RAAMATUKATKEND! Lea Dali Lion nägijaks saamisest, eksimatust juhatusest oma teel, fiktsioonmaailma tagamaadest ja koertest


RAAMATUKATKEND! Lea Dali Lion nägijaks saamisest, eksimatust juhatusest oma teel, fiktsioonmaailma tagamaadest ja koertest
Lea Dali LionKirjastus Pilgrim

Imelise tervenemis- ja transformatsiooniprotsessi läbi teinud lauljatar Lea Dali Lion kohtub homme, teisipäeval kell 17 Telliskivi Muusas lugejatega. Alkeemia pakub homse olengu eelhäälestuseks katkendi Lea menukast raamatust "Joonista valgus. See on kõige uue algus".

Ärkan hommikul selle peale, et rinnad valutavad. Jooksen rõõmsalt pesema, sest täna võin juba duši alla ligunema minna. Plaastreid eemaldades jään end peeglist üksisilmi vaatama, sest mingit taolist vaatepilti pole ma veel näinud.

Mul on elus küll silm, küll lõug siniseks löödud ja sellist aega, kui käte ja jalgade peal ühtki sinikat pole, ma ei mäletagi, kuid sinakasrohelisi tisse näen elus esmakordselt. Kõige naljakam on see, et nad on minu enda küljes.

Loomakesed nende sees on täna koos minuga üles ärganud ja kuna neid eile julmalt torkimas käidi, on nad haavatud. Ja eks haavatud loom ole kõige ohtlikum loom maailmas. Plaasterdan haavad uuesti kinni ja proovin taas oma imenaise käsi kasutada. Käsi rinnal hoides kaob valu hetkega, aga nii kui käed ära võtan, on valu tagasi. Viskangi siis voodisse selili ja veedan tunnikese end silitades. Kuna täna on puhkepäev, olen olemas ainult iseenda jaoks.

Varsti saan koka imejuurikaid proovima minna. Restorani minnes saan isuäratava administraatori salajase pilguga üle silitada. Kindlasti saan täna lõputult tantsida, sest olen vastuvaidlematult enda parim tantsupartner. Ja kindlasti plaanin ma ülejäänud aja oma kasvajatega tegeleda. Äkki mul on siiski võimalus neist enne, kui raviks läheb, lahti saada. Äkki ma ikka ei pea keemiaraviga oma keha tapma minema? Praegu paistavad kõik uksed veel lahti olevat.

Seotud lood:

Möödun laual tegevuseta lebavast opaalist, kellega polegi veel jõudnud lähemalt tutvust teha, ja puudutan teda õrnalt peopesaga, mille peale mulle äkki imeilus lumine nägemus silme ette hüppab. Ehmatan enda kohe nägemusest välja ja tõmban käe ära. Justkui oleks kõrvetada saanud. Peidan käe igaks juhuks selja taha, sest olen kui puuga pähe saanud. Miks see pilt äkki mulle silme ette hüppas? Midagi taolist pole minuga veel kunagi juhtunud. Äkki on sellel imelisel valgel kivil mulle midagi öelda? Ja kuidas ma sellest aru saan, mida ta öelda tahab?

Võtan end kokku ja hiilin vargsi valge iluduse poole. Sirutan käe ja olen valmis milleks iganes. Pilt on tagasi ja näitab mulle ilusat valget lumist teed, valgeid kuninglikult ehitud hobuseid, uhkelt valgetesse karusnahkadesse riietatud inimesi, naist, kel kalliskividega kaunistatud peakate... just nagu filmis... Isegi hobuste päitsed ja rakmed on vääriskividega ehitud.

Miks see kõik minuni jõuab? Ma ju ei mediteerinud praegu? Ma seisin avatud silmadega keset päist päeva lihtsalt oma toas. Kas ma tõesti käivitasin eile iseendalegi teadmata rännaku, mida nüüd läbima hakkan? Või olen ma lihtsalt peast segi läinud ja peaks psühhiaatri poole pöörduma?

Varsti mõistan, et pildid hakkavadki ise tulema ja neid tuleb järjest rohkem ja rohkem. Enamiku ajast näen ma mingeid imelikke struktuure, mida ma ei mõista. Terviku tabamiseks näen neid asju liiga lähedalt, seega pole mul õrna aimugi, mille külge nad kuuluvad, kui nad üldse kuhugi kuuluvad. Struktuurid on iga kord erinevad. Mõned justkui hingavad, teised on täiesti tardunud olekus. Mitu korda näen vana laudpõrandat, aga altpoolt, nagu oleksin põranda all keldris kinni, ja jälgin hoolega põrandalaudade tuhmunud mustrit. Kuna see nägemus kunagi kaugemale ei jõua, otsustan ma seda enam mitte vaadata.

Loe veel

Paari päevaga väsitab see lõputuna näiv arusaamatu reis mu nii ära, et tahaks ainult pikali visata ja puhata. Kell näitab alles lõunatundi, aga suigun süümepiinadeta unne. Ärkan selle peale, et üks tume mees istub minu voodi jalutsis ja küsib: "Kes see Edith on?" Jõuan vaid küsida, kes ta ise on, kui nägemus on haihtunud. Samal ajal müristab õues kurjakuulutavalt kõvasti ja vihma valab kui oavarrest. Olen segaduses ja püüan aru saada, kes see Edith siis on, et seda minu käest küsitakse. Sama palju vaevab mind see, kes too kummaline küsija oli ja miks ta kohe haihtus, kui ma ärkasin. Kaalun võimalust, et olen oma haiguse sees nii hulluks läinud, et ei tee enam unenäol ja reaalsusel vahet. Aga nägemused ei kao. Olen ju üleval, seega ei saa ma neid unenägude hulka liigitada. Proovin sellest maailmast korraks välja minna, sest enne kui ma neile ukse avasin, elasin ju täiesti tavalise inimese elu. Kas nüüd päris tavalise, aga olin vähemalt rohkem inimeste moodi kui praegu. Leian, et kõige parem viis tavalisse maailma tagasi potsatada oleks mingi tavainimese igapäevategevus. Praeguses olukorras tean selleks parimat retsepti.

Otsin Youtube'ist "Vaprate ja ilusate" viimased osad ja viskun kõhuli perekond Forresteri maiseid tegemisi jälgima. See tegevus viib mu tõepoolest hoopis teise maailma. Hiljem lobisen Skype'is erinevate inimestega ja mõtlen, et pole aastaid nii sotsiaalne tüüp olnud kui nüüd nädala jooksul. Facebookis suudan endiselt olla vaid paar minutit korraga, aga internetist saab otsida igasugust infi. Näiteks huvitab mind praegu see, mida erinevad toiduained täpselt sisaldavad. Oma nägemustest räägin ainult kõige hullumeelsematele sõbrannadele Kirstile ja Küllile. Teistele eriti ei julge, sest ei taha neid minu vaimse tervise pärast muretsema panna. Kirsti küsib kohe hirmunult, et kes see Edith siis on. Ma tõesti ei tea. Mu emal on küll üks sõbranna, kelle tütre nimi on Edith, aga me ei suhtle omavahel ja olen teda üldse ainult mõne korra näinud. Seega ma ei usu, et tegemist on selle Edithiga. Kirsti proovib mind lohutada teadmisega, et kõik vene nõiad on ka vähki põdenud ja hakanud nägemusi nägema. Ta pakub välja, et äkki hakkavad mind nüüd surnud hinged külastama. See mind eriti ei lohuta, sest ma ei tea, mida selle kõigega peale hakata. Tean hoopis seda, et mul oleks ruttu vaja Dimitri Volhoviga kohtuda, sest kodus on energeetiliselt kõik väga korrast ära ja koju minnes panen oma elu uuesti ohtu.

Seal aga on minu armsad tibud, kelle tervis on viimasel ajal kogu aeg häiritud olnud. Pean ruttu midagi tegema ja palun viimases hädas oma Venemaal elavat sõpra, et ta mu Volhoviga kokku viiks. Selle peale saan küsimuse, et kes see Volhov veel on? No kuidas ta ei tea? Volhov käis Vene ekstrasensside saates ja võitis selle isegi ära. Kuidas ta siis ei tea, ise elab Moskvas. Ai-ai! Samas ju tean, et ta ei suhtu nõidadesse üldse mitte kuidagi. Ja miks peakski keegi tundma ja mõistma asju, mida tal elus kunagi vaja pole läinud. Ta ilmselt muigab teisel pool toru, aga lubab Volhovi leidmiseks teha kõik, mis võimalik.

Kuna rohkem värskeid osasid "Vapratest ja ilusatest" Youtube'is pole, lähen magama. Keeran end sügavale padja sisse ja jään tukkuma. Ärkan järjekordsete nägemuste peale. Esimene on nagu multifilm, kus on suured laevad ja minul võimalus kahe erineva tee vahel valida. Otsustan teise tee kasuks ja laev hakkabki sõitma, pöörab siis aga mõne meetri pärast ümber, nagu ainult tõeline multikalaev seda suudab, ja on täpselt sealsamas tagasi. Mis see nüüd siis oli? Olin just rõõmustanud, et saan ka nägemuste sees valida nagu televiisorist kanaleid, aga ei midagi. Proovin siis esimest valikut. See töötab, aga jõuab alati välja uute valikuteni, millest alati ainult üks tee viib edasi. Täiesti arusaamatu nägemus, aga kõigusoojasena harjun ära ja muudkui klõpsutan nagu mängusõltlane valikunuppe. Ainult sellest ei saa aru, miks ma selles multifilmis osalema pean. Kus peitub siin seos minu küsimusega, mille pärast ma üldse mööda nägemusi reisima hakkasin? Ma ei igatse eriti multikate vaatamise järele, sest saan neid kodus koos lastega niigi tonnide kaupa vaadata. Õnneks saab multikasaaga lõpuks läbi, sellega aga ei lõpe minu nägemused. Järgmisest olen ma lausa vaimustuses.

Ääretu sinine meri ja roheliste aedadega väiksemat sorti kindlus kõrgel kaljusel kaldal meenutab mulle Jalta Pääsukesepesa grandioossemat venda. Nii kaunis paigas pole ma ammu viibinud. Kindluselt pilku pöörates näen enda kõrval seismas isa, kes naudib sama pilti mis minagi. Ohoo, esimene tuttav inimene, kes minu nägemustesse astub. Mul on äraütlemata hea meel, et see pole keegi võõras ega uuri midagi Edithi kohta. Isa paistab õnnelik ja rahul. Mul on hea meel, sest meie suhted pole elu jooksul lihtsad olnud. Me ei vaheta omavahel ühtegi sõna, aga ma tunnen nii selgelt, et meie vahel on rahu ja see on oluline. Nii võikski jääda, aga ei, uus nägemus kolistab juba nurga taga.

Üleüldse käivad vaimsed avanemised minuga viimastel aastatel jube kiirelt. Ei jõua veel ühes asjas päris selgusele jõudagi, kui juba koputab järgmine uksele. Õnneks on ka järgmine nägemus meeliülendavalt ilus.

Imeilusad ja suuremõõtmelised kaarjas sillad, mille taustal sillerdab taas meri. Kas midagi sellist on tõesti kuskil olemas või luuakse see just praegu mingil põhjusel minu jaoks? Esimest korda saan aru, et mul on tahtmise korral võimalus seda ilu lähemalt vaadata. Liigun sildadele lähemale, sest miski ütleb mulle, et pean silla alla vaatama. Hõljun aina lähemale, kuni leian tõepoolest midagi. Pingutan oma nägemist. Sillutise sees on mingid metalselt läikivad asjad, mis meenutavad mulle võib-olla padruneid. Milleks need padrunid, seda ma jälle ei mõista.

Järgmises nägemuses leian end ühel pimedal tänaval. Esimest korda nende nägemuste jooksul tunnen, et olen kehas, mis annab mõista, et mööda eelnevaid nägemusi liikusin kehata. Mulle tundub, et mul on poisi keha ja ma sarnanen nende teiste noorukitega sealt tänavalt. Meil kõigil on imelikust linasest riidest sarnased valged pluusid ja tumedamad seotavad nööpideta püksid. Olustik tõotab ebameeldivusi ja mul on vastik tunne. Ma kardan neid teisi poisse seal tänaval. Seisan peaaegu trepi juures ja soovin kiirelt mööda trepiastmeid majja joosta. Trepi poole liikudes näen üle vasaku õla, kuidas keegi neist, mingid paberid käes, kurjakuulutavalt läheneb ja mu tee ära lõikab. Kardan juba paaniliselt ja proovin nägemusest terve nahaga välja pääseda. Hetkeks saangi sellega hakkama ja nägemus kaob, aga nagu silmad sulen, sammub see keegi jälle mu poole. Kui ta juba ohtlikult lähedale jõuab, hüppan hirmuga voodist välja.

Kell näitab alles 5.21. Kas tõesti pean voodisse tagasi minema? Toibun pisut ja roningi uuesti voodisse, aga silmi kinni panna enam ei julge. Pea on sassis ja mitte millestki aru ei saa. Mida see kõik tähendab? Kust see kõik tuleb? Hekseldan nägemused ükshaaval läbi ja tundub, et minu peas rippuvatele küsimärkidele hakatakse vastuseid saatma. Dešifreerin multifilmi idee nagu krõpsti lahti. Ei saa öelda, et ma seda elutõde varem teadnud poleks, aga ilmselt on seda mulle antud olukorras vaja meelde tuletada.

See esindab fiktsioonmaailma valikute tagamaid. Ma pole oma elus kunagi pidanud valikuid tegema. Isegi kui tundus, et valik on minu, tuli ikkagi elu ja valis minu eest ära. Kuni lõpuks tabasin tõe, et ma ei peagi mitte millegi pärast muretsema, sest nii või naa juhatatakse mind minu enda aegade alguses valitud teed mööda eksimatult edasi. Nõnda tituleerisingi enda avalikult Jumala sinisilmseks tütreks, keda hoitakse igavikulise hoolivusega. Ükskõik millisesse olukorda ma ka poleks sattunud, on mul trobikond tiivulisi alati selja taga. Juba kuid on inglid mulle igapäevaselt ennast meelde tuletanud ja kinnitanud, et nad on mind hoidmas ja juhatamas. Ka Veeliksi juures valitud teega kaasnevat diagnoosi teadsin ju juba teises klassis ette. Seega olin selle valiku enda eluraamatusse enne sündi sisse kirjutanud. Maailm üllatab mind jälle oma geniaalsusega. Aga kõik see muu, mida see tähendas?

Hakkan ääri-veeri mööda nähtud nägemusi jalutama, algusest peale kuni tänase ööni välja. Äkitselt leian endalegi üllatuseks ühise nimetaja. Püha kuju, grandioosne pühakoda, kuninglikult rõivastatud inimesed koos kaunistatud hobustega, vana laudpõrand, mida ise põranda all olles nii hoolega uurisin, võõras mees, kes Edithi kohta päris, erinevad grandioossed ehitised, mida täna öösel nägin, ja kõige tipuks noorukid. Need kõik olid pärit justkui mingist vanaaegsest filmist. Seega, nad kõik on olnud kunagi ammu enne praegust. Hakkan vist taipama, millega on tegu. Ma alustasin kogu seda rännakut, šungiitkera käte vahel, lausega I know the answer... Seega läksin enda seest vastust otsima ja jõudsin välja väga palju kaugemale kui minu praegune elu. Ma jõudsin välja iidsetesse aegadesse. Wow! See selgitab ka igal pool valitsevat ebameeldivat pimedust, sest kõik toimus küünalde või tõrvikute valgel. Kas ma tõesti olen rännanud mööda oma elusid, alustades päris algusest? Olen kuulnud, et selliseid rännakuid tehakse, aga ise pole millegi taolisega kokku puutunud. See arvatav teadmine rõõmustab mind, sest nüüd ma vähemalt mõistan, mis toimub ja et mul pole vaja midagi karta, sest kogu see rada on minevikus juba läbitud. Ainukesena ei sobi siia pilti minu isa, kes nägi välja täpselt nagu selles elus. Kuidas saab tema olla ühenduses selle kõigega? Manan seda pilti endale mitu korda silmade ette ja proovin mitte nutma hakata. Ma ei taha praegu midagi rohkemat teada, sest ma ei tea, kas see teadmine mulle meeldiks, ja otsustan praeguseks kõik unustada... Võin seda võtta ju nagu mingit tavalist unenägu.

Uus päev on õnneks ärganud ja mul on hea meel, et ei pea ennast enam voodisse lõksu meelitama. Helistan koju. Silver teatab, et ei pääsenud öösel aeda sisse, sest keegi naljahammas oli meie autovärava rattalukuga kinni pannud. Alates kevadest, kui ma juhuslikult aknast meie värava taga kahtlasi tüüpe kõõlumas nägin ja õhtul uudistest kuulsin, et Pirita linnaosas tegutseb varastejõuk, otsustasin, et öösiti on meie värava ees rattalukk. Nii see ka oli kuni tänase ööni, kui rattalukk ootamatult oma välimust ja võtit muutis. Silver eeldas, et ju on vanaema mingil põhjusel uue luku pannud. Hommikul aga tegi minu ema küsimuse peale öökullisilmi ega saanud üldse aru, millisest lukust jutt käib. Tema polevat eile ühtki lukku värava ees näinud. Hakkan laginal naerma, sest kodune olukord on minu jaoks tragikoomiline. Ma tean hoobilt, kes selle luku sinna ette monsterdas. Meie kõige uuem naabrimees muidugi. Ja oma geniaalse idee viksis ta ju otse häbenemata minult endalt maha. Kui mina väravat sel moel lukustanud poleks, ei oleks ta sellise karistamismooduse peale ilmselgelt tulnud.

Kohtusin temaga esmakordselt mõni kuu tagasi, suve alguses. Selleks ajaks oli ta mu naaber olnud juba paar kuud. Kuna ma uudishimuliku muti kombel oma naabreid aknast ei luura, siis polnud mul aimugi, et naabrinaise pojake on oma ema juurde sisse kolinud. Ma ei tunneks neid naabreid tänaval teiste hulgas nägupidi äragi, sest olen neid ainult kaugelt poole silmaga aias toimetamas näinud. Nägupidi tunnen ainult väikseid perepoegi, kes vahel minu väikeste neiudega mängimas on käinud. Nii juhtuski mõni aeg tagasi ühel ööl, et keegi helistas meie väravakella. Läksin õue ja kohtusin esmakordselt oma naabrimehega, kes vihast vahutades läbi hammaste sisistas, et ma tean küll, miks ta minu väravakella keset ööd helistab. Ega ei teadnud küll, sest too mees seal aia taga oli mulle täiesti võõras ja kust mina peaksin teadma, miks keegi võõras mees keset ööd minu peale nii tulivihane on, et lausa aia taga kella lööb. Ega olekski osanud välja mõelda, kui sellele poleks eelnenud üht mõne aasta tagust seika, millega, mulle tundus, võiks seda öist külaskäiku seostada.

Umbes kümme aastat tagasi võtsime endale vana koera kõrvale uue kutsika, et suurem ja targem enne enda lahkumist pisikesele pisut koeratarkust õpetaks. Mõne aja pärast jäigi pisike üksi. Eks ta mõnikord kartnudki suuri põõsaid, mis öösel tuule käes ohtlikult liigutasid, ja enda julgustuseks hakkas ta liigutavate põõsaste peale haukuma. Ühel päeval märganud minu ema aknast aia taga meest ja naist. Mehel suur fotoaparaat kaelas ja muudkui pildistas meie kutsikat. Ema pistis pea välja ja küsis, milles asi. Võõrad küsinud, kas see on meie ainuke koer, ja tulnud ema kutse peale tuppa juttu rääkima. Toas ilmnenud, et tegemist on Õhtulehe reporteri ja fotograafiga. Toimetusse helistanud meie naabrid kõrvalmajast ja rääkinud hirmujutte, kuidas terve Merivälja meie hirmsat vereimejast koera nii ööl kui päeval kardab. Ja kuidas meie koer ei laskvat siin mitte kellelgi ei magada ega elada. Kuna koera peremeheks mainiti Lea Liitmaad, saabusid ajakirjanikud otse kuriteopaigale, et oma silmaga monstrumit kaeda. Leidnud eest ühe pisikese nunnu mulla sees püherdamas, ei osanud nähtuga midagi peale hakata. Nii nad siis nõutult küsisidki, kas meil kuskil keldris mõnda Baskerville´i ei ela, kelle me öösel salaja Merivälja vahele jahile saadame. Artikkel jäi ilmumata, sest salaelukat meie keldris ei elanud. Koer kasvas suuremaks, põõsaid enam ei kartnud ning õue saabus rahu ja vaikus. Peagi sai endale elukaaslaseks noore Tiibeti mastifist pruudi. Vahepeal kaebas küll naabermajas elav vanaproua, et tema kolm väikest koeranääpsu toas kisavad, kui meie nüüd juba kaks elevandi mõõtu tiibetlast öösel mõne möödamineja peale haugatavad. Kuni lõpuks vanaproua aastaid tagasi suri.

Sellest ajast pole meil nende naabritega muud kontakti olnud, kui üks Blacky akustiline kontsert koduaias, mille peale naabrid lubasid meile kella kaheksa paiku õhtul politsei kutsuda. Küllap nad kutsusidki, aga kuna kell kaheksa õhtul võivad inimesed oma aias nii muru niita, puid saagida kui ka pilli mängida ja laulda, ei näinud politsei vajadust kohale tulla. Siis saadetigi meie aia taha noorim tütar politseiga ähvardama. Andsin talle teada, et selleks pole ju vaja politseid kutsuda, et naaber õues maki kinni paneks, vaid lihtsalt naabrile öelda. Paningi viisakalt muusika kinni. Rohkem ma neid ei kuulnud ega näinud. Kuni selle ööni välja.

Tõepoolest ei vedanud intuitsioon mind alt, sest mees elaski just täpselt sellessamas majas. Jättes ära igasugused viisakused, käskis ta mul kohe koerad metsa elama viia või maha lüüa, sest tema tahtvat öösel segamatult magada. Kuigi minu koerad olid ilmselgelt mulle endale lähemal kui naabrimehele, polnud ma veel kordagi pidanud nende pärast öösel üleval olema. Ilma asja arutamata kuulsin ähvardust, et kui ta veel peaks öösel meie koerte pärast üles tõusma, siis ta tuleb ja tapab nad lihtsalt ära. Proovisin siiski uurida, kas ta mitte sellepärast magada ei saa, et needsamad kolm koeranääpsu, kes neil toas elavad, üksteise võidu hoopis meie koerte peale hauguvad. Mille peale mees valitsetud enesekindlusega teatas, et need kolm koera magavad öösel õndsat und ega kuule üldse mitte midagi. Teada saamata, kuidas erksa kuulmisega loomad meie koerte haukumist ei kuule, aga naabrimehel endal nii teravad kõrvad on, sai meie kohtumine läbi ja mees mühises vihaselt minema. Minu armsad elukad aga, kelle pärast üleüldse kisma alguse sai, norskasid trepimademel. Vaat sellised kisakõrid siis.

Olles korraliku negatiivse laengu saanud, läksin tuppa ja nutsin ebameeldiva energia endast välja. See on oskus, mille olin juba ammu omandanud ja mida ikka aeg-ajalt vaja on läinud. Mul oli oma koertest nii väga kahju, et nutsin natuke rohkemgi kui vaja. Siis otsustasin, et rohkem ma naabrimehele oma väärtuslikku aega ega pisaraid ei raiska. Kuivatasin silmad, kallistasin koeri ja läksin magama.

Järgmisel päeval, parajasti siis, kui uusi kõrvaklappe ostsin, sain kõne munitsipaalpolitseilt, kes teatas, et naabrid on minu kohta meeletul hulgal kaebusi kirjutanud ja isegi jaoskonnas kohal käinud, nõudes, et mind kindlasti karistataks. Nüüd siis tuli ka minul kui korduval väärteo toimepanijal kõrvad lontis jaoskonda ilmuda. Täpselt seitse päeva oli mul aega uurimustööd teha, et teada saada, kas tegu on pirtsaka naabri või tõepoolest minu koerte õnnetu ohvriga. Kolisin madratsiga köögipõrandale, kus koeri ja mind jäi lahutama vaid välissein. Koerad olid aga nimme kõik järgmised seitse päeva vait. Jaoskonnas sain teada, et politseipatrull olla minu koertega juba tuttav ja kohtunud välja kutsutuna nii mõnelgi ööl. Küll aga polevat nad kordagi ühtki auh'i kuulnud, sest koerad olla liikumatult trepi peal vedelenud. Ainuke lärmaja olnud politsei kutsunud vihane naabrimees. Kuna ma põhimõtteliselt kunagi ei valeta, ei saanud ma ka väita, et mu koerad üldse ei haugu, sest haukumine on ainus keel, mida nad oskavad, ja kui keegi võõras öösel aia taga krõbistab, annavad nad sellest ikka haukudes teada. Sain hoiatuse, lubades koertele haukumisvastased kaelarihmad osta. Naabrimehe elukaaslase kirjutatud kaebekirjast lugesin aga välja, et nad olevat minuga seda teemat juba viis-kuus aastat lahanud, aga mina keelduvat jäärapäiselt oma koeri taltsutamast. Ja seda olenemata faktist, et nad on selles majas ainult mõne kuu elanud. Sellegipoolest üritasin omalt poolt teha kõik võimaliku ja ostsin koertele suure raha eest haukumisvastase rihma. Aga kui postiljon kella poole kuue ajal postkasti torkima tuli, oli koertel haukumisvastasest kaelarihmast täiesti ükskõik. Mõne aja resideerusingi öösiti köögipõrandal ja teadsin täpselt, kui palju mu koerad hauguvad ja kui palju nad vait on. Et kui keegi koerte arust ohtlik tüüp aiast möödub, hauguvad nad umbes 30 sekundit järjest. Tegin viisaka kodaniku kombel kõik endast oleneva, et nad ei hauguks ka siis, kui suvel varased kella viiesed pidulised jala kodude poole koterdasid. Nagu suur kull, kes öösel magamise asemel hoopis koeri valvas, jõudsin sellisesse staadiumisse, kus kuulsin mitte ainult haugatusi, vaid ka igat niutsatust ja vaiksemat sorti lõrinat. Sellegipoolest pidin mõne aja pärast jälle jaoskonda ilmuma ja 12 eurot trahvi maksma. Ka politseinikul tundus ebameeldiv olevat, sest mõistis, et tegu võib olla kiusamisega. Aga seadused on seadused.

Küll soovitas munitsipaalpolitsei mul politseisse sõita ja koerte tapmisähvarduse kohta avaldus teha. Ja andis nõu, et ma ei pea seda trahvi maksma, vaid võin selle kohtus vaidlustada. Ütlesin kohe ära, et mul on elus teised ülesanded ja selliste tegevuste jaoks ma oma elu ei raiska. Mul on kaks väikest last, kelle eest hoolitseda, ja veel suur maja oma ülesannetega. Maksin trahvi ära ja mõistsin, et kui ma nüüd koertega koos kuuti magama ei koli, võin rahuliku südamega enda magamisaseme tuppa tagasi kolida. Tegemist ei ole mitte minu hullumeelsete koerte, vaid hullu naabriga.

Ja nüüd siis on see naaber uue karistusviisi kiusamisviisi leidnud. Meid oma koju lukustades. Kuna tegelen Saksamaal tunduvalt tähtsamate asjadega kui minu Merivälja naabrimehe uni, teeb see mulle praegu kangesti nalja. Soovitan Silveril lukk lahti muukida ja prügikasti visata. Möödaminnes poetan emale ka sellest, et oma nägemusis öösel isa nägin, mille peale ema ütleb, et isa helistas, sest olla eile korralikult haigeks jäänud. See annab mulle lootust, et äkki see haigust just tähendaski.

Autor: Lea Dali Lion

Katkend pärineb Lea Dali Lioni raamatust "Joonista valgus. See on kõige uue algus"

Lea kohtub lugejatega homme, teisipäeval, 16. juunil kell 17 Telliskivi Muusas (Telliskivi 60, oranž "ON" maja) - loe lähemalt ja jaga sündmust oma facebooki sõpradega.

KOMMENTEERI!