Arheoloogid leidsid vanaaja tormijumala templi


Arheoloogid leidsid vanaaja tormijumala templi

Tormijumal oli Lähis-Ida Zeus või Thor. Tänapäeva Süüria territooriumil asuva Aleppo keskel asuvalt mäelt hoolitses ta põllupidajaid õnnistava vihma eest. Aastast 2500 eKr pärineva templi varemed avastati alles hiljuti.

Lõvi, sfinks ja kalataoline olend koos käbi ja ämbriga. Need on mõned figuurid, mis võtavad külastaja vastu lainelise katuseplekiga kaetud väljakaevamiskohas keset vana väikest, Süürias Aleppo linna keskel asuvat kindlust.Kunagine tormijumala tempel kubiseb reljeefidest ja müstiliste olendite skulptuuridest. Templiruumi reljeefidel on teravate pikaninaliste jalanõude ehk poulaine'ide ning teravatipuliste mütsidega inimeste ja loomasarnaste jumalate kujud - kõik lõigatud kivisse nii selgepiiriliselt, nagu oleks kunstnikud just tööriistad käest pannud ja lõunale läinud. Tormijumal valvas tuhandeid aastaid Põhja-Süüria linna Aleppot. Oma templist, mis asetses üle linna kõrguva künka otsas, hoolitses tema vihma, viljakuse ja rahu eest.

Aastate jooksul, alates umbes 2500 eKr vahetas jumal nime Haddast Adduks, Tešubiks, Taruntaks ja Hadadiks. Süüria, Anatoolia ja Mesopotaamia kultuurid ja religioonid segunesid ning impeeriumid ja valitsejad järgnesid üksteisele. Tempel püstitati korduvalt uuesti või taastati pärast tulekahjusid ja loomulikke lagunemisi.Tormijumalat tunti mitmel kujul enamikes vanaaja Lähis-Ida piirkondades. Eriti oluline oli jumal Põhja-Süürias ja Anatoolias praeguse Türgi aladel, kus vastupidiselt Mesopotaamiale ja Egiptusele sõltuti ilmajumalate teenetest. Jumal valitses kõiki elemente ja sel oli ühiseid jooni Kreeka Zeusi ja Põhjala Thoriga, kes olid samuti tormijumalad, omades võimu kõue ja välgu üle.

Veel mõned aastad tagasi oli tormijumala tempel peidus aegade jooksul künkale ehitatud ehitiste jäänuste kaheksa meetri paksuse kihi all. Enam kui 2000 aastat on küngas olnud ka kindlustatud. Kõigepealt rajati sinna Aleppo linn, seejärel sõjaväerajatiste, losside, termide, mošeede ja laokambritega kastell, mille ümber laius linn.Nüüd on kastell kuulutatud rahvuslikuks kultuuripärandiks. Templi välja kaevamine toimus Saksa arheoloogi Kay Kohlmeyeri ja Süüria kolleegide vahelise koostööna fondide World Monuments Fund ja Aga Khan Trust toetusel. Nüüd liiguvad arheoloogid müütiliste figuuride ja jumalate reljeefide vahel, mis on pärit ammu unustusehõlma vajunud maailmast. Jõudes templi vanimate osadeni kaardistasid Kay Kohlmeyer ja tema kolleegid selle ajaloo. Enamik reljeefidest dateeriti kahte perioodi: hetiidide periood umbes 1500 eKr ja teine periood umbes 900. aastat eKr. Hetiidid olid Venemaa steppidest pärit indoeuroopa rahvas, kes tungis 2000. aasta paiku eKr praeguse Türgi aladele, kust nad tegid vallutuskäike läände ja lõunasse, vallutades muu hulgas Aleppo. Valitsesid umbes kuni aastani 1200 eKr.

Hetiidid muutsid põhiplaani

Tempel oli kasutusel juba kaua enne hetiitide tulekut. Süüria endisest linnriigist Eblast on leitud umbes aastast 2500 eKr pärinevaid kiilkirju, mis jutustavad Ebla kuninga ohverdusest tormijumal Haddale Aleppo templis. Kiilkirjade kohaselt võttis kuningas enda vastutusele jumal Hadda tagasihoidliku savitellistest elamu korrastamise.
Selle niinimetatud esimese templi jäänuste hulgas leiti mõned plokid seda lihtsat savitellist ja mõned pronksist odaotsad. Kuid tekstides nimetati ka suurt hulka väärismetalle, mida kasutati kujude ja kausside kuldamiseks ja templivarustuse, muu hulgas kaherattalise kaariku ja lasuriidist peaga kuju katmiseks hõbedaga.

Aastate 2000-1800 eKr paiku vahetus tormijumala nimi Addaks ja nüüd hoolitses lühikese perioodi jooksul tema templi eest Jamhadi kuningriik, mille valitseja asus Aleppos. Addat kujutati üleelusuuruse kujuna, kelle põlvel istus väiksem päikesejumal – selline kirjeldus oli Eufrati lõunakaldal asunud Mari linnriigi kiilkirjades. Jumal istus templi põhjajaseina nišis ehk siis selles seinas, mis jäi templisse sisse astudes otse vaataja vastu. Tol alal oli istuv jumal ebaharilik, sest jumalaid kujutati kõndivate või seisvatena, relv käes – Egiptusest Süüriasse levinud kujutusviis.

Templiruum oli vaevalt 27 meetrit lai ja tublid 17 meetrit pikk, samas kui nišš jumalakujuga oli vaevalt kaheksa meetrit lai ja neli meetrit sügav. Templi selle variandi seinad olid äärmiselt paksud ja puittrepi jäänused viitavad sellele, et sel perioodil võis tempel olla mitmekorruseline, võib-olla teatud laadi tornehitis, mis oli sel ajal laialt levinud ehitusviis. Tempel hävis ühes tulekahjus, kuid see taastati algsel kujul.

Sissekäigu asukoht lõunaseinas otse jumala kuju vastas moodustas telje, mis võis olla seotud Siriuse asukoha astronoomiliste vaatlustega kevadise ja sügisese pööripäeva ajal. Kahjuks on jumala kuju kadunud ja vähesed sellest ajast pärinevad reljeefid on Vana-Süüria stiilis. Mõned neist leiti põrandast, teised näevad välja, nagu oleks neid kasutatud hilisema kultuskuju vundamendina.

16. sajandil eKr vallutasid piirkonna hetiidid. Pärast suurt tulekahju taastasid nad templi, ehitasid selle ümber ning kaunistasid muu hulgas härja pea ja inimese kehaga Minotaurustega reljeefidel, mida võib tänapäeval templi varemetes näha. Hetiidid mitte ainult ei taastanud templit, vaid muutsid ka selle põhiplaani. Selle asemel, et jätta jumala kuju templi põhjaseina, nii et see oleks olnud esimene asi, mida sisse astudes nähti, viisid nad jumala idaseina. Jumalaga kohtumiseks tuli sisenemise järel paremale pöörata ja lisaks oli ta nüüd seina peal reljeefina. Ka templiruum ise muutus kitsamaks. Kas siis seetõttu, et see sobis uue põhiplaaniga, või siis seetõttu, et Liibanonist tellitud seedripuu, mida laes kasutati, osutus liiga kalliks. Seedripuud olid aga ainsad, mille tüved olid piisavalt pikad, et üle suure ruumi ulatuda.

Poliitilise sõnumiga kiri

Pärast Hetiidi suurriigi langust koosnes Põhja-Süüria ühel ajaperioodil väikestest Aramea linnriikidest. Perioodil, mida iseloomustas üldine segadus kaubandussuhete katkemise ja suurtest linnadest lahkumisega, põles tormijumala tempel taas kord maha.

Seda aega nimetatakse „tumedaks“ ajaks, peamiselt seepärast, et sellest, mis tegelikult juhtus, ei teata eriti palju. Need valitsejariigid langesid umbes aastal 1000 eKr ja tempel põles jälle maha. Tihti süüdistatakse riikide langemistes niinimetatud mererahvaid, kuid nende sõjaliste vallutustegevuste kohta puuduvad igasugused arheoloogilised andmed.

Templi väljakaevamisel täheldas Kay Kohlmeyer, et hetiidide tormijumala kujutisele, idaseinal olnud reljeefile, oli viimasel aastatuhandel eKr lisandunud uuem reljeef. See reljeef, mis kätkeb endas sensatsioonilist ja võib-olla konfliktset sõnumit, kujutab Taitat, kuningat, kes valitses ligikaudu aastatel 1000-950 eKr. Ta asetseb tormijumala reljeefi vastas.

Kiviplaatidel kuninga portree kõrval annavad hieroglüüfid juhiseid, kuidas tormijumalaga seotud kultust peaks teostama ja paljastavad, et kuningas on "Taita - palestiinlaste maa valitseja". See pealiskiri langeb kokku kahe teise reljeefiga, mis leiti Süüria linna Harna lähedalt ja milles samuti nimetatakse Taitat, kes ilmselt valitses suure osa tänapäeva Süüria üle.

Selle sõnumi sisu laiemale avalikkusele teatavaks saamine, võib Kay Kohlmeyeri sõnul vastuolusid tekitada. Teave Aleppot ja selle ümbruskonda 3000 aastat tagasi valitsenud palestiina kuninga olemasolu kohta oleks süllekukkunud õnn neile 400 000-le Süürias elavale palestiina põgenikule, kes siis väljakaevamispaika palverännakule tunglevad, sest see on tõestus nende aastatuhandete pikkuse seotuse kohta selle piirkonnaga.

Templi viimane restaureerimine toimus aastal umbes 900 eKr tundmatu metseeni abil. Siis raiuti sissekäigu kohal olevale seinale üle 20 madalreljeefi, mis kujutasid jumalate, deemonite ja koletiste väga erinevaid variante. Üks pikk reljeef kujutab kiilaks aetud peaga tormijumalat, peas sarvedega kooniline müts, seljas kilt, kaasas pistoda ja nui, istumas oma sõjavankris, mida veavad härjad. Teised reljeefid kujutavad jumalat vibu ja nooltega, "elupuu" ümber olevaid vasikaid, veel üht piksenoolega ilmajumalat, tiivulist sfinksi, üht sõjajumalat, kes torkab mõõgaga vaenlast ja koletisi, kellel on nii inimese, linnu kui ka skorpioni jooni. Kõik need uued reljeefid on üsna erineva stiiliga, nagu oleks kokku kogutud rahvusvaheline rühm kunstnikke ja kästud neil tempel ära kaunistada. Mõned reljeefid tunduvad lausa lõpetamata, nagu oleks kiviraidurit poole töö peal katkestatud - ja nii võis ka tõepoolest juhtuda. Veidi aega pärast viimast renoveerimist puhkes kõik hävitanud tulekahju ja seekord templit enam üles ei ehitatud.

Tempel oleks peaaegu Pariisi jõudnud

Seejärel möödus taas üks aastatuhat, mil Aleppo kohal kõrguval künkal vahetusid täiesti erinevad religioonid. Kristlus, mille jaoks Süüria oli oma leviku alguses üks esimesi pidepunkte, ja islam, mis tungis piirkonda ligikaudu 600 aastat hiljem ja muutis kristlikud kirikud mošeedeks.

Üks moslemi periood järgnes teisele ja kristlus tuli mõneks ajaks ristiretkedega tagasi. Ka siis oli Aleppo küngas asjade käiku kaasatud, sest moslemi valitsejad ehitasid tsitadellist baasi kristlastega võitlemiseks. Pärast Esimest maailmasõda varises suur Osmanite riik kokku ja prantslased ning inglased jagasid suure osa Lähis-Idast omavahel ära. Prantslased said Süüria ja asutasid vanasse tsitadelli oma peakorteri.

Ühel päeval 1920. aastatel komistas üks prantsuse arheoloog ühes künkale rajatud mošees hetiidide ajast pärit reljeefitüki otsa. Arheoloog muutus uudishimulikuks ja prantslased hakkasid ühe vana, prahti täis laohoone põrandat kaevama. Üks tühi šampusepudel ja käterätik paljastavad, kui kaugele nad jõudsid. Nad olid vaid poole meetri kaugusel templi põhjaseina reljeefiga müüri leidmisest. Kui prantslased oleks veel pool meetrit kaevanud, oleks terve tormijumala tempel praegu kindlasti Pariisis Louvre'is.

Ligikaudu 80 aastat hiljem otsustas Kohlmeyer nende otsinguid jätkata ja ei läinudki eriti kaua, kuni ta oma meeskonnaga templi leidis. Nüüd võivad paljude erinevate perioodide jumalad jääda sinna, kuhu nad kuuluvad, ja Aleppo ning selle ümbruse valvamist jätkata.

Allikas: www.imelineteadus.ee

KOMMENTEERI!