Kas vana- või uutmoodi jaanipäev?


Kas vana- või uutmoodi jaanipäev?
Foto: depositphotos.com

Jaanipäev on eestlastele rõõmus päikesepüha, sellepärast tähistatakse seda tule ümber. Siis puhatakse ja ollakse koos. Luuakse endale paremat tulevikku ja kõigile helgemat elu. Jaanipäeval on tähtis laulda ja tantsida koos ümber lõkke.

Jaanipäeva tähistamine ulatub ristiusu eelsesse aega kui meie esivanemad veel looduse väge ülima või jumalana austasid. Sel ajal on valgus oma väe tipul pimeduse üle ja selle tähistamiseks süüdati lõkked päikesejumalale. Loodus on ju sel ajal pidurüüs - õieehteis ja inimene pidutseb koos temaga. Nii kestis see edasi ka sügavail ristiusu aegadel kui jaanipäeva tähtsus ei kahanenud.

Kuidas eestlased seda tänapäeval tähistavad? Kas alkoholi tarbides ja ohjeldamatult liha grillides kaugele kostva tümpsu saatel? Või kasutatakse järjest enam jaanipäeva ära sisemiseks vaatluseks, looduses taastumiseks ja lähedastega päriselt koos olemiseks? Huvitaval kombel on lätlaste liigua säilitanud tänaseni oma olemuslikuma sisu kui meil. Neil tantsitakse ümber lõkke ja teatakse jaanipäeva laule ka tänapäeval oluliselt rohkem. Kas pole ka meil aeg jaanipäevale tema algne tähendus tagasi anda?
Kui on soov seekord jaaniaega teisiti pidada, siis kuidas ja millest alustada? Arvan, et alustada võiks selle imelise valguse aja üle mõtisklemisest ja jälgimisest, mis toimub looduses. Saab looduses nautida seda lühikest kulminatsiooniaega aastas kui valgus on nii silmnähtavalt pimedusest üle. Oleme selle üürikese aja aastas oma lähedastega tänutundes tule ümber. Oleme vaatlejana kohal, võtame selle kõigi oma meeletega vastu, ilma enda tajusid meelemürkidega hägustamata.

Seotud lood:

Tulel on võime põletada ära kõik see, mida me oma ellu enam ei soovi ja luua seda, mida me just soovime ligi tõmmata. Kui vanadest rahvakommetest rääkida, siis jaanipäeva rituaalid olid eelkõige karjaõnne ehk õige paarilise leidmise ja viljakusega seotud. Selleks oli tütarlastel mitmeid salajasi viise. Selleks, et luua endale ja lähedastele õnne ja tervist olid samuti omad nipid, mis vanasti hästi töötasid ja küllap töötavad ka nüüd.

Näiteks kui seljavalust on vaja lahti saada, tehakse uperpalli jaanikastesel rohul.

Kui vaja uut armastust leida, aitab muidugi üheksa lille salaja korjamine ja padja alla panek, siis ilmutab end tulevane unes.

Jaanisauna viha küljest kehale jäänud leht tuleb hoolega talletada, see toob külluse majja.

Jaanilõkkesse on hea tuua ka mõni asi, mis sümboliseerib seda, mida on vaja oma elust ära põletada.

Jaanitulele võib anda ka ohvri, selleks sobis mõni ilus õis või sorts mõdu.

Sõnajalaõie otsimist teab niigi igaüks, et see kestvat õnne toob, jaaniussi nägemisest rääkimata.

Küla jaanitulele mindi pärast oma pere jaanituld lõbutsema: tantsiti, lauldi ja tehti laulumänge ümber lõkke ning kiiguti suurel külakiigel.

Poisid tegid kasevihtu ja katsusid omavahel jõudu. Tüdrukud punusid pärgu ja käisid allikal. Üleval oldi kindlasti niikaua kuni jälle koitma hakkas.

Nii, et uutmoodi jaanituli on tegelikult hästiunustatud vana. Avatud südamel on suur jõud aasta tähtsaimal päeval oma elu luua just selliseks nagu soovid!

Seda võid tähistada ka Jaania Festivalil Adila Puhkekeskus 21-24. juunil ja võtta pere ja sõbrad kaasa. Festival on alkoholi ja lihavaba. Kontserdid, loengud ja töötoad lastele ja suurtele, tants ümber lõkke.

Vaata facebookis: Jaania Festival

Autor: Suusi Soluna

KOMMENTEERI!