti kahju. Millalgi poolärkvel - poolunes olles andis ta endale kaks lubadust. Esiteks osta katkiste nõude asemele midagi uut ja ilusat. Teiseks, avaldada esimene keemia- või füüsika-alane kaastöö, mille ta hommikul oma arvutist leiab. Nautigu siis kõik need šovinistlikud tainapead tema nii-öelda ebapädevust!

Loe veel

Julia viskas autovõtmed kaarega akna kõrval asetsevale lauale. Kuna toimetus oli veel tühi, ei häirinud võtmete kolin kedagi. Kahjuks, jõudis ta mõelda. Ta oli harjunud toimetusse esime­sena jõudma. Kulude kokkuhoiuks tõmmati mõni aeg tagasi toimetuse pinda kõvasti kokku ja põhjendusega, et „ajakirjanikud peavad elu lainete sees hõljuma, mitte ühe koha peal halli­tama" juurutati hot deskingu süsteem, ehk igaüks hakkas istuma selle laua taga, kus talle meel­dis. Õigemini selle laua taga, kuhu veel mahtus. Üksiti vähendati laudade arvu, mistõttu iga neljas võib tööle tulles arvestada võimalusega, et tema jaoks lauda ei jagu. Targemad hilise ärkamisega kolleegid on nüüdseks muidugi valgunud ümberkaudsetesse kohvikutesse. Juliale aga see variant ei sobinud. Pidev sagin häiriks niisama palju kui saiakeste ja kohvi lõhn. Iga­päe­vane koogikiusatusele järeleandmine oleks tähendanud aga vajadust trenniaegade kahekor­dis­tamiseks. Seega oli ta alati varakult platsis, et istuda oma harjunud pargivaatega laua äärde. Sellele olid koondunud ka mõned isiklikud asjad, kaasaarvatud pilt eksboyfrendist ja temast helesinise palmidega palistatud laguuni rannal, mis nüüd nukra kolksatusega prügikasti lendas.

Arvuti käivitamise ajal tõi Julia lähimast veenõust suure vaasitäie külma vett, et ei peaks iga natukese aja tagant väikese klaasikesega jooksma, istus, lükkas stilettod jalast ja asus mosaiik­pilti maailmast uudisteportaalide silmade abil kokku pane­ma. Midagi põrutavat ei olnud toi­mu­­nud, küll aga piisavalt sellist, millega reklaamitoimetuse poolt lahkelt tühjaks jäetud lehed enam-vähem sisukalt täita. Vastavalt suveunisele laiskelule. Ühesõnaga - päev nagu päev ikka. Julia ärritus oli selleks korraks lahtunud, ta haigutas ja avas toimetuse e-kirjakasti.

Suure hulga rämpsposti seas torkas kohe silma pealkiri „oluline leid subatomaarses füüsikas". Toimetajale meenus öine lubadus ja ta tundis, kuidas kõhus tõmbas kiiresti külmaks. Julia täitis põhimõtteliselt kõik endale antud lubadused, aga see ... no vabandage - subatomaarne füüsika!? Näidake mulle lugejat, keda see teema huvitama peaks? Seoses selle Higginsi või Higgsi bosoniga on mingis seltskonnas kvarkidest ja millest iganes rääkimine popiks tõusnud, aga no ikkagi! Ta vaatas kiiresti üle ega ühtegi teist teaduskaastööd postikastis ei leidunud. Ei leidunud. Julia tõusis ohates ja jändas tükk aega toimetuse kohvimasinaga, kuni sai sellest enam-vähem normaalse latte kätte.  Eks teeb sellest siis mingi nupu ja asi korras. Peas olev udu tuletas meelde magamata ööd. Väike uinak oleks nüüd marjaks ära kulunud, aga et niigi minimaalseks koondatud toimetus töötas suvisel puhkuserežiimil, ei olnud selleks aega. Julia ohkas uuesti ja avas saabunud kirja.

Enamus teksti oli arusaamatu ja keeruliselt kirjutatud. Kohati oli jutt aga isegi päris huvitav. Déjà-vud oli ta läbi elanud küll ja küll. Viimasel ajal küll vähem. Kas seda tõesti tekitas siis mingi osake? Gobon. Oot - ja mismoodi saab sellega reaalsust muuta? See paralleeltulevike jutt muidugi on mingi järjekordne jama - neid heietusi kõverast ruumist ja erinevatest reaal­sustest on kuuldud küll ja küll. Aga äkki ongi selle kirja saatnud mingi hulluke? Elton Kobara nime guudeldus aga näitas, et tegu on füüsikadoktoriga, kes paar aastat tagasi lausa mingis  täht­sas rahvusvahelises töögrupis nanoosakesi uuris. Päris nunnu poiss pealegi, leidis ta mingi labori kodulehel asuvat pilti vaadates. Ei näegi väga nohkar välja. Ega seniilne. Ilmselt on neid väikesi osakesi piisavalt palju uurinud, et olla piisavalt pädev.

Julia otsustas, et midagi võib sellest asjast pärast tõsist kärpimist saada - isegi rohkem kui nupu. Teema oli keeruline, aga ta leidis, et mingi teadusemehe kinnitust enne avaldamist küll vaja ei ole. Lihtsalt teeb mõned pistelised kontrollid - palju ei jõua, sest loo lühemaks kirjuta­mine võtab oma aja. Nii ... võtame kõige totrama väite ... „inimkeha läbib igas sekundis miljar­deid neutriinosid". No see on nüüd küll jama! Olgu, Peatarektor on kindlasti selliste parvega vastu pead saanud, aga praegu peaks mingid osakesed minu sees olema ja minust läbi mine­ma? Jama. Ja ... päris hirmutav. Julia võdistas kergesse suvisesse toppi peidetud õlgu. Ent vikipeedia kinnitas seda uskumatut väidet. Selles valguses ei tundunudki muu jutt enam nii kummaline. Pealegi, ka Kobar ju tunnistab, et on vaja teha veel hulgaliselt katseid. Nii, artikkel saab siis olema võimalikust avastusest, mitte ei väida kindlalt. Põnevam ongi. Ja president peaks rahul olema. Julia hakkas kirjutama: „Grupp Eesti teadlasi, eesotsas doktor Kobariga on avastanud..."

Loe veel 100 lehekülge näidist Taavi Jakobsoni raamatust "Tõeline jumalaosake"

***

"See on ilma vähimagi kahtluseta üks toredamaid proosaraamatuid, mis viimastel aastatel Eesti autori sulest ilmale tulnud. Köitva ja kaasakiskuva loo jutustamise oskus sünnib väheste inimeste sisse ja veel vähesematel on mahti või viitsimist sellega midagi peale hakata. Taavi Jakobson on andnud maailmatasemel loo, milles kohmakust ja konarusi just nõnda vähe, et oleks millestki natukenegi kinni hakata ja loota, et järgmised raamatud veel veidi paremad võivad tulla. Mõnusa keel-põses-huumoriga tögatakse nutikal moel nii teadust, (eba)usku kui bürokraatilist masinavärki, jutustus kulgeb hea hooga ega kisu kusagil alusetu maailmavalu ega silmitu ühiskonnakriitika radadele, kuigi teravmeelseid vopse jagub küllaga. Muhelus lugeja näolt ei kao. Üks hea raamat sõna mõlemas mõttes üle pika aja. Kes arvanuks, et minusugune pehmete alade inimene leiab suurima lugemisnaudingu füüsikateemalisest jutukast? Aga siin ta nüüd on, lustigem täiega." -- Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl-Martin Sinijärv Elisa raamatu facebookilehel.


""Tõelise jumalaosakese" lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite. 
Iga hea raamat peab ka harima. Kui oma matemaatika-alased teadmised olen ammutanud ööülikoolist, siis sellest raamatust leiab kõik kvantfüüsika-alased teadmised, mida igapäevaelus tarvis võib minna." -- Hannes Tamjärv

Uuri lisa raamatu kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt ja vaata ka Taavi Jakobsoni ETV saates "Kahekõne"


KOMMENTEERI!