Alkeemia lugemisnurk | Tagasi armastuse juurde


Alkeemia lugemisnurk | Tagasi armastuse juurde
Foto: depositphotos.com

Oma kuulsas vaimses käsiraamatus "Tagasi armastuse juurde" jagab Marianne Williamson mõtisklusi, mis põhinevad raamatul "Kursus imetegudes", arutledes selle üle, kuidas leida armastuse kaudu hingerahu. Williamson selgitab, et igaühest võib saada imetegija, kui ta leiab endas kõikehõlmava armastuse ja väljendab seda oma igapäevaelus. Ta õpetab, et armastus on võti sisemise rahu juurde ja võimas vägi, millega leevendada suhete, töö või tervise pärast tekkinud hingevalu. Armastades muudetakse oma elu terviklikumaks ja kujundatakse oma lastele rahulikum ja õnnelikum maailm.

Sündides olime täiuslikult programmeeritud. Meil oli loomulik kalduvus keskenduda armastusele. Meie kujutluspildid olid elavad ja vaheldusrikkad ja oskasime neid kasutada. Olime ühenduses palju külluslikuma maailmaga kui see, millisena seda praegu tajume; maailmaga, mis oli täis lumma ja imepärasust.

Mis juhtus? Miks läks nõnda, et kui teatud ikka jõudes enda ümber ringi vaatasime, oli lumm kadunud? Sest meid õpetati muule keskenduma. Meid õpetati ebaloomulikult mõtlema. Meile õpetati väga halba mõtteviisi: maailmavaadet, mis läks vastuollu meie olemusega.

Meid õpetati keskenduma võistlemisele, pingutustele, haigustele, piiratud ressurssidele, küündimatusele, süütundele, kurjusele, surmale, puudusele ja kaotustele. Hakkasime neist asjust mõtlema ja õppisime neid niiviisi tundma. Meile õpetati, et hinded ja raha ning olla piisavalt hea ja õigesti tegutseda on armastusest tähtsamad. Meile õpetati, et seisame teistest eraldi, et peame edasijõudmiseks võistlema, et me pole iseendana piisavalt head. Meid õpetati vaatama maailma nii, nagu teised olid harjunud seda tegema.

Seotud lood:

Vaevalt maailma saabunud, anti meile otsekui unerohtu. Samal hetkel, mil maabusime, hakkas meie kõrvus taguma maailmapilt, mis ei põhinenud armastusel.

Sünnime armastuses. Hirm on miski, mida oleme siin õppinud. Vaimne teekond tähendab hirmust loobumist või hirmu unustamist ja armastuse uuesti oma südamesse lubamist. Armastus on elu juurde kuuluv tõsiasi. See on inimese kõrgeim reaalsus ja tema eesmärk maamunal. Armastuse teadlik tajumine ja selle märkamine iseendas ja teistes annabki elule tähenduse.

Tähendus ei peitu asjades. Tähendus peitub meis endis. Kui omistame väärtuse mitte armastusele, vaid asjadele - rahale, autole, majale, mõjuvõimule -, armastame seda, mis ei saa meid vastu armastada. Otsime tähendust tähendusetusest. Raha ei tähenda iseenesest midagi. Materiaalsed asjad ei tähenda iseenesest midagi. Nad pole halvad. Nad on lihtsalt eimiski. Tulime siia, et Jumalaga koos armastust levitades luua. Muule eesmärgile pühendatud elu on tähendusetu, inimloomusega vastuolus ja väga piinarikas. Oleme justkui eksinud pimedusse, paralleelmaailma, kus asju armastatakse rohkem kui inimesi. Ületähtsustame seda, mida tajume füüsiliste meeltega, ja alatähtsustame tõde, mida teame oma südames.

Armastust pole võimalik silmaga näha ega kõrvaga kuulda. Füüsilised meeled seda ei tunneta, sest seda tajutakse teistsuguse nägemise kaudu. Metafüüsikud nimetavad seda kolmandaks silmaks, kristlastest esoteerikud Pühaks Vaimuks, teised kõrgemaks minaks. Armastamiseks on vaja harjumuspärasest erinevat nägemist, teadmist või mõtlemist, ükskõik kuidas seda ka ei nimetataks. Armastus on vaistlik südametarkus. See on kõrgem maailm, millest kõik salamisi puudust tunnevad. Ürgne mälestus armastusest kummitab meid alatasa ja kutsub meid tagasi enda juurde.

Armastus pole materiaalne. See on energia. See on tunne, mis peitub mõnes paigas, olukorras või inimeses. Raha eest seda ei osta. Seks seda ei taga. Sel pole maise maailmaga mingit pistmist, kuid seda on siiski võimalik väljendada. Tunneme seda lahkusena, abivalmidusena, halastusena, kaastundena, rahuna, rõõmuna, leppimisena, sallivusena, ühinemisena ja usalduslikkusena.

Hirm on ühine armastuse puudumine, meie isiklik ja kollektiivne põrgu. See on maailm, mis survestab nii meie vaimu kui ka meie tegutsemist, rõhutades pidevalt ja ekslikult, et armastusel pole tähendust. Hirm avaldub viha, väärkohtlemise, haiguste, valu, ahnuse, sõltuvuse, isekuse, kinnisideede, korruptsiooni, vägivalla ja sõdade kujul.

Loe veel

Meie sees on armastus. Seda ei saa hävitada, vaid üksnes varjata. Lapsepõlvemaailm on varjatuna meie meeles endiselt alles. Lugesin kunagi üht toredat raamatut pealkirjaga "Avaloni udud". Avaloni udud on müütiline vihje kuningas Arthuri lugudele. Avalon on paksu läbitungimatusse uttu mattunud saladuslik saar. Kuni udu pole lahtunud, pole saarele kuidagi võimalik teed leida. Aga udu lahtub vaid siis, kui usutakse, et saar on olemas. Avalon sümboliseerib silmaga nähtava maailma taga asuvat maailma. See tähistab asjade imepärasust, lapsepõlvest tuttavat võlumaailma. Lapselik mina on meie olemuse sügavaim tasand. See on meie tõeline loomus, ja see, mis on tõeline, ei kao. Tõde ei lakka olemast tõde sellepärast, et me seda ei näe. Armastust varjutavad lihtsalt pilved, seda katab mõistuse udu. Avalon on maailm, mida tundsime siis, kui olime veel kontaktis oma õrnuse, siiruse ja vaimsusega. Tegelikult on see sama maailm, mida praegugi näeme, aga selles keskendutakse armastusele ja seda tõlgendatakse leebelt: lootuse, usu ja imestusega. Sellele on hõlpsasti võimalik jälle ligi pääseda, sest taju on valik. Udu lahtub, kui usume, et selle taga on Avalon. Ja seda üks imetegu tähendabki: udu lahtumist, taju muutumist, naasmist armastusse.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Marianne Williamsoni raamatust "Tagasi armastuse juurde".



KOMMENTEERI!