Miks on talgud head?


Talgu lõpetamine Tammetsõõris
Talgu lõpetamine Tammetsõõris

Talgutega saavutatav suurim muutus on toimumiste suuna muutmine. Lootusetus ja minnalaskmine, üksteise süüdistamine asendub oma vägevuse tunnetamisega – kui me väga tahame, võime kõike muuta!

Laupäevases Vikerraadio Rahva Teenrite saates kuulsime saatejuhti Aarne Rannamäed vaidlemas Heidi Kalju ja Sulev Valneriga. Kui viimased pidasid “Teeme ära!” nüüd juba viiendat aastat toimuvaid talguid väga vajalikeks ja kasulikeks, Skype järel kohe teiseks Eestit tuntuks tegevaks asjaks maailmas, siis saatejuht püüdis kaitsta vastupidist seisukohta. Kuigi ta möönis, et talgutega tehakse palju head ja vajalikku tööd ära, leidis ta siiski, et õiglasem oleks otsida üles kõik need, kelle süül metsad prahti täis ja tööd tegemata on.

Sulev Valner ja Heidi Kalju püüdsid küll vastu vaielda, tuues näiteks kasvõi andmed, et peale metsade prahist puhastamist on prügi metsa vedamine vähenenud 75%. Saatejuht jäi siiski endale kindlaks – kes prahi metsa viis, see ka koristagu!

Vaidlustuhinas, mis kestis pea kolmandiku saateajast, jäid nimetamata mõned olulised tõsiasjad talgute kohta. Kõigepealt “kõik teevad nii” sündroom. Küllap on igaüks kogenud, et prügi visatakse maha sinna, kus see juba ees on. Ja ka vastupidi – kui ülipuhtas ja kaunis paigas on jäätisepaber maas, siis pigem võetakse see üles ja visatakse prügikasti kui jäetakse maha vedelema. Igal tegemisel ja olemisel on oma tõmbejõud. Talgutega saavutatav suurim muutus ongi toimumiste suuna muutmine. Lootusetus ja minnalaskmine, üksteise süüdistamine asendub oma vägevuse tunnetamisega – kui me väga tahame, võime kõike muuta!

Midagi taolist toimus ka laulva revolutsiooni käigus. Enam polnud tähtis, kes on keda okupeerinud ja kes kellele kurja teinud. Oluline oli rahvana edasi minna, jõuda vabasse vette ja ise oma saatus valida. Siit tasub otsida meie rahva eripära ja omatunnet, mille olemasolu Valdur Mikita laupäevases Postimehe lisas AK kahtluse alla seab. Ka Sulev Valner ja Heidi Kalju leidsid eelpool nimetatud saates, et Teeme ära! maailmakoristus on see, mille põhjal meie rahvast vähemalt tänavusel aastal üle maailma tuntakse. Ajaloolane Voldemar Miller jutustas perepärimusest Saaremaal, kuidas augustikuu rehepõlengus hävinud talu pidi olema kogukondliku talgutööga kolme kuuga taastatud nõnda, et pere mardipäeval sisse sai kolida.

Taolist toimumiste suuna ümberpööramise väge oleme oma perega kogenud mitmeid ja mitmeid kordi. Kui asusime elama Peipsi äärde Vilusi külla, oli rannaäär paksult pajuvõsasse ja pilliroogu kasvanud. Kuigi just rand oli kohaliku rahva jaoks olnud läbi aegade kõige pühamaks paigaks, kuhu tehti jaanituli ja kus käidi aasta läbi järve vaadates hingerahu leidmas, oli ükskõiksus ja hoolimatus maad võtnud ning rannad nii umbe lasknud kasvada, et rannaäärset maanteed pidi sõites veepeeglit enam üldse näha ei olnud.

Ponnistasin üksi ja oma perega koos kasvõi mõnemeetrist rada raiuda läbi võsa ja pilliroo. Suure vaevaga see ka õnnestus. Kuid kui meie korraldatud pärimuskursustel osalenud inimesed tulid ühel kevadhommikul appi talgutööle, oli mõne tunniga suurem töö tehtud. Üks väga tõhus talguline, Tõnu Mõistus teatas talgupäeva eelõhtul, et peab kahjuks juba hommikul kell kümme lahkuma. Leppisime siis kokku, et alustame tööga hommikul kell viis, kui valgeks läheb. Ja tõepoolest, kella kümneks oli oluline muutus toimunud. Muutus meie rannas tõmbas kaasa ka naabrid ja nüüdseks on juba viis talu oma rannad kauniks saanud.

Sama kogesime ka eile minu isatalus Tammetsõõri hiiepaiga ümbrust koristades. Kunagi lagedas koplis kaugelt silma hakkav majesteetlik 200-aastaste tammedega hiiering oli koos põllumajanduse taandumisega hakanud võsasse kasvama. Sama oli juhtunud ka kõrvaloleva Ilmamäe allikasilmaga. Omajagu oli muistset pühapaikade kooslust lõhkunud Ilmamäele kolhoosi ajal kaevatud pinnasekarjäär. Üle Eesti kokku tulnud paarkümmend inimest tegid ära uskumatult suure töö.

Muistne hiiepaik on nüüd taas oma täies väärikuses nähtav, ka allikaservad on avatud ja puhtad. Mingil kummalisel kombel süveneb üheskoos töötades õhin ja tahtmine midagi valmis saada. Naabrimees Aavo Liiv, kes aitas traktoriga puid ära vedada keeldus lõpetamast enne kui kõik puud veetud olid. Ilmataat ähvardas vihmasajuga, kuid pidas piiri täpselt kuni talgupäeva ametliku lõpuni kell viis õhtul. Alles poole kuue ajal kõmatas kõu ja andis tiheda vihmaga märku, et selleks päevaks on töötegemine tehtud.

Nii ongi talgutöö olemuseks ja mõtteks õhina õhutamise toimel toimumiste suuna muutmine, midagi, mis on meie rahvale ürgselt omane ja kindlalt osa meie iseolemisest ehk identiteedist. See on meie võidulugu, mida peame teistele endast kõnelema ja pideva tegemisega elus hoidma. Suur-suur tänu kõigile talgulistele, kes läbi aegade on maailma mõnusamaks elamise ja olemise paigaks aidanud muuta!

Autor: Mikk Sarv

KOMMENTEERI!