Marek Kahro: See raamat kõneleb inimestest, kes tahavad õnnelikud olla


Marek Kahro: See raamat kõneleb inimestest, kes tahavad õnnelikud olla
Foto: depositphotos.com / kirjastus Pilgrim

Ühe Tartu kortermaja trepikojast leitakse noore naise surnukeha. Juhtumit asuvad lahendama samas majas elav ambitsioonikas kriminaaluurija Martti Aulis ja tema kolleeg Hando Oras. Pealtnäha lihtne mõrvalugu toob kaasa keerukaid mõistatusi: tapetud naist ei tundnud õieti keegi ning tema pereliikmed on jäljetult kadunud. Nõnda võib ülilühidalt öelda, millest räägib Marek Kahro järgmine põnevusromaan "Ta tuleb läbi seina". Varem on samas sarjas ilmunud mitme auhinnaga pärjatud "Seal, kus näkid laulavad" (2016) ja "Kuradil on lapse nägu" (2017). ""Ta tuleb läbi seina" on murelik raamat. See kõneleb inimestest, kes tahavad olla õnnelikud, kuid ühtede jaoks on õnn vaid pelk miraaž, milleni kunagi ei jõuta, ning teiste jaoks nagu laokile jäänud leivakannikas, mida suurt nälga tundes võib karistust kartmata nahka pista," kirjutab autor oma blogis "Mõtteait", mis on samuti väärt lugemine. Allpool katkend äsja ilmunud põnevikust "Ta tuleb läbi seina".

Tärisev uksekell raputas Martti ärkvele. Öökullist ei saa lõokest, mõtles ta voodist välja venides. Äratuskell pidi helisema kümne minuti pärast, kuid need minutid olid tema laiskadele soontele ütlemata hinnalised. Laialt haigutades tõmbas ta hommikumantli ümber ja lohises vööd kinni sõlmides esikusse.

Äratajaks osutus naaberkorteri köötsus vanaproua, magusa naerunäoga kepsakas ja alati abivalmis igiliikur Galina Mõškina. Sel hommikul ta ei naeratanud. Ühes rõõmsa palgega oli ta kaotanud ka kõnevõime. Kõverad huuled tekitasid plassis näos paanilist äginat, võbisev käsi viipas lifti suunas.

Seotud lood:

Martti püüdis naabriprouat maha rahustada ja temalt arukat juttu välja näpistada. Mõistes, et see kuidagi ei õnnestu, astus ta trepikotta, lastes end juhtida hüsteerilistest viibetest. Ta paljad kaitsetud jalatallad naksusid ebamugavalt vastu rõsket betoonpinda.

Ümberkukkunud must prügikott - proua Mõškina jagu - vedeles suletud lifti ees. Martti vajutas läbematult nupule ja uksed avanesid.

Liftis lebas noore naise surnukeha. Kõhn, teravate põsenukkide ja heledate, peaaegu olematute kulmukaartega. Tagasihoidliku büstiga. Blond. Silmad laialt pärani, verd täis. Ta lamas külili, üks käsi kägaras keha all, teine otsekui anudes välja sirutatud. Jalad olid paljad, peetud kingad vedelesid liftinurgas. Üleni kriimulist keha katsid vaid õhuke plekiline suvepluus ja lühike teksaseelik. Vasakus kõrvas rippus säbruline briljantidega kõrvarõngas. Selle paariline oli kaotsi läinud. Ristatud säärte juures lesis närbuv punane roos, paar äärmist kroonlehte õnnetult lääbakil.

Õhus oli kraad sooja. Sügavad hingetõmbed ei kosutanud, vaid pumpasid kopsudesse kirbet vingugaasi. Linn kügeles määrdunudkuldses valguses, mis raudkindla püünisena mustja taeva poole küünitavaid hooneid pitsitas.

Martti toetas selja vastu mureneva krohviga majaseina, millel veiklesid politseiautode hääletud sinakad valgusvihud. Taskuid otsivad käed kippusid jõuetuna känguma. Ta oli valgesse kaitsetürpi mähkunud ega tundnud end ses uues nahas kuigi mõnusalt. Mõistes, et ta ei tohiks türpi majaväliste molekulidega rikkuda, tõmbus ta seinast eemale, lugedes pingsalt sekundeid. Süngesse mõttevoolu ilmus ka midagi helget - rammusa kooresirtsuga kuum kohviports. Mõtteks see esialgu jäigi.

Maja ette veeres veel üks auto - tume Volvo, mille rooli tagant ilmus vanemuurija Hando Oras. Justkui peole tulles sättis ta pedantsel moel talvemantli laperdavaid hõlmu. Kepsleva kõnnakuga lähenes ta sündmuspaigale, hopsates lennukalt üle porilompide. See oli nii tema moodi. Ta kehas olid kokku saanud üdini vapper ja laitmatute elukommetega Sir Lancelot ning igavesti poisipõlvikuid kandev Peeter Paan. Kui ta aga kriminaalmenetluse lõpul kohtuküpsed tõendid letti tõi, noogutasid kõik Lõuna prefektuuri töömesilased üksmeelselt: Oras on muist geene omandanud Einsteinilt ja kardetavasti ka Nostradamuselt.

"Vabandust, et hilinesin," ütles ta teretuse asemel. "Auto streigib. Kaugel siis oleme?"

"Surnukeha on fikseeritud," vastas Martti. "Hakati sõrmejälgi ja DNA-d kokku kraapima."

Hando noogutas energiliselt. "Kas isik on tuvastatud?"

"Peaaegu," ütles Martti kumedalt. Üks õhus heljunud terake tungis talle kurku ja sundis köhatama.

"Mis tähendab "peaaegu"?"

"Olen teda mitu korda näinud, aga nime ei tea."

"Elas ta üksi?"

"Ilmselt küll. Neil kordadel, kui teda maja ees või trepikojas nägin, oli ta alati üksi. Ma helistasin korteriühistu esimehele Ivan Klepinile ja tegin temaga sotid selgeks. Ta lubas meid jõudumööda aidata. Kõigil elanikel, kes praegu oma korterites viibivad, on keelatud välja tulla. Lift on seisma pandud."

Hando sikutas kõhiseva kaitsekostüümi selga ja astus tummalt trepikotta. Üheskoos vantsiti teisele korrusele. Surnukeha oli liftist välja tõstetud, kuid roosiõis ja kingad vedelesid endiselt seal.

Rõhuvat tuska maha surudes vaatas Hando laiba mõne minutiga üle. Liftis polnud silmaga nähtavaid jälgi uriinist või roojast, mis tavaliselt kägistamise tagajärjel kehast välja paiskuvad. Järelikult surmati neiu mujal - arvatavalt alumisel korrusel - ning surnukeha toimetati alles seejärel lifti. Seda kinnitasid ka määrdunud rõivad ja mitmelt poolt kriimustatud jäsemed - teda oli mööda põrandat lohistatud. Naise lõua all punetas märgatav verevalum, mis viitas sellele, et ta oli laia paela või rihmaga kägistatud. Mõrvaeset sündmuspaigalt ei leitud. Vasakul põsel lasus inetu kollane laik, jälg tugevast obadusest. Kõrvarõnga puudumine polnud probleem, vaid lootuskiir. See võis politsei otsemat teed mõrtsukani juhatada.

Toimetas: Inge Pitsner

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim äsja ilmunud Marek Kahro raamatust "Ta tuleb läbi seina".

KOMMENTEERI!