Kuidas ära tunda viha tõelisi allikaid ning kuidas kasutada viha püsivate muudatuste tekitamiseks?

 (2)
Kuidas ära tunda viha tõelisi allikaid ning kuidas kasutada viha püsivate muudatuste tekitamiseks?
Viha kannab sõnumitdepositphotos.com

Viha on tunne ja sel on alati põhjus. Viha väärib meie lugupidavat tähelepanu. Meil on õigus kõigile oma tunnetele – ja viha pole siin erand. Kuigi viha väärib alati tähelepanu, on naised ometi õppinud oma viha maha suruma, eitama või vallandama viisil, mis jätab nad abitusse ja jõuetusse olukorda. Harriet Lerneri raamat "Vihatants", millest ilmus äsja ka kordustrükk, õpetab, kuidas pöörata oma viha ülesehitavaks jõuks, mis muudaks elu.

Viha on märguanne, mida tasub kuulda võtta. Meie viha võib olla sõnum sellest, et meile on liiga tehtud, meie õigusi on riivatud, vajadusi või soove ei ole piisavalt tähele pandud või lihtsalt et miski asi ei ole korras. Viha võib rääkida sellest, et me ei pööra küllalt tähelepanu emotsionaalsetele seikadele oma elus või et liiga suur osa meie "minast" - meie uskumused, väärtused, ihad või ambitsioonid - on ohtu sattunud. Viha võib anda meile märku sellest, et teeme rohkem ja anname endast rohkem, kui me ilma pingutuseta teha või endast anda suudame. Ka võib viha hoiatada meid selle eest, et teised teevad meie heaks liiga palju ning see kahjustab meie enda asjatundlikkust ja isiksuse kasvu. Kui suhe tekitab viha...

Selleks et õppida suhte muutmiseks kasutama oma viha kui tööriista, peame õppima arendama ja ihuma oma oskusi neljas valdkonnas.

1. Peaksime õppima häälestuma oma viha tõelisele allikale ja aru saama, kus me omadega oleme ("Mis olukord see õigupoolest on, mis mulle viha teeb?", "Milles on asi?", "Mida ma mõtlen ja tunnen?", "Mida tahan korda saata?", "Kes mille eest vastutab?", "Mida ma õigupoolest tahan muuta?").

Seotud lood:

On hämmastav, kui tihti me tormame lahingusse, ilma et teaksime, mida see sõda endast üldse kujutab. Võib-olla paneme oma vihaenergia sellesse,et püüame muuta või kontrollida inimest, kes üldse ei tahagi muutuda. Selle asemel võiksime panna seda energiat oma positsioonide ja valikute välja selgitamisse. See kehtib eriti meie lähisuhete kohta, kus - juhul kui me ei õpi kasutama oma viha eelkõige omaenda mõtete, tunnete, eelistuste ja valikute välja selgitamiseks-, võime langeda lõputute võitluste ja süüdistuste tsüklisse, mis kuhugi välja ei vii. Tõhus hakkamasaamine oma vihaga käib käsikäes sellega, kuidas areneb ja tugevneb meie selgem arusaam omaenda "minast".

2. Peaksime edendama oma suhtlemisoskust. See võimaldaks meil saada ära kuulatud ja tagaks selle, et konfliktide ning erimeelsuste korral oleksime võimelised läbirääkimisi pidama. Ühelt poolt ei pruugi olla midagi valesti, kui valame viha välja spontaanselt, pikemalt järele mõtlemata. Mõnes olukorras on sellest abi ja mõnel juhul on see lausa hädavajalik - juhul, kui me ei esine solvavalt. Sageli võib säärane plahvatus pakkuda ajutist kergendust, aga kui torm möödub, saame aru, et miski pole õigupoolest muutunud.

3. Peaksime vastastikuses suhtluses õppima märkama ja peatama käitumismustreid, mis kuhugi välja ei vii. Tõhusalt ja arusaadavalt suhtlemine on raske isegi kõige paremas olukorras. Kui oleme vihased, on see väga raske. Vaevalt on võimalik ennast jälgida ja olla paindlik, kui oled tornaado keskmes. Ka siis, kui tunded löövad üle pea kokku, võime õppida, et tuleb maha rahuneda ja astuda sammuke tagasi, jõudmaks selgusele, missugune on meie oma osa selles vastastikuses suhtes, mis meid ei rahulda. See, et õpime oma käitumismalle jälgima ja neid muutma, toimub käsikäes meie isikliku vastutustunde kasvuga ja käib iga suhte kohta, millesse oleme kaasatud. Vastutustunde all ei mõtle ma sugugi enesesüüdistamist ega seda, et peaksime otsima probleemi põhjust ilmtingimata iseendast. Pigem pean siinsilmas vastutusvõimelisust - see tähendab võimet jälgida vastastikuses suhtluses end ja teisi ning võimet tuttavas olukorras uuel ja erilaadsel viisil reageerida. Me ei saa panna teist inimest oma samme muutma vanas tantsus, aga kui muudame omaenda samme, siis ei saa tants enam vanade ettearvatavate mustrite järgi kuigi kaua kesta.

4. Peaksime õppima ennetama teiste vastukäike ja jääma endale kindlaks, kui nad nõuavad, et muutuksime jälle endiseks. Me kõik kuulume suurematesse kooslustesse, mis eeldavad meilt, et jääksime täpipealt samaks, kes oleme praegu. Kui hakkame muutma oma vana vaikimise, ähmasuse, ebatõhusa võitlemise või süüdistamise mustrit, saab meile vältimatult osaks vastupanu või vastu töötamine. Soov, et me endiseks tagasi muutuksime, tuleb mõlemalt poolt: nii meie enda sisemusest kui ka meid ümbritsevatelt olulistelt inimestelt. Sageli teevad just meile kõige lähemad inimesed kõik selleks, et jääksime endiseks, ükskõik mida nad avalikult ka ei räägiks. Ka meie ise seisame vastu nendele muudatustele, mida me tahame teha. Mõlemad - nii tahe muutuda kui ka tahe muutustele vastu seista - on loomuomane kõikidele inimlikele süsteemidele.

Nüüd tahan öelda, et mitte kellelgi pole kerge loobuda vaiksest allaandmisest ja ebatõhusast võitlusest ning panna end rahulikult ja kindlalt maksma teades, kes ta on, kus ta on, midata tahab ning mis on või ei ole talle vastuvõetav. Oma mõtete ja tunnete välja selgitamisega kaasnev ängistus tabab meid kõige valusamini just meile tähtsas inimsuhtes. Kui me tõepoolest suudame end selgemini ja otsesõnalisemalt väljendada, võivad teisedki inimesed hakata oma mõtteid ja tundeid sõnaselgemalt väljendama või nad võivad äkki taibata, et nad polegi üldse muudatuste peal väljas. Kui me sellest aru saame, seisavad meil võib-olla ees mõned valusad valikud. Kas jääda sellesse suhtesse ja sellesse olukorda? Või lahkuda? Kas jääda paigale ja püüda ennast muuta? Kui jääda, siis mida õigupoolest muuta? Neile küsimustele pole lihtne vastata, neile mõeldagi pole lihtne. Esmapilgul tundub, et on lihtsam jätkata vanal tuttaval moel ka siis, kui isiklik kogemus on näidanud, et see tee on kõikemuud kui tõhus.

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Harriet Lerneri raamatust "Vihatants".

Viha on tunne ja sel on alati põhjus. Viha väärib meie lugupidavat tähelepanu. Meil on õigus kõigile oma tunnetele - ja viha pole siin erand.

"Viha puhul on tegemist signaaliga, mida tuleks kuulda võtta," kirjutab Harriet Lerner oma raamatus, millest on saanud miljonite inimeste lemmik. Kuigi viha väärib alati tähelepanu, on naised ometi õppinud oma viha maha suruma, eitama või vallandama viisil, mis jätab nad abitusse ja jõuetusse olukorda. Põnevas ja asjatundlikus raamatus õpetab autor nii meestele kui ka naistele, kuidas ära tunda viha tõelisi allikaid ning kuidas kasutada viha kui tõhusat tööriista püsivate muudatuste tekitamiseks.
Kõikidest naiste lähisuhete ainelistest raamatutest on käesoleval eriline võlu. See raamat on nagu põlvest põlve pärandatav perekonnareliikvia, sest sisaldab sügavat ja ajaproovile vastupidavat tarkust.

See raamat on aidanud miljonitel lugejatel pöörata oma viha ülesehitavaks jõuks, mis muudab nende elu.

KOMMENTEERI!