Alkeemia lugemisnurk | Swami Darshi: inimestel tasub hoiduda mõtlematu flirtimise eest peenmateeriaga

 (1)
Swami Darshi raamatu "Ümbersündimine" esitlus
Swami Darshi raamatu "Ümbersündimine" esitlusFoto: Kalev Lilleorg, Alkeemia.ee/Delfi

Loe katkendit Venemaa "Selgeltnägijate tuleproovi" 17. hooaja võimsa võitja Swami Darshi raamatust "Ümbersündimine". Raamatus on haaravalt kirjeldatud kümme aastat kestnud teekonda täis erakordseid lugusid rännakutelt, imepäraseid kohtumisi, kentsakaid juhtumusi, säravat huumorit ja filosoofilise sisuga mõtisklusi – teekonda iseenda juurde.

Mingil hetkel, kui olin täielikult tegevusse sukeldunud, hakkasid ümberolijad mulle aeg-ajalt rääkima, et ma loen mõtteid. Ma põiklesin vastu ja pöörasin jutu naljaks. Esimesena rääkis mulle seda Anji. Ta küsis, kas ma saan sellest aru või ei: "Kas sa ise märkad seda?". Ma ei vastanud midagi. Aga nüüd võin öelda, et olen alati mõtteid lugenud. Ja see ei ole nali. Isegi enne seda pöördelist hetke oma elus, kui hakkasin paastuma ja peagi ka harjutustega tegelema, ma "aimasin". Tugeva ohu, aga ka tugeva alkoholijoobe hetkedel hakkasin äkki aru saama, mis toimub inimeste peades, kusjuures nii selgelt, otsekui oleksin ise nende eest mõelnud.

Minu intuitsioon ei vedanud mind kunagi alt ja kaitses ohtude eest. Viimasel hetkel pöörasin mujale, mitte planeeritud suunda, läksin linna teise otsa, ei ilmunud kohtumisele, vahetasin marsruuti, ostsin pileti, aga ei sõitnud - need toimingud päästsid mu elu mitmelgi korral. Ent ma ei ole kunagi nende võimete arendamisele erilist tähelepanu pööranud, tehes erandi vaid kord oma elus ja ainult "Selgeltnägijate tuleproovi" jaoks telekanalis TNT. Tahtsin ennast ja oma jõudu proovile panna, tahtsin aru saada, milline on minu võimete ulatus. Kuid tuleb öelda, et igasugune "teispoolsuse" sekkumine asjade loomulikku käiku on täis kõige ebameeldivamaid tagajärgi ja seetõttu hoiatan kõiki mõtlematu flirtimise eest peenmateeriaga. Tasumistund võib kätte jõuda kõige ootamatumal hetkel. Ja see võib olla määratu. Nii meediumi kui ka teravate aistingute harrastaja jaoks, kes selle poole pöördus.

Seotud lood:

Sellepärast püüdsin mitte eriti mõelda sellele, mida ma mõnikord näen, ega ka sellele, mida mõnikord kuulen. Ja iga kord, kui teadsin, mida mu vestluskaaslane mõtleb, ütlesin endale: "See kõik on nali ja sinu ego edvistamine. See on eneseimetlus ja nartsissism. See on illusioon. Sulle vaid tundub nii". Jah, ma nägin. Jah, ma kuulsin. Kuid ma ei tahtnud sonida. Sellepärast lõpetasin selle küsimuse enda jaoks igaveseks ajaks igavesti.

Me elame materiaalses, kompaktses maailmas, kui keegi pole märganud, ja ülemäärane vaimustumine "teispoolsusest" pole veel kellelegi hästi lõppenud. Ja ometi oli minu arvates kõige imepärasem asi, mis minuga Punes juhtus, just nimelt kogemus teispoolsusega.

See juhtus mitte kellegi mõtteid lugedes, vaid siis, kui mul soovitati proovida tehnikat, mida kutsutakse hara massaažiks. Hara on inimese energiasüsteemi jõu, elu ja kavatsuste keskus. Minu arvates on hara jõud, mis asub väljaspool tšakraid. Kuigi paljud on arvamusel, et see on kahe esimese tšakra jõud või et hara ongi teine tšakra, mina sellega ei nõustu. See on iseseisev energiajaam, vertikaalselt tõusva energiavoolu generaator meie - kui soovite - füüsilises, energeetilises ja astraalses kehas. Hara-punkt asub meie kehas nabast nelja sõrme jagu allpool. Seal on väga tugev pulss. Kui hara on avatud, siis esiteks on inimesel "kõht koos potiga", mitte asjata pole kõik jaapani Budaid sellised paksmaod. Ja teiseks, avatud haraga inimene on kogu aeg varem nimetatud visaduse seisundis. Mida see tähendab? Selline inimene on tugev, karismaatiline, külgetõmbav, tema teeb "ilma", määrab õhkkonna, ta on olukorra peremees, loob teadlikult oma reaalsuse, teeb lenneldes uskumatuid asju, ta suudab kõike ja on tingimusteta liider. Ta on oma otsustes kõigutamatu ja seisab kindlalt jalgadel.

Ja mis on jalad? Meie alumiste (esimese ja teise) tšakrate pikendus. Jalad on meie juured, mis meid toidavad. Energia liigub alt üles. Alumised tšakrad on aga meie loomalik loomus, meie vitaalne energia, meie instinktid, seksuaalne energia. Meie olemus, mida ei varja mõistus ega ülemiste tšakrate vaimsus - jalad on meie jumaliku loomuse kehastus. Jah, inimene on kahenäoline olend, ta on kusagil loomaliku ja jumaliku alge keskel, ent seda loomalikku välditakse ... Ometi sisaldub selles kahesuses sügav harmoonia. Ja paljud teevad suure vea, et ei tööta "alumise poolega", vaid pühendavad kogu oma aja ja jõupingutused "ülemisele".

Isiklikult minu jaoks algab mõiste "vaimsus" sellest, mida ma nimetan "avatud jalgadeks". Kõik otsijad eksivad selles, et kõik tahavad "ekstaasi", "imesid" ja otsekohe astraalmaailma jõuda. Allapoole ei taha keegi minna, mõistmata, et juurdepääs väga olulise alumise energia juurde suletakse endale ise. Puudub tasakaal ja sinu hüperarenenud ülemised tšakrad teevad sinuga julma nalja. Sa lendad ära, ent lendad päriselt. Paljud on niimoodi igaveseks lahkunud, jätmata mingitki ankrut ajalikule maale. Aga oleksid võinud.

Niisiis, tõstsid energia ülemistesse tšakratesse, lendasid ära ja eksisteerid üksnes oma, palun vabandust, peakolus. Aga peakolu on rumal. (See on kõigil rumal, ma ei pea siin kedagi konkreetset silmas.) Ja sinu peanupp teeb sinuga, mida ise tahab: paneb sind alla kirjutama mõne-võrra ebatervislikule abielule noore modelliga, võtma omaenese kätega pangast üle jõu käivat laenu, ostma autot, mida ei saaks endale lubada, kõrvuni võlgadesse sattuma, kaarte mängima, ruletti keerutama, jooma, suitsetama ja vanduma. Päid valitsevad hommikust õhtuni teadagi mis: internet, ajakirjandus, televisioon ja nende reklaamitellijad, tootjad - meie aja needused. Mida nad teevad? Tegelikult nad ainult müüvadki. Informatsiooni kättesaadavuse ja vabaduse eesriide taga asub tsehh, mis toodab meis vajadust raha järele, paneb midagi tahtma, ostma, sunnib tööle minema, et seda raha oleks kusagilt võtta. Orav rattas.

Seetõttu, tulles tagasi tšakrate juurde, tegeleksin ma iga harrastaja asemel esmajärjekorras jalgadega. Ja üldse terve alumise poolega. Jalgadele mõjuvad massiinformatsioonivahendid kõige vähem. Nood ei võta keha arvesse, vaid rõhuvad ajule. Seepärast päästavad meid meie jalad. Ja kui öeldakse, et jalgades pole tõde, siis ärge uskuge. Kogu tõde on meie "juurtes", kogu maa sool on nimelt seal. Ent allapoole minemiseks tuleb läbida diafragma - omalaadne värav ülemise ja alumise poole vahel. See on tõeline katsumus, sest diafragmasse on koondunud kõik sunniviisiliselt alla neelatud võõrad mentaalsed kujundid, mis on elu jooksul kolmanda tšakra ehk päikesepõimiku piirkonda kokku pressitud.

Vaadake lapsi, kuidas nad arusaamatutele, kuid neile ettekirjutatud reeglitele alludes muutuvad kammitsetuks ja ebaloomulikuks. Nad püüavad teile meeldida, nad teevad seda, et neid armastataks, mitte ei riieldaks, see on loogiline. Täpselt sama toimub täiskasvanud inimesega, kelle peale tema ülemus karjub, sest selles olukorras tooks tollele vastu astumine kaasa tööst ilmajäämise. Ja täiesti adekvaatne täiskasvanud inimene neelab äkitselt alla midagi, mis teoreetiliselt ei vasta kuidagi tema väärtuse ja elusuuniste süsteemile. Ta on sunnitud selle endasse "sisse ehitama", sest seda nõuab sootsium, kus me kõik peame ellu jääma. Kõik see, mida kannatad ja alla neelad, kõik,millest sa ei räägi, "ehitub" alati diafragmasse.

Kas kujutate ette, millist vastupanujõudu, millist pinget hoiab endas see kehapiirkond? Eriti kui oled juba täiskasvanu. Diafragmaväravat on väga raske läbida. Ühte seda võimaldavat tehnikat, niinimetatud "teraapilist oksendamist" nimetatakse joogas terminiga Vamana Dhauti.

Ühel sessioonil minu hara-punkti mõistmise protsessis lülitus mu pea lõpuks välja ja avanes avardunud teadvus. See oli nagu kõige selle tipp, mida olin varem kogenud. See jääb ükskõik milliste sõnade taha. Väljapoole ideesid, mõisteid seeriast "mina", "kus" ja eriti "millal". Väljapoole aega, keha, mõtteid. Väljapoole kogu võltshiilgusest. Niisiis, ma laman, mind nagu poleks ja ma elan seda läbi, ja äkki tunnen midagi ulmelist: minu habe kõditab mu rinda. Kuid mul ei olnudki habet, veelgi vähem sellist, mis rinnani ulatunuks. See aga reaalselt kõditab. Ja äkki mulle, või õigemini mitte "mulle", vaid "sellele, mis seal lamas", välgatas: mina - see on tema, tema - see olen mina. Osho oli mina, aga mina olin tema ja vastupidi. Tabasin end kohe sellelt mõttelt ja ütlesin endale: "Kutt, sa pöörasid ära, õnnitlen!".

Tulin meditatsioonist välja, olin isegi natuke tujust ära, et rumalad mõtted segasid vaikuses olemist. Kuid milline oli mu üllatus, kui grupijuht Ananda tuli peale mediteerimist minu juurde, siis, kui kõik juba "väljusid" ja endasse tagasi tulid, ja ütles mulle midagi, mis läbis mind hõõguva vardana ja naelutas mind sinna, kus istusin. Ananda lausus vaikselt: "Palju õnne, Darshi. Osho ei tule mitte igaühe sisse". Kuidagimoodi ta nägi seda kõrvalt. See juhtus 11. detsembril 1997. aastal, Osho sünnipäeval, seitse aastat pärast tema lahkumist. Ananda lisas, et Osho oli ennustanud: seitse aastat peale surma on aašramis tema kõige tugevam energia. Tõenöoliselt õnnestus mul temaga üheks hetkeks kokku puutuda. Saan aru, et paljudele tundub see liiga julgelt öelduna, kuid see on tõsi.

Elasin Punes kokku kaheksa aastat. Ja jõudsin troostitule järeldusele. Ma "kasvasin", ent samal ajal ka mõistsin, et kasvasin sellest kõigest välja. Kindlasti oli mul veel janu uute teadmiste järele, aga seda nälga ei saanud enam kustutada kohalike "spetsialiteetidega" - olin sellele juba kolm ringi peale teinud ja mul ei olnud enam huvitav. Ja siis, ühel heal päeval minu haput nägu nähes või lihtsalt mind tundes küsis Zahira, kes mind kunagi Punesse tõi ja isiklikult aašramisse juhatas: "See kõik on vist lasteaed sinu jaoks, Darshi?". Ma lihtsalt noogutasin vastuseks. Ja mõistsin selgelt, et pean viivitamatult edasi liikuma, tõelise ja tegeliku juurde, millesse ma ikka veel uskusin, erakordse ja täitumatu poole, mis oli ikka veel kättesaamatu.

Nii lõppes minu Tee järjekordne peatükk. Nii hakkasin ma ootama, millal horisondil särab uue õpetuse valguskiir, selline, mida ma alles hakkan mõistma ja omandama. Kuid Zahira jõudis minust ette. Tema lahkus Punest ja aašramist esimesena. Aašrami süsteem hakkas koos kõigi oma reeglite ja piirangutega üksikisiku vabadust õgima ja Zahira-sugustele inimestele oli see täiesti vastuvõetamatu. Nii pööras mu elu järgmise lehekülje.

Allikas: Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Swami Darshi raamatust "Ümbersündimine".

KOMMENTEERI!