Alkeemia lugemisnurk: "Vihatants" - käsiraamat, mis aitab naistel muuta oma lähisuhtemustreid

 (2)
Alkeemia lugemisnurk: "Vihatants" - käsiraamat, mis aitab naistel muuta oma lähisuhtemustreid
vihadepositphotos.com

Harriet Lerner raamat "Vihatants" on aidanud miljonitel lugejatel pöörata oma viha ülesehitavaks jõuks, mis muudab nende elu. Põnevas ja asjatundlikus raamatus õpetab autor, kuidas ära tunda viha tõelisi allikaid ning kuidas kasutada viha kui tõhusat tööriista püsivate muudatuste tekitamiseks.

Teekond selgema iseduse poole

Selle mõttega, et viha võiks muuta "mina"-sõnumiks, puutusin esimest korda kokku mõne aasta eest, kui lugesin Thomas Gordoni menuraamatut "Tark lapsevanem". Mul on siiani meeles, kuidas ma püüdsin seda teooriat ellu rakendada. Seisin köögis ja pesin nõusid, kui märkasin, et minu poeg Matthew, kes oli tol ajal kolmeaastane, istus köögilaua ääres ja hakkas lõikama õuna terava noaga. Meie sõnavahetus nägi välja umbes nõnda.
Mina: "Matthew, pane nuga ära. Sa lõikad endale sõrme."
Matthew: "Ei pane."
Mina (vihaseks saades): "Paned küll!"
Matthew (veel vihasemaks saades): "Ei pane!"
Mina (häält kõrgendades): "Jah, paned! Pane nuga ära."
Matthew: "Ei pane!"

Nüüd, kui asi hakkas võimuvõitluseks minema, tuli mulle meelde, mida olin lugenud "mina"-sõnumite kohta: nimelt et iga "sina"-sõnumiga lause (näiteks "Sa lõikad endale sõrme") tuleb pöörata "mina"-sõnumiks, mis ei sisalda süüdistust.

Hetk hiljem alustasin uuesti ja minu hääles ei olnud viha: "Matthew, kui ma näen sinu käes teravat nuga, siis see ehmatab mind. Ma kardan, et sa lõikad endale sõrme." Seekord Matthew peatus, vaatas mulle otse silma sisse ja ütles rahulikult: "See on s i n u probleem!"  Selle peale ütlesin mina: "Sul on täiesti õigus. See, et ma kardan, o n minu probleem ja ma lahendan selle nõnda, et võtan sinu käest praegu noa ära."

Seotud lood:

Seda ma tegingi. Huvitaval kombel andis Matthew noa ära kergesti, ilma tavapärase vastuvaidlemise ja eneseuhkuse kaotuseta. Võtsin noa ära, sest olin mures, ja kasutasin seejuures oma vanemlikku võimu. Saanud aru, et mul on probleem ("Ma kardan"), võtsin vastutuse oma tunnete eest. Hiljem sain paraku teada, et Matthew oli juba üle kuu aja terava noaga lõiganud õunu Montessori eelkoolis, aga see ei puutu praegu siia. Praegu on tähtis, et suutsin "sina"-sõnumilt ümber lülituda "mina"-sõnumile ("See on minu probleem"), nagu oleks mul olnud võlukuulike.

Muidugi ei suuda keegi kogu aeg jagada "mina"-sõnumeid. Kui mu abikaasa lõhkus ära minu keraamilise kruusi, mis oli kolledži-päevist saati olnud mu lemmikkruus, ei öelnud ma talle sugugi rahuliku tooniga: "Kas tead, kallim, kui sa lükkad minu kruusi laua pealt alla, saan ma vihaseks. Mul oleks hea meel, kui oleksid järgmine kord ettevaatlikum." Selle asemel kirusin teda ja tegin stseeni. Ta vabandas ja mõne minuti pärast olime jälle head sõbrad.

Üheski olukorras pole "mina"-sõnumi kasutamine liiga suur kunst. Kui meie eesmärk on lihtsalt kellelegi teada anda, et oleme vihased, võime seda viha väljendada oma isikupärasel viisil. Sellega võime saavutada oma eesmärgi või vähemalt tunneme end pärast seda paremini. Aga kui meie eesmärk on muuta muster meile tähtsas suhtes või välja arendada omaenda tugevam "mina"-teadvus, mida võime üle kanda kõikidesse oma suhetesse, siis on hädatarvilik tõlkida oma viha endast lähtuvasse selgesse ja mitte-süüdistavasse keelde.

On olemas lugematuid eneseabiraamatuid ja kursusi, kus saab enesekindlust harjutada. Nendel kursustel saavad nii mehed kui ka naised õppida, kuidas muuta suhtluses "Sina oled ..."- lausungid "Ma tunnen ..."- sõnumiks. Kindlasti suurendame uusi lahendusi pakkuva dialoogi võimalust, kui ütleme näiteks "Ma tunnen, et sa ei kuulnud, mis ma ütlesin", selle asemel et öelda "Sa ei oska üldse kuulata".

Naiste jaoks on palju tähtsam küsimus, et meil võib-olla ei ole oma selget "mina", mida teada anda, ja me pole valmis toime tulema negatiivsete reaktsioonidega, millega puutu-me kokku siis, kui alles hakkame määratlema oma "mina" ja seda maksma panema. Nagu oleme näinud, kardavad naised sageli, et selge "mina"-positsioon ähvardab suhet ning nad võivad neile olulise inimese hoopis kaotada. Selle asemel et kasutada oma viha selleks, et õppida väljendama suhtes oma selgepiirilisemat "mina"-positsiooni, võime vihaseks saades hoopis hakata kahtlema, missugune see meie isiklik selgepiirilisus on. Ja me võime seda teha mitte ainult oma kodus ja lähedaste ringis, vaid ka töökohal kolleegidega suheldes.

Loe veel

Kareni raskused oma selge "mina" alal-hoidmisel kajavad kui hädakell neile meie hulgast, kel on töökohas kalduvus olla armastusväärne daam.Vihast pisarateni

Karen oli üks neist kahest naisest, kes müüs elukindlustust firmas, kus kõik olid mehed. Kui ta oli aasta otsa tööl olnud, sai ta ülemuselt kirjaliku hinnangu, milles tema tööd hinnati "vägagi rahuldavaks". Aga Kareni arvates oli tema töö väärt kõrgeimat tunnustust. Ka objektiivsete kriteeriumide järgi otsustades oli tema müünud kõige rohkem elukindlustusi. Kõige kõrgem tunnustus tähendas Karenile palju, sest see oleks kaasa toonud rahalise preemia ning võimaluse käia pikaajalisematel koolitustel. Karen kasvatas üksinda kaht last ja sai endiselt abikaasalt vaid väga väikest majanduslikku toetust. Ta tahtis end täiendada, et seeläbi paremale järjele jõuda. Kui Karen psühhoteraapiarühmas oma lugu jutustas, olid tal pisarad silmis. "Ma sain kõvasti haiget," ütles Karen. "See pole aus!" Kui talt küsiti, mida ta nüüd ette võtab, ütles Karen otsesõnu:"Mitte midagi. Asi pole seda nääklemist väärt." "Kas sa ei olegi vihane?" uuris rühmakaaslane. "Mispärast ma peaksin vihane olema?" tõrjus Karen. "Kuhu see mind viiks? See teeks asja ainult hullemaks." Seda viimast ütles Karen arvatavasti selleks, et vältida oma viha tõsiselt võtmist. Rühmakaaslaste abiga oli Karen lõpuks valmis tunnistama oma viha ja kogus julgust ülemusega kohtumiseks, et rääkida hindamisest.

Alguses läks tal see jutuajamine hästi. Ta seletas ülemusele, miks ta arvab, et ta väärib paremat kohta. Alguses näis ülemus tähelepanelikult kuulavat, aga peagi selgus, et ta oli asunud kaitsele ega jaganud Kareni arusaama selles asjas. Kui Karen lõpetas, jättis ülemus tähelepanuta mitu asja, mida Karen oli hästi teinud, ja võttis jutuks hoopis puudused, mida ta oli K a r e n i töös tähele pannud. Need vajakajäämised olid tegelikult pisiasjad, mis polnud põrmugi seotud sellega, kas Kareni töö oli või ei olnud väärt kõrgeimat hinnangut. Ülemus lisas veel, et mõned inimesed kontoris olevat öelnud, nagu oleks Karenil kombeks nurki sirgeks ajada. "Mida te sellega mõtlete?" küsis Karen. Küllap see on isiksuse küsimus," jätkas ülemus, "aga te jätate mõnele inimesele mulje, et te ei tee tööd piisavalt pühendunult. "Siinkohal täitusid Kareni silmad pisaratega ja ta kaotas täiesti kõnevõime. "Ma ei saa sellest aru," ütles ta pehmelt, püüdes iga hinna eest mitte nutma hakata.

Siinkohal täitusid Kareni silmad pisaratega ja ta kaotas täiesti kõnevõime. "Ma ei saa sellest aru," ütles ta pehmelt, püüdes iga hinna eest mitte nutma hakata. Siis hakkas ta ülemusele seletama, kuidas ta tunneb, et teda ei hinnata, ja kui suurt vaeva see temalt nõuab, et kahe lapse kasvatamise kõrvalt täiskohaga tööl käia. Nüüd, kui Kareni veenev ja rahulik enesekindlus oli asendunud pisarate ja solvumisega, läks ülemus kaitsepositsioonilt üle isalikule toonile. Ta rahustas Karenit, öeldes, et tollel on väga palju eeldusi teha oma tööd hästi ning ta saab aru, kui raske on olla üksikvanem. Nende kohtumise lõpul rääkis Karen veel oma emotsionaalsetest võitlustest, mis tal pärast abielulahutust olid olnud, ja ülemus kuulas kaasaelamisega. Karen ei puudutanud enam sõnagagi hindamist, ka ülemus ei tuletanud seda meelde. Karen lahkus ülemuse kabinetist kergendustundega, rõõmustades selle üle, et ülemus oli olnud arusaaja ning nende kohtumine oli lõppenud sõbralikus meeleolus. Kui Karen meile järgmisel grupiteraapia kokkusaamisel seda lugu rääkis, lõpetas ta oma jutu sõnadega:"Noh, näete - temaga vaidlemisest ei ole mingit kasu. Ta ei kuula. Tegelikult polegi see hindamine eriti tähtis. See ei lähe mulle üldse nii väga korda."

Aga teised rühma liikmed ei tahtnud nii lihtsalt alla anda. Nad esitasid Karenile terve hulga küsimusi, mis sundisid teda oma ebakindlusega silmitsi seisma. Kes olid need teised inimesed kontoris, kes arvasid, et Karen ei ole küllalt tööle pühendunud? Kes ütles ülemusele, et ta ajab nurgad sirgeks?

Karenil polnud aimugi, kes need tema kritiseerijad olid. Mida see nurkade sirgeksajamine tähendas? Karen ei olnud kindel. "See on midagi, mis käib minu isiksuse või iseloomu kohta ... "Mida oleks Karen pidanud tegema teistmoodi, et pälvida kõrgeim hinne? Karen ei teadnud. Asi polnud mitte ainult selles, et Karenil ei läinud korda oma positsiooni välja selgitada olukorras, kus tema ülemus enese-kaitsele asus, vaid ka selles, et ta ei söandanud ülemuselt järele pärida, milles oli asi. Ta ei küsinud näiteks "Kes seal kontoris mind kritiseerib?" või "Palun, kas te seletaksite lähemalt, missugused need minu isiksuse probleemid siis on?" või "Mida ma peaksin muutma, et saada oma tööle kõrgeim hinne?".

Kareni emotsionaalne tundepuhang ülemuse kriitilisi märkusi kuuldes hägustas tema mõtlemist sedavõrd, et ta unustas, mida ta tahtis küsida ja mida ütelda. See on üsnagi tavaline asi, et meie, naised, kaotame kõnevõime ja satume segadusse niipea, kui otsustame enda eest seista. See ei ole ainult viha ja võitlemine, mida oleme õppinud kartma. Me väldime ühtlasi täpsete küsimuste esitamist ja selget seisu-kohavõttu, kui alateadlikult kardame, et nõnda tehes paljastame oma eriarvamuse, paneme teise ebamugavasse olukorda ja meid jäetakse üksi.

"Aga ma k a r d a n oma ülemust!" ütles Karen. See on täbar lugu. Karen tõepoolest kartis, et ta kõigutab paati selles temale tähtsas suhtes liiga ohtlikult, kui ta võtab tolle teema üles ja osutab oma saavutustele täiskasvanulikult ja selge sõnaga. Tema pisarad ja tahe lasta ülemusel mängida nõuandjat ning usaldusmeest oli teatud mõttes alateadlik viis kehtestada varasem tasakaal ning vabandada "erimeelsuse" pärast, mis seisnes tema algses rahulolematuses. Kareni pisarad võisid olla ka alateadlik püüd panna ülemus end süüdi tundma ("Vaata nüüd, kui väga sa mulle haiget tegid!). Seda teevad küllalt sageli naised, kel on raske kindlat seisukohta võtta ja seda kaitsta."Igatahes ei ole ma selle hindamise pärast enam vihane," seletas Karen. "See ei lähe mulle enam korda."

M u i d u g i on Karen siiani vihane. Ta lihtsalt ei saa sellest aru. Viha on paratamatu, kui vannume alla ebaausas võitluses ja kaitseme teist inimest iseenda arvelt. Sellel, et Karen viha eitab ega suuda oma seisukohta kaitsta, on paratamatult oma hind. Ta tundis end tööl väsinuna ja vähem entusiastlikuna. Kui hindamisest oli kaks nädalat mööda läinud, asetas Karen ühe tähtsate dokumentide kausta valesse kohta ja sai tõsiselt noomida. See ennasthävitav tegu oli vahest alateadlik püüd panna end ühele pulgale vastutustundetute töötajatega, kes ei väärigi kõrgeimat tunnustust. Selle asemel oleks ta võinud jääda kindlaks oma arvamusele, et tema ülemus ei suutnud hinnata teda nii kõrgelt, kui ta enda arvates väärt oli.

Viha eitamine: alateadvuse keerdkäigud

Kas olete kunagi töökohas enda eest välja astudes märganud, et teie viha muutub peagi pisarateks, vabandusteks, süütundeks, segapäisuseks või enesekriitikaks? See, mis Kareniga juhtus, tuleb küllap nii mõnelegi naisele tuttav ette. Kuidas võiksime paremini aru saada neist sügavamatest alateadlikest põhjustest, mis panevad meid eitama oma viha ja toovad ohvriks ühe meie kõige väärtuslikuma omaduse - meie isikliku meeleselguse?

Hirm destruktiivsuse ees

Karen ei suutnud kaitsta oma seisukohta ülemuse juures püsivalt ega sõnaselgelt. Seesama muster valitses ka tema suhetes. Seletused, mida ta ise andis, olid ainult jäämäe tipp ("Ma kardan oma ülemust", "Ma ei suuda selgesti mõtelda, kui ma autoriteetse inimesega räägin", "Ma vist ei ole küllalt veenev"). Karen kaotas enesekindluse kohe, kui tema ideed ei pälvinud teiste heakskiitu, aga enesekindluse puudumine maskeers hoopis tõsisemat probleemi: Karen k a r t i s teadlikuks saada oma seisukohtade ebakorrektsusest, sest siis pidanuks ta j ä t k a m a oma probleemidega tegelemist. Ja seda tehes võiks ta sattuda ülemuse viha ja halvakspanu m ä r k l a u a k s. Karen sõnastas seda nõnda, et siis võib alles "t õ e l i s e k s  v õ i t l u s e k s minna. "See mõte heidutas Karenit, osalt täiesti realistlikel kaalutlustel: tal võis töökohas ebameeldivusi tulla, teda oleks võidud koguni vallandada. Kindlasti pingestuksid edaspidi Kareni ja tema ülemuse suhted ja järjest vähem oleks tõenäoline, et teda kuulda võetaks. Kõigele lisaks aga oli Karenil sügav alateadlik hirm selle ees, et võitlus võib valla päästa tema ettekujutuses olevad destruktiivsed jõud, kuigi need polnud veel kunagi päevavalgele tulnud. Kui ta oleks kaotanud kontrolli oma viha üle, kas see oleks siis midagi purustanud? Karen oleks nagu kartnud, et kui ta oma viha välja valab, lahvatab kogu kontorihoone leekidesse. Lisaks oli Karenil, nagu paljudel naistel, vähe praktilist kogemust sellest, kuidas väljendada oma viha kontrollitult, otsesõnu ja tulemusrikkalt.

Pole üllatav, et Karenil on sügavalt juurdunud hirm oma kõikvõimsa destruktiivsuse ja meeste haavatavuse pärast. Meie arusaam maskuliinsusest ja feminiinsusest põhineb ettekujutusel, et naised peavad olema meestele leebed kaaslased ja nende "mina" ülesehitajad, et mehed ei tunneks end kastreeritute ega nõrkadena. Karen maksis säärase irratsionaalse hirmu eest kõrget hinda. Ta mitte ainult ei vältinud võitlust, ta vältis ka oma seisukohtade kaitsmist, teistelt arupärimist ja oma tahte maksmapanemist. Kõik need sammud kuuluvad potentsiaalselt destruktiivse tegevuse juurde ja võivad teisi solvata või pisendada.

Hirm eraldatuse ees

Vulkaanipurske kartusest suuremgi oli Kareni teine hirm, millest teadlikuks saamist ta hoolikalt vältis. Karen kartis väljendada oma viha, sest ta pelgas eraldatuse ja üksinduse tunnet. Sääraseid tundeid tuleb meil läbi elada, kui teeme teatavaks oma eriarvamuse ja julgustame teist poolt sedasama tegema. Lahusoleku äng võib meid tabada niipea, kui muutume oma suhtes senisest iseseisvamaks ja lõpetame süüdistamise - või juba siis, kui me seda võimalust üldse kaaluma hakkame. Mõnikord kardame asja pärast, sest kui jääme oma seisukohale kindlaks ("Mul on kahju, aga ma ei tee seda, mida sa mult palud"), siis riskime kaotada suhte või töökoha. Sagedamini aga põhjustavad lahusoleku ängi eraldatuse ja isikupäraga seotud probleemid, millel on juured meie varases lapsepõlveperekonnas, kus võis valitseda väljaütlemata ootus, et hoiaksime oma väljaütlemised endale. Tütred on sääraste nõudmiste korral eriti tundlikud ja võivad palju kindlamini ära õppida suhtelise "meie" kui oma sõltumatu "mina" maksma-panemise.

Karen ei olnud teadlik oma lahusolekuängist, aga just see pööras tema algselt selge ja tugeva meelekindluse pisarateks ning solvumiseks. Kui Karen väljendas oma solvumist, sai tema ülemus võimaluse pakkuda abi ja nõnda taastus Kareni side ülemusega. Seetõttu tundis Karen end turvaliselt sellest hoolimata, et oli iseenda reetnud. Karenil oli kaua aega kestnud käitumismuster: ta oli ikka jälle püüdnud taastada ühenduses olemise tunnet nuttes, ennast kritiseerides, segadusse sattudes või enneaegselt rahu sobitades. Probleemi iva oli selles, et Karenil oli vaja ränka tööd teha oma eraldatuse ja sõltumatuse probleemiga, mis oli pärit lapsepõlveperekonnast. Kui Karen suudab jääda kontakti oma perekonna liikmetega ja teeb selles vallas edusamme, võib ta leida, et suudab palju paremini toime tulla, julgedes töökohas olla vihane, seisab omil jalul ega karda nii väga olla üksi ja eraldi.

Teistsuguseid võimalusi

Kui Karen saaks uuesti alustada, kuidas võiks ta siis oma viha muuta kasutoovaks energiaks? Esiteks võiks ta paremini valmistuda selleks, kuidas toime tulla ülemuse vastukäiguga, mis käesoleval juhul seisnes Kareni töö umbmäärases kritiseerimises ja tema õigelt teemalt kõrvale kallutamises. Karen ei peaks püüdma muuta ega kontrollida ülemuse reaktsioone (mida pole ka võimalik teha). Ta ei peaks ka lubama, et ülemus teda kontrollib. Ta peaks lihtsalt ära kuulama, mida tema ülemusel on öelda, ja pöörduma siis tagasi oma esialgse seisukoha juurde. Pole midagi paha selles, kui ta seejuures ennast pisut kordab. Mis juhtuks siis, kui Karen läheks liiga emotsionaalseks ja puhkeks nutma? Kui see juhtub, siis võiks ta võtta aja maha ja öelda: "Mul läheb mõtete kogumisega natuke aega. Tahaksin kokku leppida uue aja ja siis sellest asjast edasi rääkida."

Aga mis siis, kui tema ülemus ei ole nõus hindamistulemust muutma? Karen võib siis hakata mõtlema töökoha vahetusele. Ta võib rääkida hindamisküsimusest kolmanda osalisega. Ta võib lihtsalt öelda oma ülemusele: "See ei meeldi mulle, aga ma ei sure selle pärast ära." Ta võib küsida konkreetseid juhtnööre, kuidas ta võiks saada järgmisel hindamisel kõrgeima tunnustuse osaliseks. Ükskõik kui hästi Karen õpib oma viha talitsema, ei saa ta s u n d i d a ülemust oma arvamust muutma ega eeldada, et õiglus ilmtingimata võidab. Tema s a a b jääda oma seisukoha juurde, teadvustada oma valikuid ja langetada vastutustundlikke otsuseid, mis on talle kasulikud. Mida rahulikum ja selgem Karen ülemusega on, seda selgemaks saab talle ülemuse seisukoht hindamise küsimuses ja see, mida tema ise siis teeb või ei tee. Kas on võimalik, et Karen vältis alateadlikult säärast selguse nõudmist, säilitamaks ettekujutust ülemusest kui mõnusast mehest?

Kareni lugu illustreerib kujukalt seda, kuidas meie alateadvus kardab destruktiivsust ja lahusolekut ning kuidas see hirm blokeerib meie meeleselguse, nii et me ei võta vastu viha väljakutset ega jõua uue tegevuskavani, millest oleks meile kasu. Mõnel juhul ei ole meie probleem siiski mitte h i r m  s e l g u s e  e e s, vaid just see, et me e i  t e a, mida tahame. Hea küll, oleme vihased. Aga meil võib olla liiga kitsas perspektiiv oma "mina" küsimuses, nii et kogu meie tähelepanu koondub ainult sellele, mida t e i n e inimene meile teeb.

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Harriet Lerner raamatust "Vihatants. Lähisuhtemustrite muutmise käsiraamat naistele".

KOMMENTEERI!