Naistest, meestest ja raamatutest otse ja ausalt


Jesper Parve ja tema pere
Jesper Parve Foto: Priit Simson

Viimasel nädalal on kõneainet tekitanud Jesper Parve poolt välja antud raamat "Naine. Otse ja ausalt". Kriitikud ja arvamusliidrid on oma hinnangutes olnud halastamatud - kirjaoskamatus, eneseimetlus ja sisutühjus on vaid mõned märksõnad, millega on iseloomustatud JES kirjastuse toodangut ("Mees 2", "Mees 3", "Naine. Otse ja ausalt"). Miks on selliseid raamatuid vaja kirjutada ja kirjastada, küsivad paljud.

Ennast ise kirjanikuks nimetava Jesper Parve loomingulises kullavaramus leidub pärleid hulgi. Meedejäävamad neist on ehk ütlused, et: "Mees vajab naiselt suuseksi, võileiba ja vaikust" ning "sitavaba meest leiab vaid surnuaialt". Kes ja miks sellise maailmaga haakub, jäägu see igaühe enda otsustada.

Viimati Parve JES kirjastuselt ilmunud raamatu "Naine. Otse ja ausalt" sisu autor Marju Karin on ilusüstide propageerija, kes annab teoses ülevaate oma elust. Raamatu arvustus ilmus hiljuti ka Kroonika veergudel, kus armastatud moelooja Aldo Järvsoo kirjutas: "Kellele ma seda konkreetset raamatut soovitaks? Emale? Ei. Õele? Ei. Tütrele? Kohe kindlasti mitte! Sõbrannadele? Ei. Meestele, kes veel ei tea, mis või kes on naine? Oh ei!"

Seotud lood:

Alkeemia toimetus nõustub, et enda eest hoolitsemine on väga tähtis, aga selle märksõnadeks võiks olla loomulikkus ja mõõdukus - tervislik eluviis, kvaliteetne uni, hea puhas toit, liikumine, oma sisemaailma eest hoolitsemine jms. Naised, olgem loomulikult ilusad ja väärtustagem ennast sellisena nagu oleme. Ja ka väärikas vananemine on omaette väärt oskus.

Avaldame allpool ERRi kultuuriportaalis ilmunud arvustused, kus Sandra Jõgeva luges Marju Karini kõmu tekitanud raamatut "Naine. Otse ja ausalt" ning Katrin Pautsi ülevaate Jesper Parve raamatust "Mees 2. Minu kari".

Hea Alkeemia lugeja, mida arvad sellest teemast sina?
Mine Alkeemia Facebooki lehele, jaga seda lugu oma seinal, kirjuta meie lehel selle loo postituse alla oma arvamus ja jaga meiega oma mõtteid - milline on sinu jaoks ilus naine, tõeline naine? Mida arvad kõnealusest teemast?

Kõikide vastajate vahel loosime välja naistepäeva õhtusöögi kahele õdusas vanalinna restoranis.

*

Arvustus. Ilusüstifeminism ja jauramine

Marju Karini raamatu "Naine. Otse ja ausalt" on välja andnud tuntud meestele suunatud eneseabiguru, endine korvpallur Jesper Parve, kes on oma uue kirjastuse alt välja andnud ka enda raamatu "Mees 2. Minu kari", mille puhul arvustajad heitsid muu hulgas ette ilmselget toimetaja puudumist ning räigeid kirjavigu ("rasseerima"!). Ka Marju Karini kirjandusteose puhul pole sellistele mõttetustele nagu raamatu toimetamine või keelekorrektuur aega ega raha raisatud.

Mõni koma on puudu, mõni ülearu, leheküljel 34 on (Otto Wilhelm) Masingu asemel nimekuju Maasing. Marju Karin arvab, et Brežnev kirjutatakse "Brešnev". Raskelt mõistetavaks jääb lause: "Suhtlesin väiksena palju venelastega (minu vene keel on puhtalt kultuuriline)." (lk 181). Marju Karin on lugenud "noort Marxi ja teisi sotsiolooge" (lk 184).

Aga - mis siin ikka väiklaselt tähti närida, keskendugem raamatu sisule. Selle žanri on muidugi raske määratleda: on see siis nüüd eneseabiraamat? Memuaarid? Kirjutamisteraapia?

Saame teada, et minategelane võib vabalt olla neljakümneselt ilma oma koduta, sest ei taha olla 30 aastat panga ori, et ta võiks vabalt olla nõid, sest teab nii "tervisest, psühholoogiast kui usunditest metsikult palju" (lk 39).

Omamoodi pärle, elu õpetussõnu ja mõtteterakesi leidub lausa igal leheküljel. Õigemini eriti millestki muust see raamat ei koosnegi. Saame teada, et muudest rahvustest meestega lähisuhteid pole tal olnud, kuna nemad oma võõra keele ja kultuuriruumiga on raamatu minategelasele, Naisele, alati tundunud.... Arvake ära, mida? Ikka võõrad! (lk 55).

Ta naerab alati "kõvasti ja suurelt" - aga see ei tähenda, et ta su meest paneks (lk 56). Naine sõbrana on mehele kindlasti parem nõuandja kui naine, kellega ta magab (lk 57). Kui mees ei tule oma naise juurest armukese juurde kahe aasta jooksul, ei tasu viimasel sellest enam unistadagi (lk 58).

Kuidas reageerida sõnale "lits"? "See on minu keha, see on minu elu, minu moraalsed dilemmad ja sul, oma väikese vinkuga püksis, pole õigust minu üle kohust mõista." (lk 59).

Temasugust naist võivad lubada endale ainult võimsad mehed (lk 60) ning jah, seks on oluline (lk 61). Edasistest näidetest praegu oma lugejat säästan. Kohati on Marju Karini raamatuga aega veetes tunne, et oled mingisuguses sunnitud situatsioonis, millest lahkuda pole sünnis, näiteks hea sõbranna pulmas. Ja oma suureks õnnetuseks sattunud lauakaaslaseks juhuslikule võõrale inimesele, kes on hakanud vinti jääma või lihtsalt niisama jutukas ning siis sind koormab oma nartsissistliku lakkamatu vadinaga. Vaat selline inimene on tema ning sellest, sellest ja tollest arvab ta just nimelt nii! Ja valab sind üle kange seguga eneseimetlusest, klišeedest ning käibetõdedest. Millele lisab oma eluloo. Kohati detailselt!

Mingit loojutustaja annet aga sel kaaslasel pole, ta piirdub selle asemel kuuldud anekdootidega. Lisaks teadvusvooluna tulvavatele seosetutele faktidele ning tähtsal toonil ette kantud enda tõekspidamistele. Tekib vastupandamatu soov taolisest seltskonnast kõige kiiremas korras põgeneda või, kui tõesti oled sõbranna pulmas, siis sellise kaaslase kõrval endal kiiresti tuimestamiseks nina täis tõmmata...

Sellisesse meeleollu ning vaimuseisundisse jõudsin mina Marju Karini raamatu 61. lehekülje alguseks. Aga otsustasin ikka lõpuni vastu pidada.

Edasi jahub mu jutukas "kaaslane" (raamatu autor!) ei millest muust kui ikka seksist, aga ka sellest, et tema elu ilusamaid meeshingi oli keegi õhtukooli õpetaja Pierre ja et see juhatas ta Hermann Hesset lugema. Keda, kurat, huvitab!
Mul on Marju Karini elust, isikust ja tõekspidamistest totaalselt kopp ette saanud täpselt 66. lehekülje keskpaigaks. Sorry, Marju, oli meeldiv tuttavaks saada, aga ma pean nüüd tõesti lahkuma! Mulle saadeti üks sõnum, üks kiire tööasi tuli äkki vahele! Kõike head!

Raamatut siiski veel sirvides saab muu hulgas teada, et Marju Karin on olnud pühendunud operatsiooniõde ning saanud esimesed lapsed äärmiselt noorelt. Ta pooldab vaktsiine ning soovitab eelistada õppinud arste posijaile, samuti suitsetamine maha jätta (arvestades, et temast on saanud omamoodi arvamusliider, on need nõuanded ju tervitatavad!) ning et ta armastab reisida.

Silma hakkab kerge nimepildumine: Indrek Tarand, Michael Jacksoni poeg. Marju on käinud isegi Põhja-Koreas, kus sai häid veine ning kus tundis nostalgiat Nõukogude Liidu järele.

On peatükk feminismist, nimelt peab Marju Karin ise end feministiks - aga sealt ei jää suurt muud meelde peale üleskutse olla sina ise.

Leidub traagikat, lähedaste enesetappe (siinkohal avaldaksin oma imaginaarsele lauanaabrile loomulikult kaastunnet!) ning natuke mõtisklusi elu ja surma teemadel. Leheküljed 167 kuni 179 pühendab Marju Karin puhtalt oma äri, nimelt ilusüstide reklaamimisele. Ta on võtnud endale ise tiitliks koguni "ilusüstide kuninganna".

Äkki ongi see kogu tema raamatu sügavam, aga ka ainus tegelik mõte? Et inimesed, ostke mu teenust, laske mul enda näod ka paiste ja huuled punni süstida?

Võib-olla, aga siis ei peaks kirjastaja Jesper Parve äkki raamatu tagakaanel kuulutama, et see peaks olema üleriigiline kohustuslik kirjandus!

Autor: Sandra Jõgeva

Allikas: Kultuur.err.ee

*

Arvustus. Jesper Parve "Mees 2": 189 lehekülge õpetussõnu, kuidas olla nõme mees

"Vau, nii rumal mees," ohkasin, kui olin Jesper Parve raamatut "Mees 2" lugedes jõudnud leheküljeni 14, kus ta pajatab naistele "rasseerimise" kasulikkusest samasuguse patroneeriva tooniga, nagu üllas misjonär õpetaks metslast kahvliga sööma. Kellele sihuke teos küll suunatud on? Raamatu lõpuks olin selgusele jõudnud: see on käsiraamat mehele, kes tahabki olla võimalikult nõme ja närvesööv.

Hakatuseks meenutagem, kes üldse on Jesper Parve ja miks on temast saanud eestimaise muinas-ürgmehe kuldne etalon. Ega ma temast suurt midagi teadnud, kuni kaks aastat tagasi ilmunud "Mees. Otse ja ausalt" poelettidelt lendama hakkas nagu soe sai. Kuigi ma eelmainitud raamatut lugenud ei ole, oli autorist võimatu mööda vaadata - Jesper ilmutas end igal pool meedias kui guru, kes teab meheksolemisest kõike. Kuulsaks sai tema tsitaat, kuidas keskmine mees ootavat oma ideaalnaiselt vaid kolme asja - suuseksi, võileiba ja vaikimist. Enne kirjanikuks hakkamist oli Jesper Parve tubli sportlane ja nagu ta "Mees 2" lehekülgedel kuulutab, kirjandusevärgiga eriti ei tegelenud: "Põhikooli lõpukirjandi kirjutasin hindele 3 ja siis mängisin korvpalli järgmised 16 aastat ning sodisin paberilipakaid. Võib-olla on see isegi hea, sest saan nüüd kirjutada just nii nagu tunnen, et mulle endale meeldiks lugeda."

Selline sedastus selgitab vähemalt, miks kõneleb autor läbivalt "rasseerimisest" ja "duššist" ning miks on terve tekst õigekirjavigadest lausa plahvatav. Esimese raamatu andis välja kirjastus, teise juba Jesper ise. Eks igal lihtsurelikul kuku vahel mõni riuklikum koma valesse kohta, aga kui kirjastus palkab piinlikkuse ennetamiseks (keele)toimetaja, võib isekirjastajat tabada kiusatus selle arvelt kokku hoida.

Kuidas Eestis guruks saada?

Jesper Parve edulugu näitab, kuidas peaksime olema tänulikud, et sündisime just sellesse 1,3 miljoni inimesega konnatiiki (sama palju rahvast kui keskmises Euroopa suurlinnas). Enamikul elualadel on konkurents ja nõudmised praktiliselt olematud. Kelleks iganes saada soovid, tuleb lihtsalt pihta hakata ja oma asja ajades järjepidev olla. Andekus on ülehinnatud, loeb pealehakkamine.

Nõidade, kaardimooride, selgeltnägijate, elutreenerite ja gurude hulgas on konkurents ehk pisut tihedam kui ragbis või kriketis, aga neidki veel mahub marjamaale. Et guruks saada, on tarvis sutike ettevõtlikkust ning nahaalsust arvata, et sa teadki piisavalt palju, et selle eest teistelt raha kasseerida. Lisaks on tarvis paksu nahka (osa Jesperile laekunud mõnitavast kriitikast on ta oma raamatu viimastel lehekülgedel ka välja toonud).

Jesper Parve alustas nii lihtsast võttest, et muutis veidi imidžit - sileda lõuaga spordimehest sai mehekrunni ja habemega hipster, kes oma teoste promopiltidel kannab karusnahkseid ürpe. Viimased on meil kujunenud elutreenerite ametivormiks, sest kuidas sa muidu edasi annad, et valdad ürgseid tarkusi? Elementaarne, Watson: tulebki koopainimese moodi välja näha! Ka selgeltnägijasaate tegijad teavad, et õige välimus on juba pool võitu - keegi ei usu teksastes ja T-särgis nõida.

Peale õige välimuse peaks gurudel olema ju ka teadmisi. Sellega on lihtne. Primitiivseid elutarkusi ja juhtnööre pakub lahkelt Google'i otsingumootor. Sul tuleb paar tundi netis surfata, läbi töötada vanad Cosmopolitanid ja AskMen portaal, lapata paari üldteada eneseabiõpikut (näiteks Dale Carnegie vana hea "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi"), segada kogu see krempel iseenda taustaga ja kogu gemüüset serveerida kui äkilist valgustust, mis jõudis sinuni läbi raskete katsumuste ja pika vaevarohke teekonna. Igal võimalusel tasubki rõhutada sõnu "teekond" ja "võitlus". Jespergi nendib, et ega midagi uut nagunii välja mõtle: "Kanaldatakse ühte ja samat (sic!) infot, mis on tegelikult kuskil juba tuhandeid aastaid üleval rippunud." Ah jah, "kanaldamine" on ka tore sõna. Iga endast lugu pidav guru kanaldab kedagi või midagi. Gurul peab olema ka liigutav tuhkatriinulugu. Raamatust saame teada, kuidas Jesper kord oma viimase kümneka eest pudeli veini ostis ja raskel ajal bussijaamas viinereid müüs.

Kõrgeim takistus, millest guruks hakates vaja üle saada, on paraku häbi. Eks seetõttu jäägi paljudel see rada läbi tallamata ja priske raha kokku ajamata. Kuidas sa lähed üleöö lolliks ja hakkad selgelt nägema ja segast peksma? Sellepärast tuleb ainult kasuks, kui isehakanud guru ülearu intelligentne ei ole, sest lihtsameelsus ja piinlikkustunne reeglina kokku ei käigi.

Kellele see raamat küll meeldiks?

Muhelemapaneva siiruse ja/ või jultumusega kinnitab Jesper "Mees 2" lehekülgedel tavalisi elutõdesid, et maakera on tõepoolest ümmargune, suvele järgneb sügis ja esmaspäevale teisipäev. Ah tõesti on naisel kohe tuju parem, kui mees kodus veidigi pingutab või võtab tite hoida, et kallis kaasa saaks massaaži minna? Vahi imet! Ise poleks keegi selle pealegi tulnud, eks ole? Lugedes on tunne, nagu vestleksid seitsmeaastasega, kes on just hakanud maailma asjust aru saama ning oma suurtest avastustest õhinaga pajatab. Niisugusel hetkel kuulab empaatiavõimeline täiskasvanu lapsukest teeseldud innukusega, ajab püüdlikult silmi suureks, patsutab tal tunnustavalt pead ja julgustab edasi uurima.

Autor puudutab iga klišeed, mida on naisteajakirjad kedranud juba pool sajandit: naised loodavad mehi muuta; naised jumaldavad romantikat ja ilusaid sõnu, mehed tegusid; naine on korilane, mees mammutikütt, jne. Ta presenteerib seda võidurõõmsa õhinaga, nagu oleks pärast ränka uurimistööd uue mandri või konnaliigi avastanud. Et raamat mõjuks tõsiseltvõetavana, on Jesper guugeldanud hormoonide mõju meie psüühikale ning pajatab dopamiinist ja testosteroonist (viimane võib vabalt olla raamatus kõige sagedamini esinev sõna, kuigi ma ei loendanud). Orgasm teeb tuju paremaks. Vau, selle peale andis tulla! (Pakkusin guugeldamist, kuna kogu see hormoonijutt tundub liiga vaba käega lihtsustatud, et olla ülikooliloengutes omandatud - aga kui eksin, siis tuhat vabandust!)

Kuigi mulle tundub see raamat liiga lihtsakoeline, usun, et just primitiivsus on Jesperi menu võti. Paljud soovivad uhkustada, et on oma elu jooksul mõne raamatu läbi lugenud ja loetust ka aru saanud, aga Dostojevski ja Kivirähkigi peale hammas paraku ei hakka. Selle poolest on niisugune teos tänuväärne: õigekirjavigadega tekst, mis aitab autoriga samastuda ega koorma lugeja aju.

Usun, et enamik inimesi mõtleb samuti nagu Jesper: "mees jääb meheks" ehk naiselt igavesti vaid võileiba ja seksi ootama, #metoo liikumine käib närvidele ja moodne ühiskond üritab tõelist meest kohitseda. End kirjanikuks kuulutanud inimeste vastu püsib meis ikka veel ürgne austus. Kui see, mida juba nagunii usud, on must valgel kirja pandud ja raamatukaante vahele vormistatud, legitimeerib see ka sinu arvamuse, olgu see kui tobe ja tagurlik tahes. Jesperi kõige tänulikum lugeja võiks niisiis olla ühiskonna poolt rõhutud "keskealine valge mees". Sama tänulikult loeb teda isiklike ambitsioonideta naine, kelle kujutluses on mees perekonna toitja ja rahakott.

Moodsale naisele on teos kui äraspidine õpik

"Mees 2" paarisaja hõreda lehekülje lugemiseks kulub umbes tunnike. Kas eelistad Cosmopolitanide, "Seksi ja linna" ja kõigi suhteklišeede lihtsustatud lühikokkuvõttele tõesti kulutada peaaegu 20 eurot (raamatu hind poes) või leiad samad tarkused tasuta internetist ja Perekooli foorumist, on su enda otsustada.

Raamatu esimene kolmandik on mõõdukalt naljakas ja samaviisi jabur nagu 1950ndate naistežurnaalidest pärinevad abielunõuanded. Nali ei tule Jesperi vaimukusest (tekst on üsna nüri), vaid väidete totrusest. Olla mees olevat jube raske. Ühiskond ootavat üht, kodus naine aga teist. Mees on nagu hunt, kes vajab oma karja. Naised näägutavad ja see on paha. "Sitavaba meest" leiab kahjuks ainult surnuaiast. Reedeõhtuti kuuleb sarnast taskufilosoofiat igalt teiselt saunalavalt, kui meestel on juba vähemalt neli õlut sees. Naistesse suhtub Jesper tohutu üleolekutundega. Naisega tuleb ürgmehe maailmas ümber käia leebelt ja andestavalt nagu eksootilise pärismaalasega. Näiteks peab naisele ütlema, et ta on ilus (ka siis, kui ta pole), vahel ehk talle mõne varre või pisikese kingi pihku torkama. Jõudumööda peab mees aitama ka kodutöödega - tolmu imema, kuigi ei viitsi. Muidu ei saa seksi. Kui mees aga parajasti seksi ei taha, ei ole vaja vaevuda.

Pikad peatükid raamatu keskel pühendab Jesper oma perele ja isaks olemisele. Kahjuks ei leia siitki midagi piisavalt erilist, et selle keskmise Eesti pere argielu võiks teistega jagamise vääriliselt huvitav tunduda. Raamatu viimane kolmandik on puhtalt ruumitäide, segane ja maru igav puder ja kapsad. Nagu purjakil meeste reedeõhtune jorin, muutub raamat varsti kohutavalt tüütuks. Enam ei ole isegi naljakas. Kujutan ette, kui tänulik võib olla tema elukaaslane, et mees nüüd kogu seda jorinat diivanil omaette nohisedes hoopis arvutisse trükib. Ühe naise kodurahu huvides võin ma leppida küll, et niisugused raamatud meil üldse ilmuvad. Jesper pöördub samade teemade juurde aina tagasi, kordab juba öeldud asju ja muudkui keerutab sõnade "hunt" ja "kari" ümber. Higilõhna ja punnitamist on lõpupoole igast reast tunda - oh, saaks veel kuskilt paar lõiku välja litsuda ja vaevast kord ometi lahti. Ehk just selle tajutava tülpimuse tõttu pajatab autor siin ka loomeinimese piinadest?

Raamatust koorub ka motiiv, miks ta selle kõigega üldse pusib, kuigi tegelikult sai kogu tema elufilosoofia juba esimese raamatuga klaariks - eks ikka selleks, et saaks lugejate kulul talvel mõnusalt soojal maal peesitada.

Mulle mõjus "Mees 2" käsiraamatuna meeste kohta, kellest soovin hoiduda: empaatia- ja kujutlusvõimeta, harimatud, kitsarinnalised, tühja pea, labase suuvärgi ja tüütu jutuga. Pealkiri võinuks seega vabalt olla "Mees, keda sa endale ei taha". Selle valgustuse eest sulle päriselt ka suur aitäh, hea Jesper!

Autor: Katrin Pauts

Allikas: Kultuur.err.ee

*

Hea Alkeemia lugeja, mida arvad sellest teemast sina?
Mine Alkeemia Facebooki lehele, jaga seda lugu oma seinal, kirjuta sealsamas meie lehel selle loo postituse alla oma arvamus ja jaga meiega oma mõtteid - milline on sinu jaoks ilus naine, tõeline naine? Mida arvad kõnealusest teemast?

Kõikide vastajate vahel loosime välja naistepäeva õhtusöögi kahele õdusas vanalinna restoranis.

KOMMENTEERI!