Alkeemia lugemisnurk | Ühe ema lugu: kui laps sündis, ei tundnud ma ülevoolavat emaarmastust, see kõik tuli alles aastatega


Alkeemia lugemisnurk | Ühe ema lugu: kui laps sündis, ei tundnud ma ülevoolavat emaarmastust, see kõik tuli alles aastatega
Foto: depositphotos.com

"Tegelikult ma ei tahtnud veel üldse emaks saada, kuigi ette tiksus 25. aasta. Mitte veel. Parasjagu oli elu ka selline, et tööd ei olnud, raha ei olnud, isegi isiklikku tuba polnud, mehest rääkimata. Tehnilistesse üksikasjadesse laskumata oli olukord lapsesaamiseks ilmvõimatu. Aga ta tuli," kirjutab Kristel Habakukk raamatus "Emaduse ilu ja valu".

Kokkulepete kunst

Kristel Habakukk, Narva Muuseumi teeninduse ja tootearenduse juht, Johannese ema

26 tundi surmalähedast kogemust nii mulle kui ka talle. 4,6 kilogrammi puhast "õnne". Sel hetkel ei tundnud ma ei ülevoolavat emaarmastust ega sügavat hardust. See kõik tuli aastatega, kuid pean möönma, et ilma ülevoolavuseta. Jah, mina olen see ema, kes julgeb öelda: on olnud hetki, kus ma olen kujutanud ette elu ilma oma lapseta (vastukaaluks üldlevinud õhkele: ma ei kujuta enam elu ilma temata ette!). Mulle ei meeldi lasteraamatud ega -jutud, nukuteater, tsirkus ega loomaaed. Raamatuid ma sundisin ennast talle unejutuks lugema. Päris teatrisse viisin ta esimest korda seitsmeaastaselt ja sealtmaalt ei meeldinud tallegi enam see laste-värk. Lastetükid, tsirkused ja loomaaed ... õnneks on olemas lasteaed, kool ja vanaisa. Mina ei pidanud seda jama kaasa tegema.

Ma pole traditsiooniline ema. Mul puudub vajadus pidevalt teada, kus mu laps on ja millega ta tegeleb, kellega ta koos on, kas tal on müts peas, kõht täis jne. Ma magan rahulikku und sestsaadik, kui ta hakkas sõpradega väljas käima, ning ma ei kanna kõiki maailma lapsevanemate muresid enda õlgadel. Huviringid, hobid, sõbrad - need on rohkem nagu tema mure. No ta proovis mõnda asja, ei istunud. Halva lapsevanemana ma ka ei sundinud.

Seotud lood:

8. klassi alguses ütles ta, et tahab minna kunstikooli. Läkski. Lõpetaski. Ebasobilikke sõpru ma pole täheldanud, ma muidugi pole ka kontrollinud.

Paljud mu sõbrad ja tuttavad on öelnud, et mis sa ajad lolli juttu, sa oled väga hea ema. Vaata, kuidas sa poisi eest hoolitsed. Seda küll, aga ma hoolitsen kõigi elusolendite eest, kes mulle usaldatakse või kelle ma oma hoole alla võtan. Kassipoeg, koer, laps, vanainimene - vahet pole, ma olen hoolitseva loomuga. Mis ei tähenda, et ma olen sündinud EMA. Seda ma pole.

Hetkedel, mil ta mul kopsu üle maksa ajab, ütlen ma ikka: kasva suureks, hakka oma elu elama, mine kodust ära! Gümnaasiumi lõpp terendab, ilmselt juhtub see kohe-kohe ... ja teate, mul ei ole kahju. Ma seon hea meelega põllepaelad lahti ja saadan ta teele. Sest ma tean, et päris elu pole talle võõras, ma pole seda tema eest varjanud.

Ütleme siis nii, et minu emaks kasvamine on olnud kokkulepete kunsti õpetamine lapsele juba tema varases lapseeas. No hästi, esimesed kolm eluaastat, kui ta igal ööl arutult karjus ega maganud ning mingeid kokkuleppeid ei õnnestunud saavutada, siis ikka karjusin ma vahel hüsteeriliselt appi. Oli ka ninnutamist-nunnutamist, et ta kuidagi vait jääks.

Aga siis saabus õndsus. Kolmandal eluaastal hakkas ta aru saama, mida ma temalt ootan. Jah, kokkulepped on olnud minu süsteemivaba kasvatusmeetod:

❉ Juss, ema on pärast tööd väsinud, ma magan oma toas tund aega, kas sa saad niikaua iseseisvalt mängitud ja multikat vaadatud, aja mind üles, kui kõht tühjaks läheb. Toimis suurepäraselt.

❉ Juss, kui sa ei topi autode väljalasketorudesse kive, ei vääna autode numbrimärke kõveraks ega viruta onu Mercedeselt märki ära, siis ostan sulle uue mänguauto. Ei toiminud.

❉ Ma luban sul minna sõpradega välja, kui sul on telefon sisse lülitatud ja ma tean, millal sa tuled. Usaldan su tegemisi ... esimese kõneni politseilt. Siis on usaldus otsas. Kõnet politseilt pole tulnud (laps saab kohe 20). Ei mingeid pikki ja tüütuid selgitustöid asjadest, mida ei tohi teha, mis on ebatervislik või ohtlik, ei mingeid ülekuulamisi või nuhkimisi. Kõik toimis.

❉ Juss, kui hinded ei parane, võtan ma arvuti toitejuhtme ära. Peagi sai selgeks, et on olemas Legod, jalgratas ja mets.

Ultimaatumid ei toiminud ühelgi korral. Toimisid aga kokkulepped Jussi, õpetaja ja minu vahel. Otse loomulikult ei pea kõik kokkulepped alati vett, mis parata. Ka minu poolt. See ongi elu, mida pole mõtet ka väikelapse eest varjata. Võib ju öelda, et ei tasu lastelt võtta lapsepõlve, aga ma ei tunne, et oleksin seda teinud. Lihtsalt ma ei suutnud end 100% maha suruda sellepärast, et tema oli laps. Kui ikka kõik oli s---ti, siis nii me sellest ka rääkisime. Kui oli hästi, tundsime sellest täiel rinnal mõnu.

Mäletan, kuidas ükskord puhkasime koos Narva-Jõesuus spaas. Ta oli 11- või 12-aastane. Ühel hommikul ärkasin kell viis, last toas polnud ... Helistasin tema telefonile, see helises tema padja all. Ei osanud midagi karta, riietusin ja läksin teda otsima. Vastuvõtus ei teadnud tütarlaps muud kui et jah, üks väike poiss läks siit mõnda aega tagasi mööda, välja. Ma küsisin, kas see on tema arust normaalne, kui päikesetõusul lahkub hotellist väike laps ilma saatjata ... Vastust ma muidugi ei saanud. Kuna mul ju puudub emanärv ja mulle ei tulnud pähegi paanitsema hakata, siis mõtlesin, et kuhu ta mujale ikka minna võis kui mere äärde. Ja seal ta loomulikult oli, riided ja käterätt ilusasti pingil, hüppas suurtesse lainetesse. Sest ta oli ärganud ja näinud, et tuul ajab suuri laineid randa, ning nendesse hüpata on nii äge. Ma küsisin, kas ta ei tulnud selle peale, et mind üles ajada või oodata, kuni ma ärkan, ja tulla normaalsel ajal randa. Aga ema, ütles ta, sa magasid nii rahulikult, ja sa saad ju niigi vähe magada, ma ei tahtnud sind äratada. Ja hommikul ... noh, siis on siin liiga palju inimesi. Mõtle, kui mõnus praegu on. Argumenteeritud ja mõistlik. Järgmisel hommikul tulime koos kell viis randa ja siis läksime tagasi magama. Hommikusöögi magasime sisse. Aga meie elus polegi peamine rutiin. Nagu ema, nõnda poeg - ebatäiuslik. :)

Selgitasin lapsele juba siis, kui ta oli kolmeaastane, et meie pere, need olemegi meie kahekesi. Mis sest, et üks on suur ja teine väike. Kui me teineteisega arvestame, siis saame alati hakkama. Tema pole tähtsam kui mina ja mina pole olulisem kui tema. Me oleme teineteisele tähtsad. Kusjuures vaja pole seda selgitust enam ammu. Kui me vahel tülitseme, tuleb tema andeks paluma. Kui ma sõpradega välja lähen, helistab tema, et millal ma koju tulen. Mu sõbrad ütlevad, et mul on hea laps. Kuidas see minusugusega juhtus ... Ausõna, mina pole süüdi! Täna õhtul täitsime koos tema sõjaväkke võtmise avalduse. Mul ei ole kahju lahti lasta. Mul on hea meel, et ta on SUUR.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Liina Pulgese koostatud raamatust "Emaduse ilu ja valu".

Siia raamatusse oleme kogunud Eesti emade mõtteid ja tundeid ning emaks saamise, olemise ja kasvamise kogemusi. Need lood räägivad emaduse ilust ja valust. Ilma hinnanguteta, otse ja südamest.


KOMMENTEERI!