Alkeemia lugemisnurk: "Väli" on raamat, mis seletab nähtusi, mida tõsiteadus senimaani ulmeks on pidanud, nagu näiteks homöopaatia, telepaatia ja tervendamine.


Alkeemia lugemisnurk: "Väli" on raamat, mis seletab nähtusi, mida tõsiteadus senimaani ulmeks on pidanud, nagu näiteks homöopaatia, telepaatia ja tervendamine.
väliFoto: kirjastus Pilgrim

Imetlusväärse lihtsusega kirjeldab Lynne McTaggart raamatus "Väli" keeruliste teaduslike eksperimentide sisu ning teeb lugejale selgeks vanu ja uusi teooriaid väga erinevates teadusvaldkondades. Tulemuseks on erakordne raamat tänapäeva teadusest ja teadlastest, põnevalt kirjutatud lugu, mida on raske käest panna.

Meie kehade ja universumi vahel ei valitse mingit "mina" ja "mitte-mina" duaalsust, on ainult üks kõikeläbiv energiaväli. See energiaväli vastutab meie meele kõrgeimate funktsioonide eest ning sisaldab meie kehade kasvu suunavat informatsiooni. Ta on meie aju, meie süda, meie mälu - justkui koopia maailma kogu ajaloost. See väli, mitte mikroobid või geenid, on see jõud, mis määrab lõppkokkuvõttes, kas oleme terved või haiged, ning tervenemiseks peame selle jõuga kontakti saama. Oleme oma maailmast lahutamatud, sellesse kinnistatud, sellega suhestunud; meie suhe selle maailmaga on ainus ja viimane tõde.

"Väli," nagu Einstein kunagi lakooniliselt mainis, "on ainus reaalsus. Kuni praegusajani on bioloogia ja füüsika ümmardanud ja järginud tänapäeva füüsika isa Isaac Newtoni seisukohti. Kõik, mida me maailma ja enda koha kohta maailmas usume, tugineb ideedele, mis formuleeriti 17. sajandil, kuid mis moodustavad tänini kaasaja teaduse selgroo - need on teooriad, mis kujutavad kõiki universumi elemente üksteisest isoleeritutena, jagatavatena ja täiesti selgelt piiritletutena. Need ideed loovad eraldatusel põhineva maailmakäsituse.

Seotud lood:

Newton kirjeldas materiaalset maailma, kus individuaalsed mateeriaosakesed järgisid teatavaid ajas ja ruumis liikumise seadusi - universum oli masin. Enne kui Newton oma liikumisseadused formuleeris, oli prantsuse filosoof René Descartes tulnud välja tolle aja kohta revolutsioonilise mõttega, mille järgi inimese meel või vaim seisab kehast ehk inertsest elutust mateeriast lahus ning kehad on lihtsalt teatavat tüüpi hästiõlitatud masinavärgid. Maailm koosnes seega hulgast väikestest eraldiseisvatest objektidest, mille käitumine oli etteennustatav. Kõigist objektidest kõige eraldiseisvam oli inimene. Me seisime väljaspool universumit ja vaatasime selle sisse. Isegi inimese keha oli tema tõelisest minast - vaatlevast teadvuslikust vaimust - teataval viisil eraldunud, moodustades millegi teise.

Newtonlik maailm võis küll olla seadusi järgiv paik, kuid lõppkokkuvõttes oli see üksildane ja kõle paik. Maailm toimis tohutu käigukastina, ükskõik kas meie selles protsessis osalesime või mitte. Newton ja Descartes suutsid paari osava liigutusega kõrvaldada Jumala ja elu mateeriamaailmast ning meid ja meie teadvuse maailma keskmest. Nad kiskusid välja universumi südame ja hinge, muutes selle põkkuvate osakeste elutuks kogumiks. Mis kõige olulisem, nagu Danah Zohar raamatus "Kvantmina" (The Quantum Self) täheldas: "Newtoni nägemus kiskus meid universumikangast välja."

Charles Darwini tööd muutsid meie minapildi veel armetumaks. Tema evolutsiooniteooria - mida neodarvinistid on praeguseks kergelt korrigeerinud - kujutab elu juhusliku, röövelliku, sihitu ja üksildasena. Kui sa ei ole parim, siis sa ei jää ellu. Sa oled üksnes evolutsiooni juhuslik kõrvalprodukt. Sinu eellaste tohutult kirju bioloogiline pärand taandub ühele kesksele printsiibile - ellujäämine. Söö või sind süüakse. Inimene on põhiolemuselt geneetiline terrorist, kes vabaneb tõhusalt kõigist nõrgematest lülidest. Elu ei tugine jagamisele ja vastastikusele sõltuvusele. Elu põhimõtteks on võita, jõuda esimesena pärale. Ning kui sul õnnestub ellu jääda, siis troonid sa üksinda evolutsiooniahela tipus.

Need paradigmad - maailm kui masin ja inimene kui ellujäämismasin - on viinud universumi tehnoloogilise valitsemiseni, kuid andnud meile väga vähe elutähtsaid tõelisi teadmisi. Vaimselt ja metafüüsiliselt tasandilt lähtudes on nad tekitanud meis ülimalt meeleheitliku ja brutaalse üksindustunde. Ka ei ole need aidanud meil sugugi lähemale jõuda omaenda olemuse kõige sügavamatele saladustele: kuidas me mõtleme, kuidas elu algab, miks me haigeks jääme, kuidas ühest rakust saab terve inimene ning mis juhtub inimteadvusega siis, kui me sureme. Kuigi igapäevakogemus meile midagi muud ütleb, oleme siiski jäänud tänini vastumeelselt nende maailma mehaaniliseks ja isoleerituks pidavate käsituste kuulutajateks. Paljud meist otsivad karmi ja nihilistliku eksistentsi eest varju religiooni rüpest, mille ühtsusideaal, kogukondlikkus ja eesmärgid pakuvad küll mõningat lohutust, kuid paraku pakutakse seda lohutust, käsitledes maailma vastuoluliselt teaduslike maailmakäsitlustega. Kõik, kes on kunagi vaimsele teele asunud, on pidanud nende kahe vastandliku maailmavaatega maadlema ja tegema tulutuid katseid neid lepitada.

Kvantfüüsika avastamine 20. sajandi algupoolel oleks pidanud sellele eraldatusest lähtuvale maailmapildile igaveseks lõpu peale tegema. See, mida kvantfüüsika teerajajad mateeria sügavustesse piiludes nägid, pani neid tõeliselt hämmelduma. Mateeria kõige pisemad osad ei olnudki õieti mateeria, nii nagu me seda ette kujutame, nad ei olnud isegi m i s k i, vaid mõnikord üks ja mõnikord hoopis teine. Ning mis veel veidram, nad olid sageli paljud võimalikud asjad ühekorraga. Kuid mis kõige tähtsam, nendel subatomaarsetel osakestel ei olnud eraldi võttes mingit tähendust, nad omandasid tähenduse ainult koos kõige ülejäänuga. Mateeriat ei olnud lõppkokkuvõttes võimalik terviklikeks pisikesteks tükikesteks raiuda, vaid see oli täiesti jagamatu.

Universumit võis käsitleda vastasseoste dünaamilise võrgustikuna. Asjad, mis olid korra kontaktis olnud, jäid kontakti alatiseks, läbi kogu ruumi ja aja. Ka aeg ja ruum tundusid olevat meelevaldsed konstruktsioonid, mis maailma sellel tasandil enam ei kehtinud. Aega ja ruumi sellistena, nagu meie neid teadsime, ei olnud tegelikult olemas. Nii kaugele kui silm ulatub võis näha üksnes lõputut siin-ja-praegu maastikku.

Kvantfüüsika teerajajad - Erwin Schrödinger, Werner Heisenberg, Niels Bohr ja Wolfgang Pauli - hakkasid aimama, millisele metafüüsilisele territooriumile nad olid sattunud. Kui elektronid olid igal pool ühekorraga omavahel seotud, siis näitas see midagi väga olulist ka maailma kui terviku loomuse kohta. Selleks, et veidra subatomaarsete osakeste maailma sügavamaid tõdesid paremini mõista, pöördusid nad klassikaliste filosoofiliste tekstide poole. Pauli uuris psühhoanalüüsi, arhetüüpe ja kabalat, Bohr uuris taoismi ja hiina filosoofiat, Schrödinger tutvus hinduistliku filosoofiaga ning Heisenberg tegi tutvust Vana-Kreeka platonistlike teooriatega.

Sellest hoolimata ei suutnud nad luua sidusat teooriat, mis seletanuks kvantfüüsika tähtsust vaimses plaanis. Niels Bohr riputas oma uksele sildi "Filosoofid, hoidke eemale. Siin töötatakse."

Kvantteooria juures tuleks pöörata tähelepanu veel ühele üsna praktilisele ja poolikuks jäänud aspektile. Bohr ja tema kolleegid jõudsid oma katsete ja mõttearendustega ainult teatava piirini. Nende katsed, millega nad kvantefekte demonstreerisid, olid läbi viidud laboratooriumis, elutute subatomaarsete osakestega. Selle põhjal tegid uut valdkonda avastavad teadlased loomuliku järelduse, et see veider kvantmaailm eksisteerib ainult elutu mateeria maailmas. Kogu elusmaailm toimib ikkagi Newtoni ja Descartesi seaduste järgi - taolisel lähenemisel põhineb kogu kaasaegne meditsiin ja bioloogia. Isegi biokeemia ei saa läbi ilma njuutonlike jõudude ja osakeste kokkupõrgeteta. Ja mis meist saab? Ühtäkki olime tõusnud kõigi füüsikaliste protsesside keskmesse, kuid keegi ei olnud seda täielikult tunnistanud. Kvantpioneerid olid avastanud, et meie seos mateeriaga on ülioluline. Subatomaarsed osakesed eksisteerisid kõigis võimalikes seisundites, kuni me neid vaatluse või mõõtmise abil häirisime sel hetkel muutusid nad viimaks millekski tõeliseks. Meie vaatlus meie inimteadvus - mängis selles protsessis absoluutselt keskset rolli, muutes subatomaarse voo mingiks konkreetseks asjaks, kuid ometi ei leidunud ei Heisenbergi ega Schrödingeri matemaatikas meile mingit kohta. Mis teadusesse puutus, siis seisime jätkuvalt universumist väljaspool ja vaatasime selle sisse.

Kvantfüüsika kõiki lahtisi otsi ei seotud kunagi sidusaks teooriaks ning kvantfüüsika taandati äärmiselt kasulikuks, pommide ja tänapäevase elektroonika tootmise seisukohast elutähtsaks tehnoloogiliseks tööriistaks. Filosoofilised järeldused unustati, jäid ainult praktilised eelised. Tänapäeva füüsikute kogukond oli küll nõus kvantmaailma veidra loomuse paikapidavust aktsepteerima, sest matemaatika, nagu näiteks Schrödingeri võrrand, töötas laitmatult, kuid valdkonna ebaloomulikkus pani neid ikkagi imestusest pead raputama. Kuidas elektronid saavad kõigega ühekorraga kontaktis olla? Kuidas saab olla, et elektron ei ole konkreetne asi enne, kui teda vaadeldakse või mõõdetakse? Kuidas saab maailmas õigupoolest olla midagi konkreetset, kui kõik nähtused osutuvad lähemal vaatlusel virvatulukesteks?

Vastuseks lausuti, et kõigi väikeste asjade kohta kehtib üks tõde ja palju suuremate asjade kohta teine tõde, et elusate asjade kohta kehtib üks tõde ja elutute asjade kohta teine tõde. Need näilised vastuolud võeti omaks samasuguse endastmõistetavusega nagu Newtoni põhiaksioomid. Need on maailma reeglid ja sellistena tuleb neid aktsepteerida. Matemaatika töötab, see on ainus, mis loeb.

Katkend pärineb Lynne McTaggart'i raamatust "Väli".

KOMMENTEERI!