Valitsus lausub: "Minge ja tapke oma isamaa‑armastuse nimel." Kas see on armastus? Religioon ütleb: "Loobu seksist armastuse nimel Jumala vastu." Kas see on armastus? On's armastus iha? Ärge öelge, et ei ole. Enamiku jaoks on ta just iha koos naudinguga, mis saadakse meelte kaudu, seksuaalse kiindumuse ja täitumuse läbi. Ma ei ole seksi vastu, aga tuleb näha, mis sellega kaasneb. Seks annab teile hetkeks täieliku eneseunustuse tunde, aga siis on kogu see möll jälle tagasi, mistõttu te tahate taas ja taas korrata seda seisundit, milles pole muretsemist ega probleeme, pole isikut. Ütlete, et te armastate oma naist. Selles armastuses sisaldub seksuaalne nauding ning nauding, mis tuleneb sellest, et teil on majas keegi, kes vaatab laste järele ja teeb süüa. Te sõltute oma naisest: ta on andnud teile oma keha, tunded, ergutuse, teatava turvalisuse ja heaolu tunde. Siis jätab ta teid maha - tüdineb või leiab kellegi teise - ning kogu teie tundeeluline tasakaal puruneb. Seda ebameeldivat rahutust nimetatakse armukadeduseks. Selles on piina, ängistust, vihkamist ja vägivalda. Seega ütlete te tegelikult: "Armastan sind, kuni sa kuulud mulle, aga kui sa ei kuulu enam mulle, siis hakkan sind vihkama. Kuni saan kindel olla, et sa rahuldad mu nõudmisi, seksuaalseid ja muid, armastan sind, aga kui sa ei anna enam mulle seda, mida ma tahan, siis sa mulle enam ei meeldi." Seega on teie vahel vastuseismine, lahusolek ja kui te tunnete end teisest inimesest lahus olevat, siis armastust ei ole. Aga kui te suudate elada koos oma naisega nii, et mõtlemine ei loo kõiki neid vastuolulisi seisundeid, kõiki neid lõputuid tülisid teis eneses, siis te võib‑olla - võib‑olla - saate tunda armastust. Siis olete täiesti vaba ja tema samuti, kui aga sõltute oma naudinguis täienisti temast, siis olete tema ori. Armastuse vältimatuks eelduseks on vabadus, mitte ainult teisest inimesest, vaid ka iseenesest.
Teisele kuulumises, temast sõltumises on alati paratamatult ängistust, hirmu, armukadedust ja süütunnet ning kus on hirm, seal armastust pole. Kurbusega koormatud meel ei saa tunda armastust. Härdameelsusel ja tundeküllusel ei ole midagi ühist armastusega. Sama lugu on naudingu ja ihaga.
Armastus ei ole pärit mõtlemisest, mis on möödanik. Mõtlemine ei saa kuidagi armastust aretada. Armastus ei ole ka armukadeduse kütkeis, sest seegi on minevikust pärit. Armastus on alati tegev olevik. See pole "Ma hakkan armastama" või "Olen armastanud". Kui tunnete armastust, siis ei järgi te kedagi, sest armastus ei allu. Kui armastate, siis pole ei austust ega ka lugupidamatust.
Kas te teate, mida tähendab kedagi tõeliselt armastada - armastada ilma vihkamise, armukadeduse, vihata, tahtmiseta sekkuda tema tegudesse või mõtetesse, hukka mõistmata, võrdlemata - kas te teate, mida see tähendab? Kas armastuse puhul on võrdlemist? Kui armastate kedagi kogu südame, meele, kehaga, kogu olemusega, on siis mingit võrdlemist? Kui loovutate end täielikult sellele armastusele, siis ei ole teist.
Kas armastusel on vastutus ja kohustused? Kasutab ta neid sõnu? Kui teete midagi kohusetunde tõttu, on selles siis armastust? Kohustuse puhul ei ole armastust. Kohustus, milles inimene on kui lõksus, hävitab teda. Kuni peate tegema midagi seetõttu, et see on teie kohustus, seni ei armasta te seda, mida teete. Kui on armastus, siis ei ole kohustust ja vastutust.
Õnnetuseks arvab enamik vanemaid, et nad vastutavad oma laste eest ja see vastutustunne väljendub selles, et nad räägivad oma võsukestele, mida nad peaks ja mida ei peaks tegema, kelleks nad peaks saama ja kelleks mitte. Vanemad tahavad, et lapsed saaks turvalise koha ühiskonnas. See, mida nad nimetavad vastutuseks, on osa sellest lugupeetavusest, mida nad jumaldavad. Mulle näib, et seal, kus on lugupeetavus, ei ole loomulikku korda. Neid huvitab vaid see, kuidas olla täiuslikud kodanlased. Kui nad valmistavad oma lapsi ette ühiskonda sobitumiseks, siis seeläbi põlistavad nad sõda, konflikte ja julmust. Kas seda te nimetategi hooleks ja armastuseks?
KOMMENTEERI!