Hirmuhimu – kas süütu meelelahutus või ohtlik sõltuvus?


Hirmuhimu – kas süütu meelelahutus või ohtlik sõltuvus?

Miks me vaatame hea meelega õudusfilme ja politseisarju? Erinevad teaduslikud seletused valgustavad pisut meie adrenaliinivajaduse tagamaid.

Tänapäeva meelelahutusmaailm pakub justkui midagi igale maitsele. Võtan käesolevas kirjutises luubi alla televisiooni – täpsemalt filmid ja saated. Ka mina olen omad lemmikud telekavast üles leidnud – Tantsud Tähtedega ja Eurovisioon. Miks just need? Ei, ma ei ole andnud muusikahuviline ja ka puberteet on juba aastate taga. Põhjuseks, miks ma just neid saateid oma vaba aja sisustamiseks eelistan, on võistluslik saateformaat, mis leiab aset reaalajas ja pakub seeläbi närvikõdi ja vahetuid positiivseid emotsioone. 

Mäletan, et lapsena vaatasin korduvalt ja suure huviga märulifilmi „Robocop” ja õudusfilmi „Kärbes”. Need Ameerika linateosed on minu vaatevälja ka täiskasvanueas sattunud. Nüüd ei suuda ma neid enam vaadata, kuna need tunduvad lihtsalt liiga õudsed. Millegipärast ei taha ma enam, et mind hirmutataks. Samuti ei paelu mind kurvad lood majanduslikes raskustes vaevlevatest perekondadest ja loomapiinajatest.

Ometigi leidub hulganisti inimesi, kes taluvad sügavalt negatiivse süžeega filme ja saateid suurepäraselt. Võiks isegi öelda, et nad naudivad nende vaatamist. Kuidas muidu jõuaksid teleekraanidele „Eluaegsed” ja „CSI kriminalistid” (alapealkirjaga „Tapa mind, kui saad”)? Ükskord, kui olin jälle sunnitud teleka juurest põgenema, kuna ei soovinud, et mind hirmutatakse ja kurvastatakse, jäin selle teema üle pikemalt mõtlema - kas tõesti on inimloomusele omane tarbida mõrvasid ja õnnetusi meelelahutusena? Mõistan, et maailma ajaloos on olnud palju veriseid sõdasid. Mõistan ka seda, et meie seas liigub halbade kavatsustega inimesi, kes võivad meid täiesti ootamatult rünnata. Ka raskustes vaevlevad perekonnad ja nende nälgivad lemmikud ei ole mulle uudiseks. Ometigi ei soovi ma nende „tegemistega” oma vaba aega sisustada. Miks siis ikkagi on negatiivsed emotsioonid meelelahutusäris nii kõrgelt hinnas?

Esmalt püüdsin küsimusele vastust leida omaenda isiklikust raamaturiiulist. Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten kirjutab psühholoogilisest nähtusest, mida ta nimetab peegeldamiseks. Kui inimese ümber väljendatakse samu emotsioone, mis peituvad temas eneses, tunneb ta end hästi. Tema tunnetele on antud roheline tuli. Nõnda saavadki hirm, viha ja kurbus läbi telepeegli õiguse eksisteerida. Paraku toimub seeläbi ka nende tunnete võimendumine, põhjustesse süvenemata. Selleks, et negatiivsetest tunnetest vabaneda, peaksime pärast emotsioonidetulva vaikselt iseendasse vaatama ja katsuma välja uurida, kust on kurbus või viha alguse saanud. Alles siis, kui oleme leidnud tunnete allika, võime neist lõplikult vabaneda. Kui aga põhjusteni ei jõuta,  hakkavad emotsioonid kuhjuma ja taaskord väljapääsu otsima. Kuna argielu ei paku meile just palju võimalusi oma negatiivsete tunnete väljendamiseks, vajamegi üha rohkem toetust meelelahutusest. Kujuneb sõltuvus, mis tekitab massilise nõudluse vere ja pisarate järele.

Kuigi ma Tommy Hellsteni ideid väga austan, tajusin, et tema lähenemine jääb lõpmatukirju inimkarja käitumise seletamisel kitsaks. Nõnda pöördusin teadlaste poole. Selgus, et hirmu ja õuduse nautimise paradoks pole ka teadlasi ükskõikseks jätnud. Rühm Ameerika uurijaid kogus kokku kõik selles valdkonnas läbiviidud uuringute tulemused ja püüdis kummalist nähtust kogu olemasolevat teaduslikku tõendusmaterjali arvesse võttes seletada.

Teadlased leidsid, et hirmu ja vägivalla nautimise fenomeni keskpunktis on teadmatus. Võimetus aimata ette, kuidas rasked olukorrad lahenevad, tekitab vaatajas pinge, mis pärast lõpplahenduse teadasaamist vabastab eufooriatulva. Võiks arvata, et heaolutunne on seda suurem, mida positiivsem on lõpplahendus. Kummalisel kombel ei ole sellele eeldusele tõendust leitud. Võimega nautida hirmu on lähedalt seotud sensatsioonijanu. Inimesed, kes otsivad teravaid kogemusi, tõlgendavad ka hirmu ja ärevust positiivse kogemusena.

Sensatsioonijanu ja põnevuse nautimine teletükkide vahendusel ei ole mullegi võõrad teemad. Tekitavad ju eelnimetatud reality-show’d samuti tugevaid emotsioone ja põnevust. Samas ei suuda minu põnevusejanu murda ka üksik liigse vere ja kärata serveeritud mõrv klassikalises inglise detektiivisarjas. Aga mis sunnib mind põgenema kui juba rohkem kui pooled tegelastest on tapetud? Teadlased väidavad, et mängu tuleb empaatiavõime. Just võime tegelastele kaasa elada, kujutada end nende olukorras, muudab saate või filmi inimesele hingelähedaseks ja sunnib teekonna lõpuni kaasa minema. Samas, kui süžee on liigselt negatiivne, tekitab see suure empaatiavõimega inimestes vastupidise reaktsiooni – sunnib teleekraani juurest põgenema. Isegi kui suudetakse film lõpuni vaadata ja olukorrad lahenevad lõpuks hästi, jäävad rasked kogemused vaatajat rõhuma ning eufooriat tekitavat kergendustunnet ei tekigi.

Uuringutest leiab tuge ka Tommy Hellsteni lähenemisele. Nimelt valivad agressiivsemad inimesed sagedamini vägivaldse meelelahutuse. Ka vastupidine mõju, kus vägivaldne meelelahutus muudab inimese agressiivsemaks, on osaliselt kinnitust leidnud. Seega tasub ühelt poolt vägivaldsest meelelahutusest hoiduda, kuid teisalt ei pruugi see lahendada inimeses endas peituvaid hävitavaid tundeid.

Aga kuidas seletada minu vägivallalembust lapsepõlves? Üheks põhjuseks on kindlasti praegusega võrreldes madalam empaatiavõime lapseeas. Teadlased on aga leidnud, et inimese sugu ja vanus on ka eraldivõetuna arvestavateks mõjutajateks. Meeste kõrgem ja naiste madalam võime hirmu ja vägivalda meelelahutusena nautida, on korduvalt tõestatud. Ometigi leiame kinosaalides õudusfilme vaatamast nii mehelikult vankumatute nägudega poisse kui kiljuvaid tüdrukud. Selle vastaka seaduspära taga peitub poisiks või tüdrukuks olemise tõestamine, mis on eriti aktuaalne teismeliseeas. Pingelised olukorrad teleekraanil, mida argielus õnneks või kahjuks üsna harva ette tuleb, pakuvad noortele võimaluse oma sugupoole omaduste demonstreerimiseks. Sellest ideest lähtuvalt peaks hirmu nauditavus tõusma lapseeast noorukieani ning seejärel hakkama vähenema.

Negatiivsed emotsioonid on inimeseks olemise lahutamatu osa. Meie osaks jääb valida, kuidas me neisse tunnetesse suhtume – kas soovime nende osa oma elus vähendada või suurendada? Mina hoidun oma hirmu ja kurbuse võimendamisest, kuna suure empaatiavõime tõttu on see minu vaimsele tervisele lihtsalt ohtlik. Argielu pakub mulle just parajas koguses raskusi, mis aitavad mul oma negatiivsetest tunnetest teadlikuks saada. Ometigi ei tähenda see, et minu elu oleks igapäevaselt tundevaene ja igav. Oma adrenaliinilaksu saan kätte trennis. Positiivseid emotsioone kogun endasse perekonna ja sõpradega suheldes, huvitavat tööd tehes, ka õhtul teleka ees rõõmsatest nootidest juhitud saateid vaadates.

Autor: Kristi Liiv

Allikad: Hellsten, T. Jõehobu elutoas: lähisõltuvus ja kohtumine sisemise lapsega. Tallinn: Eesti Karskusliit; 1998.
Hoffner CA, Levine KJ. Enjoyment of Mediated Fright and Violence: A Meta-Analysis. Media Psychology 2005;7:207-237.

KOMMENTEERI!