Alkeemia lugemisnurk | Värav hingede maailma


Alkeemia lugemisnurk | Värav hingede maailma
Foto: depositphotos.com

Pakume lugemiseks katkendi Merike Villardi raamatust "Värav hingede maailma", kus autor kirjeldab värvikalt oma rännakut. "Shikoku 88 templi palverännak Jaapanis ei olnud minu jaoks lihtsalt matk. See oli teekond lähemale iseenda väele läbi nähtava ja nähtamatu maailma, läbi inimeste ja olukordade. Sel teekonnal olid minu jaoks kaugeleulatuvad tagajärjed. Kaduvikku sai rännatud 44 päeva ja 1200 kilomeetrit, mis kasvatasid mu hinges sügavat tänutunnet elu ja inimeste vastu ning aitasid mõista elu lihtsust, millest me igapäevaelus nii kergesti oskame kaugeneda. Selles raamatus kirjutasin end alasti, sest kõik need read on kirjutatud eelkõige mulle endale, ühel kevadel, kirsiõiteaegu Jaapanis, Shikoku saarel ... Kõik muutub, sest see oli vaid hetk, mis iial ei kordu ... ichi-go ichi-e ...", kirjutab raamatu autor.

Neljapäev, 19.04.2018, üheksateistkümnes päev

Templimuinasjutt

Ärkan kell 5.00 mitte ookeanimüha, vaid hoopis konnade krooksumise peale. Mõnulen sooja teki all, enne kui otsustan end uude päeva mediteerida. Hing ihkab templisse. Sisemised protsessid muutuvad üha aktiivsemaks, sisevaatlused sügavamaks. Tavamaailm on kauge ja ebaolulise tähenduse omandanud. Iga hetkega armun üha enam üksiolemisse. Miski kasvab minust välja, miski saab võimaluse sisenemiseks. Iseolemise sügavad puudutused o-henro-radu rännates on äratanud minus rohkem, kui hetkel veel kätte saan. Nähtavale hakkab tulema see, mis seni varjul on olnud.

Seotud lood:

Minshuku'st väljudes suundun otse randa. Ookeani lõhn ja põski paitav pehme tuul loovad minu tänase hommiku. Viskan seljakoti rannaliivale ja kolistan sihitult mööda rannaäärt, uurides põnevusega lainete poolt randa kantud puuronte ja vee poolt lihvitud omapärase kuju ja värvusega kive. Aeg-ajalt tunnen, et mu "katus" vist sõidab täiega, kas palavusest või pikemast üksinda olemisest. Sisemised dialoogid on häälekaks muutunud, kas räägin iseendaga või kellegagi läbi iseenda. Miski elab minu hinge kõrval või peal, juhendab ja räägib minuga elu kaduvusest ning surmast, ümbersünnist ja lootusest ...

Korjan pihud teokarpe täis ja jätkan rännakut ürgsete puude varjus, lootes oma sisemist dialoogi jahedusega vaigistada. Midagi on minuga teisiti.

Ashizuri poolsaarel asuv Kongōfuku-ji tempel on oma hooviga kui templimuinasjutt. Juba sisenemise ajal paneb ilu mind tardunult seisatama. Sõnad on tühised selle kauniduse kirjeldamiseks. O-henro kolmekümne kaheksas tempel, mis asub Shikoku saare lõunapoolseimas tipus, on kui tilluke imedemaa päikese käes sillerdavate tiigikestega, värviliste kivirahnude ja nende peegeldustega veesilmas, väiksemate ja suuremate kivist nikerdatud pühakujudega ning erinevate huvitavate pühakodadega, mis on eriilmelised nii oma kujult, värvilt kui ka tähenduselt.

Kuna Kongōfuku-ji tempel on aegade hämarusest saadik olnud erineva põlvkonna aristokraatide ja sõdalaste üheks lemmikpeatuspaigaks, siis tänu sellele on see tempel pääsenud hävingust, mis sai osaks paljudele templitele keiser Meiji perioodil.

Kui templist lahkun, ootab mind ees kilomeetrike kõndimist, et öömajale saada. Minshuku's võtab mind vastu seitsmekümnendates eluaastates vanapaar, kellega kohtudes on tunne, nagu ei oleks see kohtumine esmakordne. Papi viskab kelmikaid nalju, mille tähendus mulle küsimärgina õhku rippuma jääb, aga mille ülevõllisusest annab aimu perenaise heatahtlik sahmakas rätikuga mööda abikaasa tuharaid. Et siiski minu suuremat tähelepanu pälvida, vaatab vanamees mulle kavalalt otsa, teeb silma ja näpistab mööduvat köögitöölist puusa pealt, mille peale naine teeb naerulagina saatel instinktiivselt kerge hüppe mehest kaugemale. Tundub, et selles majas ollakse peremehe krutskitega juba harjunud.

Ma ei tea, kas peremees on minuga nalja tahtnud visata või on nende pere tõesti nii kuuma vanniveega harjunud, aga mina ei suuda sellesse isegi oma näppu pista. Kolme nädala jooksul on mu keha üha kõrgemate veetemperatuuridega kohanenud, aga see vesi siin on liig mis liig. Lasen külmaveekraanil mõnda aega oma tööd teha ja sulandun mõne aja pärast ettevaatlikult veega üheks.

Vesi on endiselt nii kuum, et minu keha kogeb alguses justkui külmavappeid. Sellises kummalises kümbluses tekib mu kehas totaalne rammestus, mis tõmbab mõneks hetkeks ärkvelolekujuhtme välja ning ma jään viivuks tukkuma. Enne ööunne minekut avastan, et nende nädalate jooksul on see esimene tualett, kus ei ole WC-susse. Huvitav, kas keegi külalistest on sussid pihta pannud ja nendega oma tuppa sahistanud või on siin majas uuemad läänelikud kombed kasutusele võetud. Igatahes harjumatu lugu minugi jaoks, kes ma juba Jaapani sussimajandusega harjunud olen. Aga see-eest kuumab potiäär harjumuspäraselt soojust, nii et siin jahedas majas võiksin selle soojusega oma keha soojendama jäädagi. Lisaks soojale potiäärele ja ülikuumale vanniveele on kuumevereline ka eakas majaperemees Hiroshi, kelle kähiseva ja lõbusa naeru saatel ma lõpuks oma ärklituppa magama lähen.

Reede, 20.04.2018, kahekümnes päev

Ichi-go ichi-e Iga hommik algab isemoodi. Täna tõusen konnade krooksumise asemel üles hoopis segase unenäo järelkaja seedides. Eestimaa ja kodu on ikkagi mu hinges alles, vaatamata siinsetele põnevatele läbielamistele. Uni oli täis kalleid inimesi ja koduseid toimetusi ... ja autorehvide vahetusaeg on kätte jõudnud. Nii vähemasti unenägu mulle teada andis. Keegi, kes sõidab, ilmselt vahetab.

Ajan ennast katusekambris üles ja suundun söögituppa. Perenaine on laua juba ära katnud. Iga koka käekiri on erinev, aga nii häid toite, nagu M.Hatto Guest House'is Ashizuri poolsaarel pakutakse, ei ole ma seni veel saanud. Söön rikkalikult täidetud liuad ja kausikesed tühjaks. Seejärel astun külalistemajast välja. Vaikus. Nii vaikne on, et kuulen isegi ookeani peal olevate kalalaevade "ohkeid", mida tuuleiil mandrile toob. Mõne aja pärast märkan, kuidas lapsed valguvad koduustest tänavatele, et kooli minna, mõni üksik täiskasvanu tuleb mulle tee peal vastu, et oma päevaseid kohustusi kodust eemal ette võtta. Igahommikused varajased vaikusesse astumised on omamoodi rutiiniks saanud.

Teisalt aga on iga hetk selles vaikuses nii eriline ja kordumatu. Ichi-go ichi-e ...

Kätte on jõudmas kuum päev mööda ookeani rannikut. Kilomeetreid ei plaani ma palju, ainult kakskümmend viis, sest öömaju on selles o-henro-lõigus harvemini ning distantsi tuleb kalkuleerida öömaja järgi. Selles kuumuses oleks nelikümmend kilomeetrit ilmne liialdus, kui peaksin tahtma ülejärgmise öömajani jõuda. Pealegi tulin seda teekonda ja iseenda olemist nautima. Naudin isegi oma selgusest segadusse paisatud maailma, mida iga kilomeeter siin o-henro'l minus mikserdab.

Loodetavasti rändan oma elu pusletükid teekonna lõpuks arusaadavamasse mustrisse. "Elagem elusamat elu!" Mõtlen Uku Masingu peale, kes on kirjutanud: "Inimese ehk mõistusliku olendi eluülesandeks ehk -sihiks - ehk elu mõtteks - võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest." Masingu sõnad on mu hinges helisenud aastaid. Elusama elu mõte sai varases täiskasvanueas minu elu etteotsa ning on kandnud ja suunanud mind läbi erinevate meeleseisundite, tunnete, kogemiste, rahvaste ja riikide üha rohkem ja sügavamalt tutvust tegema iseendaga. Läbi selliste rännakute loon ma iseennast, et olla rohkem ärkvel ja teadlikum, ehedam ja hoolivam, märkavam ja armastavam, et olla rohkem kohal hetkes, siin ja praegu.

Praegu tundub, et kas ma üldse olen osanud varem kohal olla ja tunnetada igat oma sammu, kivikeste krõbinat ja märja rannaliiva krudinat matkasaabaste all, igat vaiksematki heli, mis suunab pilku tõstma ja märkama, ookeanituulte õrn-häälekat paitust, mis vihinaga leevendab kuuma päikese puudutust. Aga siiski võid end eksiteelt leida, kui arvad, et olles hetkes kohal, mõistad kõike. Jaapani vanasõnagi ütleb: "Kui arvad, et mõistad kõike, siis oled eksitusse viidud." Elu on mõistatus ja elus on saladusi, mis on lõputu rännak iseenda ja maailma avastamiseks ning sellest ei saa heituda, kui elu müsteeriumis midagi tundmatuks valgeks laiguks jääb. Täiuslik ebatäiuslikkus, nagu ütleb wabi sabi.

Väga sageli uuritakse minu käest, kuidas mu jalad vastu peavad ja kas väsimus on hakanud keha üle võimust võtma. Ma ei tea, kas on mingisugune seos minu igapäevase tänulikkuserituaaliga ja palves Kōbō Daishi poole pöördumisega, mis on mu hommikute pärisosaks saanud, aga kehas toimuvad justkui vastupidised protsessid. Tunnen, kuidas iga käidud kilomeetriga tuleb jõudu juurde ja mu keha tunneb ebaloomulikku väge, mis võõristavalt ebaloogiline ja hirmutavgi tundub. See ebamaine vägi ei ole märkamatuks jäänud kohatud kaasrändajatele, ma pidavat liikuma kiiresti ja väsimatult.

Mulle on öeldud, et minu juures on tunda tugevalt Kūkai kohalolu. Ei tea, kuidas selle Kūkai kohaloluga on, aga ainus koht, mis tunda annab hetkel, on mu vasaku käe paisuv nimetissõrm. Sõrme tipp punetab kui ladvaõun ja annab endast märku valuaistingutega. Puhastumine, ei oska ma muud diagnoosi endale panna. Istun ookeani ääres kivi otsa, nöörin oma saapad lahti, astun nendest välja, nagu ka kogu oma matkavarustusest, et viskuda ookeaniranna liivale kivirahnude turvalisse pessa ning lasta oma alasti kehal loodusega üheks saada. Mu alasti marmorvalge keha, mis on olnud päikese puudutuse eest varjul, lebab märjal liival. Üleminekujoon tuulest ja päikesest parkunud käteks ning jalgadeks on justkui eraldusjoon nähtava ja nähtamatu maailma vahel ... Pistan oma paistetava sõrme ookeanivette ja sulandun kogu oma hingelises ja kehalises alastuses liivaterakeseks Universumi avarusse ... Taamal on näha surfajaid ja supitajaid, on tuuline ja kuumav aprillikuu keskpäev Shikoku saarel.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Merike Villardi raamatust "Värav hingede maailma".

Shikoku 88 templi palverännak Jaapanis ei olnud minu jaoks lihtsalt matk. See oli teekond lähemale iseenda väele läbi nähtava ja nähtamatu maailma, läbi inimeste ja olukordade. Sel teekonnal olid minu jaoks kaugeleulatuvad tagajärjed. Kaduvikku sai rännatud 44 päeva ja 1200 kilomeetrit, mis kasvatasid mu hinges sügavat tänutunnet elu ja inimeste vastu ning aitasid mõista elu lihtsust, millest me igapäevaelus nii kergesti oskame kaugeneda. Selles raamatus kirjutasin end alasti, sest kõik need read on kirjutatud eelkõige mulle endale, ühel kevadel, kirsiõiteaegu Jaapanis, Shikoku saarel ... Kõik muutub, sest see oli vaid hetk, mis iial ei kordu ... ichi-go ichi-e ...

Ma surin selleks, et uuesti sündida. Kuus kuud pärast Shikoku o-henro't lahkusin ma kontoritöölt, et aidata inimestel kiires elutempos leida parem kontakt oma keha ja hingega. Töötan Confido Erameditsiinikeskuses Jaapani shindō ja shiki terapeut-massöörina ning shindō venitustundide juhendajana.

Armastuse ja tänutundega
Merike Villard

KOMMENTEERI!