Alkeemia lugemisnurk | Surfi Buddha: võlurid ja vee peal kõnd


Alkeemia lugemisnurk | Surfi Buddha: võlurid ja vee peal kõnd
Foto: depositphotos.com

Jaimal Yogis, zen-surfarist Ameerika ajakirjanik, jutustab oma esimeses raamatus "Surfi Buddha – ühe surfari zeniotsingud merel" täiesti avameelselt omaenda elust. Sellest, kuidas ta noorukina kodust põgenes, et leida vabadus ja tõde. Kuidas ta poolnäljasena ajas taga oma suurimat unistust – saada suurepäraseks surfariks. Kergel naljatoonil jutustab autor oma elust valemungana kloostris, kus ta päevade kaupa seinu vahtis ja sügavale budismi sukeldus. Ta viib meid Hawaiile, New Yorki, Californiasse, Assooridele, Prantsusmaale, tormisele merele ja mägedesse otsima vabadust, tõde ja zeni, ookeanipõhjast mäetippudeni. Jaimal Yogise maailmavaade on vaba ja julge, kuid realistlik nagu Buddhal, keda ta ausa tõdemuse – elu on kannatus – väljaütlemise pärast peorikkujaks nimetab. Samas annab ta koos Buddhaga meile kätte võtme, kuidas elu ja surmaratast rahulikult võtta. Tema siirad lood on toonilt kerged, kuid sügavalt harivad. See raamat on suurepärane peegel ja kaaslane teekonnal kohtumisele iseendaga, kirjutab Tiia Nightingale, raamatu tõlkija.

Vesi on maagia. Vormitu, kuid kokkusurumatu, on vesi ainus aine, mis eksisteerib Maa temperatuuriskaalal loomulikus olekus nii tahke, vedela kui gaasilisena. Vett nimetatakse "universaalseks lahustiks", sest ta lahustab enamaid substantse kui ükski teine vedelik ning on seejuures ohutu joomiseks ning lõpuks ka kogu elu alalhoidja. "Kui meie planeedil on maagiat, siis peitub see vees," kirjutas loodusteadlane Loren Eiseley.

Seotud lood:

Meri kubiseb maagilistest olenditest. Väikese poisina õppisin neid tundma pildiraamatutest, ja uskusin, et näen sügavas vees nende varje liikumas: ninsarviku moodi metsikud kilpkonnad, suured nagu väikesaared, hiidkalmaarid oma sekvoiajämedusi kombitsaid läbi piraadilaeva surumas, merineitseid, kes meelitavad võõrkeelsete lauludega.

Suurem osa mu lapsepõlvemälestusi on tuhmunud aga Assooride maagia on elavalt meeles. Võib-olla sellepärast, et saartele kandub osaliselt üle ümbritseva vee maagia. Vana viigipuu meie tagaaias oli minu ja õe jaoks nõiakoobas ja tulemülgas. Haldjainglikesed lendlesid ema lilleaias nagu koolibrid. Püüdsime Cieliga neid liblikavõrkudega, panime klaaspurki, uurisime nende iseärasusi ja lasime nad vabaks. Ükskord disainis ema meile siidist rüüd ja kuldsed punutud vööd, ning me riietusime kõik ingliteks, et meie uude kodusse headust ligi meelitada. Tegelikult me ei näinud ingleid, aga me Cieliga mõlemad arvasime, et oli tunda tiibade tuult, kui nad aknast sisse ja välja lendasid ning lae all tiirlesid.

Kui me tagasi tsivilisatsiooni kolisime, Sacramentosse, maailma suuruselt viiendasse majanduspealinna, jäid merekoletised ja haldjad tahaplaanile korvpalli, rula ja tüdruksõprade kõrval. Mu suhe mere ja tema elukatega tundus samuti muutuvat. Nägin sageli korduvat unenägu, kuidas kukun paadisillalt tintmusta vette, kus vingerdavad haid, tapjavaalad ja kalmaarid. Ärgates olin higist läbimärg.

Aastad möödusid ja mins "sain küpseks", maagiale ja merekoletistele mõtlesin veel vaid väga harva. Siis aga hakkasin zeni praktiseerima. Ja võib vist öelda, et ma taandarenesin. Kuidas seda seletada? Tom Robbins kirjutas kunagi, et "Maagiasse mitteuskumine võib vaese hinge sundida uskuma valitsusse ja ärisse." Ja meenub üks kuulus zen-mõttetera: "Enne kui zeni õpid, on mäed mäed ja jõed jõed, zeni õppimise ajal mäed ei ole enam mäed ja jõed ei ole enam jõed, ja zeni jõudnuna on mäed jälle mäed ja jõed on jälle jõed."

Peale mungakloostri aastat olin ilmselt selles keskmises faasis - jõed ei olnud minu jaoks enam jõed. Või tulenes see liiga tihedast kokkupuutest Hawaii elementidega, et tundsin, kuidas reaalsust koos hoidvad struktuurid murenema hakkasid. Miski ei tundunud enam endine. Olin kukkunud sellesse vaimsesse trumlisse, millest tärkavad muinasjutud ja fantaasiaromaanid, võib-olla isegi samasse kohta, kus elavad ka šamaanid ja vaimuhaiged.

Mõtlen sageli sellele, mida kloostriülem Heng Sure mulle ütles: "Ühel hetkel saad oma praktikas aru, et mõtted on elusad." Ma ei olnud veel sellesse punkti jõudnud, aga suutsin juba natuke mõista, mida ta sellega mõtles. Ja kui mõtted on elus - arutlesin ma -, siis mis värk nende merekoletistega Assooridel on?Ja minu fantaasiate, unenägude ja õudusunenägudega

Loe veel

Kalanisse jõudes püüdsin meeleheitlikult kloostris õpitut igapäevaellu integreerida, aga mulle tundus, et see ei õnnestu. Olin maailmade vahele kinni jäänud. Ma vajasin silda, tõlkijat, vahendajat. Ja just hetkel, kui olin täielikult ära eksinud, kohtasin sobivasti võlurit. Tema nimi oli Romney. Ta oli džunglikommuuni saabunud vahetult peale mind ja Cieli. Ta nägi välja nagu Gandalf noorena, Romi pikad sirged juuksed olid tundidepikkusest päikese käes viibimisest peaaegu valgeks pleekinud. Sinised silmad olid sügaval heledate kulmupuhmaste all peidus. Ta oli küll vaid umbes kahekümne viie aastane, aga ta naeris pidevalt kuidagi vanema mehe rahulolunaeru.

Kutsun teda võluriks, mitte et ta ise oleks nii soovinud, ega ka mitte sellepärast, et tal oleks nõidumisraamat kaenlas olnud, vaid sellepärast, et Rom suutis korda saata kõike, mida ta vaid teha otsustas. Ta oli poole kohaga kullaotsija Austraaliast, samal ajal parandas lainelaudu, mille kohta olin arvanud, et nendega ei saa enam iial sõita, ta muutis roostes rannakruiiserid sujuvalt liuglevateks masinateks, kirjutas laule, jooksis triatloni, oli mägironija, aga ehitas ka taaskasutussüsteeme, ja rääkis mitmeid erinevaid keeli. Ja Romil oli üks hea omadus, mis meie põgenike meeskonnas üllavatavalt paljudel puudus: rahulolu.

Kuid minu jaoks oli kõigest kõige tähtsam see, et Rom valdas seda erilist maagilist kunsti, millest mina üleni sissevõetud olin - vee peal kõndimise kunsti, surfamise kunsti.

Rom oli üles kasvanud maailma kuklapoolel, surfates haidest kihavates vetes ning oli teadmisi ja oskusi kogunud "hunnikute kaupa", nagu ta Austraalia rahvakeeles väljendas. Ta ei käskinud mul mitte kunagi istuda ega kuulata õpetusi, kuidas täpselt õigel hetkel lainele karata, ei teinud iial mulle surfi - drilli, ega sundinud treenima igasuguste erinevate laudadega. Ometigi tema läheduses olles sündisid suured õppetunnid justkui iseenesest.

Aeg-ajalt tõmbasime Romiga oma rannakruiiserid tee äärde, koorisime mango ära ja ajasime juttu. Mõnikord ujus mööda parv delfiine või vaalasid ja me püüdsime nendega võidu sõita. Mõnikord Rom lihtsalt vaatas merd ega lausunud sõnagi.

"Mida sa vaatad?" küsisin ükskord. "Loen, sõber. Märke loen."Ja siis ta naeris, ega võtnud iseennast eriti tõsiselt. "Milliseid märke?" "Pilvi, tuuli, laevasid seal merel." "Tegelikult? Loed laevasid?" Rom viitas kalda lähedal ankrus seisvatele laevadele. Nende vöörid olid pööratud Pohoiki suunas. "Ankrus laevad pöörduvad alati tuule suunas. Laevade asend näitab, et puhub maatuul, mis on meie jaoks hea uudis." "Ja kuidas sa pilvi loed?" "Mõnikord on see lihtsalt tunne. Arvan, et kuna ma väiksena väga palju vaatlesin, õpetas see mind mustreid nägema. Vaata seda pilve seal. Näed kuidas see hõljub muidu pilvitus taevas üle teatud maalapi. See võib tähendada, et tuul puhub sellest maalapist üle, mitte ümber. Ja selle järgi saad aru, kuidas tuuled muutuma hakkavad. Küll sa õpid. Hoia lihtsalt silmad lahti, sõber.

"Paljud kloostri õppetunnid olid Buddha vastastikuse seotuse õpetusest - kuidas kõik on kõigega omavahel seotud väiksemagi putuka või rohulibleni välja, ja kuidas selle seotuse mittemärkamine põhjustab vaid kannatusi nii üksikisikutele kui ühiskondadele. Hakkasin mõistma, et Rom õpetas mulle sedasama kontseptsiooni viisil, millega suutsin suhestuda, viisil, mis käis täpselt mu tollase elu kohta.

Rom selgitas, kuidas Kuu gravitatsioon tõmbab ookeani kühmuna kumeraks ja kuna Maa pöörleb, siis see kühm tõmbub ja tõukub, tekitades tõuse ja mõõnasid. Ta selgitas, kuidas torm Jaapanis võib tekitada laineid teisel pool ookeani asuval rannal, ja kuidas neid laineid mõjutavad rannajoone kuju ja ookeanipõhja topograafia. Ja et maapinna ning mere temperatuuride erinevus tekitab tuult, nii et päikeseloojangu ja -tõusu ajal, kui kõik jahtuma hakkab, on merepind sageli klaasjas ja surfamiseks parim.

Rom rääkis mulle lühi- ja pikaajalistest ummiklainetustest, mandrilava batümeetriast, süvamere kanjonitest ja veealustest mägedest. Mulle meeldis surfi teaduse juures kõige enam see, et isegi tuimad faktid olid luulelised. Hakkasin mõistma, miks hawaiilased uskusid, et jumalad on surfarid.

Lainete ja tuulte ja päikese ja kuu vastastikune koosmõju näis kõik liiga maagiline, et olla tõsi. Aga kui me vette jõudsime, lõppes jutt. "Keegi ei saa sind surfama õpetada," ütles Rom mulle sageli. Võisime rääkida küll sellest, mida lained teevad, aga mitte kunagi surfi tehnikatest. Rom lihtsalt lasi mul endal nendeni jõuda. Siiski, aja jooksul noppisin mõned esmatähtsad tehnikad välja:

1. Tunne ümbritsevat keskkonda nii põhjalikult kui vähegi võimalik.

2. Ära karda midagi.

Need olid Romney Surfi kooli põhidogmad.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Jaimal Yogis raamatust "Surfi Buddha".

KOMMENTEERI!