Kaks aastat tagasi, kui sain kakskümmend, otsisin oma isa ise üles. Algul oli meie vestlus väga kohmetu, aga siis hakkas sujuma, nagu polekski olnud neid aastaid vahepeal. Isa rääkis, kuidas ta oli püüdnud minuga kontakti otsida, aga ema ei lubanud tal minuga kohtuda. Isal on tänaseks uus pere. Lahku läksid nad isa sõnade järgi selle pärast, et isa jäi emale petmisega vahele. Ema väärtusmaailmas oli see olnud lunastamatu kuritegu. Ema versiooni juhtunust ma ei tea. Ema on endiselt üksik. Ta pühendas oma elu minule ja oma juristiametile. Emale pole ma meie kohtumisest midagi julgenud iitsatadagi. Ma ei taha talle haiget teha. Samas on mul praegu tunne, et emale olid ta põhimõtted olulisemad kui minu heaolu. Ma tunnen end nii hirmsasti, et ma emast niimoodi mõtlen, sest ta on mulle väga kallis, aga nii on.
Olen mõelnud, et lapsele on mõnikord lihtsam, kui teine vanem sureks, mitte ei lahkuks. Kui surm sult vanema võtab, antakse lapsele selgitusi, mis juhtus, miks ta suri. Surnut tohib meenutada, tema pildid jäävad koju alles. Temast räägitakse lugusid, et milline inimene ta oli. Aeg selekteerib välja tema toredad küljed, neist saavad legendid ning inimese argisemad küljed vajuvad ajahõlma. Lahutuse korral juhtub vastupidine - tore kaob ja kole kerkib esiplaanile. Surnut saab leinata allesjäänud vanemaga koos. Võib nutta ja tohib kadunust rääkida. Surnu võib jääda su pereliikmeks edasi. Lahutatud vanema laps jääb sageli oma leinas üksi. Vähemasti mina jäin. Mõnikord on surnu elusam kui lahutuse läbi lahkunud vanem. Temast saab justkui paha vaim.
Meie peres nii just juhtuski. Ma ei saanud mingit selgitust, miks isa lahkus ja kui ma ka midagi küsisin, vastas ema, et ta ei taha sellest rääkida. Ema ei öelnud isa kohta küll midagi halba, aga võib-olla oleks halb tõde olnud parem kui teadmatus. Ma siis õppisin mitte küsima, sest kui ma ka aastaid hiljem, neiuna, tahtsin midagi isa kohta teada, sattusin justkui maamiinidega kaetud väljale, kus kohe võis toimuda plahvatus. Tagantjärele võin öelda, et uskusin väiksena, et isa läks minu juurest ära, kuna ju ma olin nii halb laps. Ja ma arvasin terve oma lapsepõlve, et ma pole tema jaoks üldse väärtuslik, sest ta ei otsi mind üles. Ema likvideeris kõik pildid, kus isa peal oli, ka need, kus ma olin oma isaga koos. Mul pole temast ainsatki pilti. Isa muutus Voldemortiks [1], kelle nime ei tohtinud suhu võtta. Teda justkui polnud kunagi olemaski olnud. Ta oli meie jaoks surnum, kui mu surnud vanaisa oli.
Täna ma tean, et isa poleks mind maha jätnud, kui ta oleks osanud kuidagi teistmoodi emale läheneda. Aga ta ei osanud. Ja vist on nii, et kui mees ei tea, mida teha, ei tee ta sageli midagi? Ta jättis maha ema, ema ise oma põhimõttekindluses korraldas asjad nii, et ka mina jäin maha.
KOMMENTEERI!