Kui aga kaotate kontakti kehaga, siis kaotate ka kontakti tunnetega. Te ei märka, et olukord, milles viibite, muudab teid vihaseks või kurvaks, et suhe kallima või sõbraga võtab kogu teie energia.
Selle asemel, et kehva enesetunnet tähele panna ja midagi oma kurbuse, viha või stressiga ette võtta, lähete külmiku kallale või näljutate end, loete kaloreid, tarbite toidulisandeid, teete veelgi tugevamat trenni, puhkate veelgi vähem. Lõpuks olete hoolimata kõigest väsinud, tülpinud ja energiast tühjad. Teie rahulolematus kasvab ja te olete endas pettunud. Võitlus ei ole andnud tulemusi.
Kui te aga ei soovi oma keha haigustega vaevata, siis tuleb endale selgeks teha, milliseid tundeid te olete aja jooksul alla surunud ja peitnud, millised vanad valud ei lase teil rahulolevad ja õnnelikud olla. Peidetud emotsioonide päevavalgele toomine on aga oluline samm tervenemise ja salenemise teel.
Nii teie elu kui ka keha oleksid palju kergemad, kui te ei esitaks endale liiga suuri nõudmisi, vaid õpiksite ennast väärtustama sellisena nagu olete. Ehk siis õnnelikuna sündinud olendina nagu esimeses peatükis rääkisime.
Kui te olete õppinud armastavalt endasse suhtuma, siis võite olla vähem või rohkem ülekaaluline, pikem või lühem, atleetlik või pehme ja ümar – sellel kõigel pole tähtsust, sest te tunnete end hästi ja seega olete terve, tasakaalus ja õnnelik.
Teadke, et te olete nii võimas, et suudate teha end nii haigeks kui ka terveks. Muutes oma mõttemustreid armastavamateks, te tervenete ja teie keha on õnnelik, kui ta kogeb teie tõelist tähelepanu, hellust ja hoolitsust. Iga inimese keha on isikupärane ja sobitub ideaalselt just tema hingega. Lähtuge alati eelkõige endast.
KOMMENTEERI!