Alkeemia lugemisnurk | Romantiline suvelugemine: kõik tahavad leida armastust!


Alkeemia lugemisnurk | Romantiline suvelugemine: kõik tahavad leida armastust!
Foto: depositphotos.com

Soovitame mõnusat suvelugemist, mis pakub huumorit ja äratundmist paljudele vallalistele. Tiia Nightingale'i raamatu "Kirsi otsib meest" sündmused on pärit reaalsest elust ja äratundmisrõõmu on nii naistel kui meestel. Raamat pakub huumori pehmendava jõuga sissevaadet sellistesse tõsistesse teemadesse nagu demograafiast tingitud naiste üksindus, sõltumine meestest, truudusetus, paarisuhete haprus ja muutumine ajas.

"Vein! Ei mingit kahtlust," tõdes Kirsi, ärgates daamiliku peavaluga - eilse sünnipäevapeo üks tulemus. Teine tulemus olid meeldivalt surisevad liblikad kõhus, kolmas aga tasahilju ligi hiiliv piinlikkusetunne, mis asus kusagil moraaliõpetuse, aluspükste ja ajude vahelises piirkonnas. Mälus heljusid värvilised peohelbed. Tagasihoidlikuna planeeritud pidu oli alanud sõpradega kenas veinirestoranis, neli tundi hiljem kandunud kesklinna hotelli lobby-baari ning seejärel üsna pöörasesse ööklubisse, kus mingi mees oli talle tantsuhoos keele kõrva ajanud. Hästikasvatatud Kirsi oli sellest väga ehmunud, sest sinnamaani oli ta arvanud, et see on metafoor.

Vastu hommikut oli pidu jätkunud kellegi korteris koos muusika, tantsu ja naabrite pahameelega. Õnneks oli seltskond viisakas ning keeras möllu maha kohe, kui naabrid koputama tulid. "Nii piinlik..." oli Kirsi mõelnud, ning edasi tantsinud vaikselt, valgete sukkade väel. Mäluudust vilkus kare moehabe vastu põske kirglikult kriipimas, kellegi poolpaljas peegelpilt vannitoas, takso, võtmed kukkumas koridori kivipõrandale, enne magamaminekut külmkapist möödaminnes lonks lahtunud vahuveini, poolikult maha pestud peomeik, ja õnneks kuidagi meeles olnud lubadus saata sõbrannale sõnum - "kodus".

Seotud lood:

Nüüd oli hommik. Päike säras. Padjapüüril ripsmetušijäljed. Süda kergelt läikimas. Telefonis kaks vastamata kõnet ja neli uut sõnumit kolmelt uuelt tuttavalt. Võimas, mõtles Kirsi nukra eneseirooniaga. Aga see kõik oli vähetähtis võrreldes väljakutsetega, mis Kirsil ees seisid. Erinevalt meelehärmist üksinduse pärast saab peojärgsest peavalust lahti tassikese kange kohvi, vahuvanni ja šampanjaga. Kroonilise üksinduse puhul aitab samuti šampanja, kui seda juua nii palju, et hakkab tunduma, nagu ei olekski enam üksinda. Või siis seni, kuni tundub täiesti okei keset ööd inimestele sõnumeid saata ja helistada, et napsupehmel keelel südant puistata. Mis sellest, et telefonimäng "joo ja tülita" (välismaale helistades vastavalt "drink & dial") ei pruugi suhetele hästi mõjuda. Õnneks enamik inimestest lülitab telefoni ööseks välja ning seega loevad nad öö jooksul saabunud pöördumisi alles hommikul värske kohvi kõrvale. Koos päevauudistega moodustavad need vahel suhteliselt kirju spektri segaseid sissevaateid inimhingedesse.

Mahe suvetuuleke voogas Kirsi romantilise magamistoa lahtisest aknast sisse, hommikupäikese kuldsed kiired paitasid hellalt ta kauneid õrnroosasid põski, pikki ripsmeid ja elu naerukurrukesi särvate silmade ümber. Ka Kirsi suu oli sageli naerul. Tema peamine tuntus seisneski rõõmsas ellusuhtumises. "Olgu pime talv või sügistuisk, Kirsi ikka naeratab," ütlesid sõbrad.

Kirsi vaatas pehmete patjade vahelt oma avaras magamistoas ringi: maitsekas kombinatsioon moodsast ja antiiksest, seintel kirevad õlimaalid Vahemere vaadetega, riiulitel rohelust pakkuvad ja õhku puhastavad potitaimed, millest mõned õitsesid, kaunistades Kirsi lootusrikast elu. Maast laeni ulatuvad aknad ja avar rõdu, vaatega merele. Just merevaade oli see, miks Kirsi selle korteri oli valinud. Kuniks tal tööd jagus, tundus elu enam-vähem sujuvat ja üür sai kenasti makstud. Töötuks jäämisele Kirsi kaine peaga ei mõelnud. "Eks tegelen jooksvalt, kui see juhtub. Ja mingi töö ma ikka leian," arvas Kirsi. "Lähen näiteks metsaistutajaks - aus töö värskes õhus ja säästan planeeti. Mõtle positiivselt!" ütles ta endale peeglis julgustavalt silma vaadates.

Õrn läbipaistev kardin kiikus tasakesi tuules. Kõik oli hästi. Kirsi elu oli üldse olnud õnnelik ja otsinguterohke. Kirevaid mälestusi oli juba nii palju kogunenud, et jagunuks terve maailma lastelastele. Probleem oli aga selles, et Kirsil ei olnud veel omaenda lapsi. Isegi meest ei olnud ta omale leidnud. Kirsi oli lapsest saadik unistanud emarollist, kuid kuna tema esimene sellesisuline võimalus oli inetult luhtunud, siis täiskasvanuks saades oli ta otsustanud mitte saada üksikemaks. Kuigi just üksikemasid pidas Kirsi me vaikse, vapra ja keelepõhise ühiskonna tõelisteks alustaladeks ja kangelasteks. Ta oli isegi ühest uurimusest lugenud, et Tallinn olla üksikemade maailmapealinn. Kas tõesti? Miks? Kirsi oli veidi aega tagasi otsustanud, et teeb viimase katse leida oma tulevastele lastele selline isa, kes esimese uue põneva tädiga edasi liikudes kõigil suid ja silmi täis ei valetaks ning kõigi oma tegude eest vastutada julgeks. Kirsi ei olnud liiga armukade ja ta uskus kõige elava piirideta vabadusse. Samas austas ta üle kõige ausust. Kirsi tahtis leida justnimelt üdini ausa mehe. Ta igatses kogu hingest tõelist, inimestevahelist, et mitte öelda üleilmset, truud ja arendavat armastust. Ta uskus, et kunagi tantsivad kõik maailma rahvad üheskoos, truult ja armunult. Aga mis on truudus? Millest see tekib ja kuhu kaob? Miks mõned kipuvad petma ja teistel ei tule pettus pähegi, või kui tuleb, siis sisemine kompass takistab kiusatusele järele andmast. Miks? Need küsimused vaevasid Kirsit juba põhikoolist saadik. Kirsi oli näinud kooliõdede südameid murdumas sassis juustega klassivendade rulatuultes, oli kuulnud nii keskealisi trimmis kui vähem trimmis daame kohvikus üksteisele kurtmas, kuidas Volli või Vello, Martin või Marko, Rommy või Tommy saadavad naabri-Sallyle või kolleeg Sillile liiga sageli liiga ilusaid sõnumeid. "Aga see on ju ilus, kui inimesed üksteisest hoolivad," oli Kirsi tollal naiivselt arvanud. Ja just sellise siira usuga rikkumata armastusse oli Kirsi ellu astunud, ning kuueteistkümneaastaselt endalegi ehmatuseks rasedaks jäänud mehest, kes küll oli orgaaniline osa tollasest Tartu baaride-maastikust, kuid isarollist ei tahtnud kuuldagi, sest tal oli samal ajal käsil palju muid projekte, mis seisnesid peamiselt suhtlemises paljaste naistega. Üksikemaks aga Kirsi nii noorelt hakata ei julgenud. Tollal oleks see ka kaasa toonud ühiskondliku pahameele. Nii pidi Kirsi emarollist kahetsusega loobuma. See karm kogemus andis Kirsile elus selge sihi - tuleb endale leida truu ja hea mees!

Kirsi teadis, et kui elust on miski puudu, siis tuleb sammhaaval selle suunas astuma hakata. Energeetika- ja filosoofiaõpingutest teadis ta seda, et sammuks saab olla ka vaid mõte, suur soov ja sisemine otsus. Universum saab sellest mõttest tegutsemisjuhise ning hakkab su ellu täpselt sellist silo, sõnnikut või kulda laduma, mida sa vajad, kuigi sageli ei pruugi see üldse olla seesama, mida ootasid. Seepärast ongi elu täis üllatusi. Kirsi pidi selleks, et oma ellu leida õige mees, kõigepealt tegema õiged järeldused oma eelneva elu õppetundidest. Õppetunnid eluteel on aga nagu maas lebava reha püsti turritavad pulgad, mille otsa astudes saad rehavarrega vastu pead. Need rehad on sageli omavahel sarnased, aga sel moel, et ühe inimese rohelise varrega reha otsa ei astu teine inimene, kes tavaliselt astub oma punase varrega reha otsa, ja vastupidi - igaüks taob oma pead endale omast värvi rehaga, aina uuesti ja uuesti. Vahel harva satub sekka mõni tavalisest erinevat värvi vars selles rehade sansaara-rattas. Kõigist neist on võimalik õppida, oli Kirsi veendunud. Kirsi magamistoa lauapeegli teemantlõikeline klaasserv saatis seintele sätendavaid vikerkaari. "Tervitused Williamilt", meenus Kirsile üks tema rehavars.

William oli Kirsi kirglik austaja. Ta kinkis Kirsile vikerkaare, eluks ajaks, öeldes, et ükskõik kus Kirsi tulevikus vikerkaart näeb, on see talle just Williami poolt saadetud.

William ja Kirsi tutvusid rahvusvahelisel seminaril, kus William armus Kirsisse nii raskekujuliselt, et tahtis peale poolenädalast tutvust koheselt lahutada oma kaksteist aastat kestnud abielu ja Ameerikast oma kolme lapsega Tallinnasse Kirsi juurde Kalamajja puust üürikorterisse kolida, seal romantiliselt ahju kütta, aknast välja vaadata, õues lund rookida ja Kirsit koju oodata, et koos hubiseva küünlaleegi valgel köögis videvikku pidada, suvel käsikäes rannaliival päikeseloojangusse ratsutada, mahetoitu süüa, mööda Eestit telgiga ringi sõita, üksteisele raamatuid ette lugeda ja käsitööd teha, ning lasta neile kõigile ühesugused suured suitsupääsukesed käsivarrele tätoveerida.

Võib-olla meelitas Williamit Eestisse lisaks ka e-riik kõigi oma digitaalsete teenustega, kuid mida lähemale saabus öö, seda rohkem hakkas Kirsi kahtlema, kas see ikka oli peamine põhjus. Kirsi õitses Williami kireleegis nagu kevadine kirsipuu. Samas oli ta selle õnneliku sugusuhte liiga kiirest arengust nii põhjalikult ehmunud, et otsustas igaks juhuks hädapidurit tõmmata.

William oli nende kaugsuhte esimesel nädalal saatnud Kirsile kingituseks kena pisikese sülearvuti, et Kirsi saaks igapäevase tööelu rööprähkluse keskel iga viimasegi vaba hetke kasutada Williami armuhüüetele reageerimiseks. Kirsi oli talle vastuseks saatnud terve kollektsiooni kunstnik Navitrolla reprodega T-särke, millel kujutatud kaelkirjakuid peadega pilvedes (nagu Williamil endal) ja sebrasid lumes ning majakõrguseid kärbseseeni (selliseid, nagu Kirsi aina rohkem nende suhte tulevikus kartis olevat - ettearvamatu seisund Kalamajas, kire tõttu peast segi läinud isa ja kolm last, kes igatsevad ema).

Kirsi mõtles paar päeva ja nuttis paar ööd, võttis siis end kokku ja palus arvutitehnikust sõbral kingitud arvuti kõvaketas hävitada - koos kõigi mälestustega, et arvuti Williamile tagasi saata. Kirsi ei suutnud kiusatusele vastu panna ning luges enne kustutamist veel kord läbi kõik vanad kirjad Williamilt. Neid lugedes sätendas ta silmanurgas pisar. Kirsil oli endast kahju. Ta oli astunud enesehaletsuse teele, enese leidmise asemel. Ta tatsas omaenda väärtusliku elu originaalse raja asemel maanteel, mida mööda olid enne teda käinud kasutult juba miljardid. Kirsi pani raskelt ohates arvuti kullerifirma abil Ameerika poole teele ning lisas postipakile südamliku hüvastijätukirja: Kulla Willy, Elu on ilus ja helde ning maailm täis armastust. Hoidkem üksteist ikka ja alati. Kahjuks ei saa me sinuga selles elus perekond olla. Olge õnnelikud ja terved ning soosigu teid tulevik.

"Miks õige armusuhte leidmine nii ületamatult keeruline peab olema? Miks pole kõik lihtne nagu romantilistes kassafilmides?" mõtles Kirsi mossitades. Ja vastas ise pahandades: "Kõiges on süüdi televisioon ja internet! Milleks meile näidatakse kõiki neid täitumatuid romantilisi unistusi?" Taas oli üks suhe ilma temata merele läinud, jättes Kirsi kaldale ootama. Aga seda riski, et abielumees jätaks oma naise maha ja koliks Kirsi pärast lastega teisele kontinendile, ei tahtnud Kirsi isegi teoorias kaaluda, rääkimata empiirilistest katsetest. Kirsi ei tahtnud inimkonnale valu juurde tekitada, vaid kogeda seda innustavat romantikat, millest ta nii palju oli lugenud, filme ja seriaale näinud. Ta tahtis romantikat jagada, selles elada, sellest laulda, selle taktis tantsida. Ka kirjutada armastas Kirsi, kuid seda oma vana kirjutuslaua antiiknuppudega sahtlisse. William oli ilmselt midagi täiesti sassi ajanud arvates, et tema seaduslik naine laseb tal rahumeeli nende ühiste lastega kolida noorema naise juurde, ookeani teisele kaldale. Lääne kultuuriruumis ei anna emad tavaliselt kunagi oma lapsi truudusetu abikaasa uuele silmarõõmule niisama "kasvatada". Suhelda võib ja saab küll kenasti, kui kultuurselt on lahku mindud, aga tõeliselt harmooniline "kärgpere" on endiselt veel harvaesinev lotovõit ning sedagi vaid tugevate närvidega isenditele.

Kirsi ise ei suutnud ära imestada, kuidas ta oma kahekordse kõrgharidusega oli nii lamba moodi kergemeelselt uskuma jäänud Williami juttu, et selline variant tema naisele "sobib". Ilmselt mõtles William oma rohkete lahtritega alateadvuses pigem kibestunult, et see variant oleks ta naisele "paras!", sest "mis ta siis näägutab kogu aeg...".

William oli samuti pettunud olukorras, millesse ta oli sattunud. Ning salamisi ka iseendas. Aga vanast harjumusest sihtis ta kõik suhtepuntra süünooled vaid oma naise salatiaeda. Williami jutust oli tõsi see osa, et käimas oli tige lahutusejutt. Mida ta aga Kirsile rääkida ei julgenud, oli see, et nende tüli oli alguse saanud sellest, kui William oli (ammu enne Kirsit) endale ja oma lastele leidnud noore ja eksootilise "kasuema" Angela. Jutt oli aga jäänud lühikeseks, sest Williami naine oli varakult jaole saanud. William ja tema uus hingekell Angela jäid vahele keset tööpäeva, kui nad käest kinni New York City kohvikusse sisenedes Williami naisele sülle jalutasid. Paljunäinud abielunaine ja Williami laste ema ei hakanud end uinutama mõttega, nagu oleks keset ruumi seisev elevant tegelikult väike armas orav. Ta haaras elevandil käekotirihmast ja ähvardas "kasuema" neutraliseerida, kui too tema pereisa rahule ei jäta. "Kasuema" taandus.

William viis seepeale oma tegevuse ookeani teisele kaldale. Kuid ka peale Kirsit järgmise "kasuema", Jūrmalast pärit kauni lätlannast blondiini Sofija ja Williami vahelise kirjavahetuse muukis naine ruttu lahti ja andis seepeale Williamile ühemõttelise korralduse: käed eemale Balti riikidest! Seepeale liikus William valenime Copter all kohtinguportaali Sinder, kust leitud järgmise armastuse kohta pidi ta aga peagi tõdema, et see pole pikem kui suveöö. William varjas edaspidi oma paralleeluniversumit naise eest varasemast palju hoolikamalt. Ja Kirsile kirjutas vaid aeg-ajalt ja salaja ühelauselisi kirju: "Sinusugust teist ei leidu!" või "Ma ei suuda sind unustada!".

Ükskord oli ta ilmselt väsinud peaga kirjatööd teinud, sest Kirsile saabus Williamilt salateade: "Mary, sa oled mu ainus!". Kirsi järeldas, et maailmas on kaks täpselt ühesugust Williamit - üks truu, ja siis see teine. Mõnikord Kirsi igatses seda esimest. Williami naine aga väsis pikapeale mehe jahtumatust jahikirest ja kolis koos lastega ühe väga õigete musklitega eratreeneri juurde, kes ei moodustanud liitlauseid ja sõi vaid puhast toitu. Naise nahk hõõgus nüüd tervisest, närvid olid korras ja vaim helge. Ka lapsed olid õnnelikumad, sest neil oli ühe kodu ja kahe tülitseva lapsevanema asemel nüüd kaks kodu ja ei mingeid tülisid. Lisaks oli neil nüüd onu Muskel, kes tegi alati seda, mida ema tahtis. Kõik olid rõõmsad.

Esimese kahe kuu jooksul pärast naise ja laste väljakolimist tundis William end üksiku ja õnnetuna. Ta püüdis ahastamise vahele end õigustada ja lohutust leida. Tulevikuplaane aga teha ei suutnud. Isegi mikroplaan "peale tööd lähen trenni" tundus nukker ja mõttetu. "Mille nimel üldse elada..." või "keegi mind ei vaja" kõlas ajutiselt endise naistemehe üksildushüüd koduseinte vahel, üle kristallist viskiklaasi serva.

Kuid ei läinud kolme kuudki, kui William lasi end meeleldi kodustada seksikal naiskolleegil sõjandusasutusest. See naine oli talle ammu silma jäänud sportliku välimuse, lühikese soengu ja kindrali häälekõmaga. William kutsus kolleegi kohvile, ja armus. Juba samal õhtul proovisid nad, kas nende kehaehitused klapivad. Klappisid. Williamile meeldis, kuidas see tugevate musklitega sitke naine teadis täpselt, mida William tegema peab. Lisaks oli see naine kogu aeg valvel Williami käikude järele, mis muutis tulevased kõrvalehüpped tõsist vaimset pingutust ja hoolsat logistilist planeerimist vajavaks. See kombinatsioon erutas Williamit juba ette. See oli mäng tule all.

Kirsi ohkas. Pärast kiirsuhet Williamiga tuli hinge kõvakettalt eemaldada suur hunnik kahetsust ning sinna salvestada vajalikud õppetunnid. "Mida ma valesti teen? Kust küll leida abikaasa-eeldustega aus mees?" ahastas Kirsi omaette, kui nukralt peegli ees oma ilusaid juukseid kammis. Tegelikult sumisesid mehed üsna innukalt heatujulise ja sooja südamega Kirsi ümber. Üheks põhjuseks võis olla vaimne klapp tema prinkide rindade ja pikkade jalgadega, mida lahke Kirsi asjatult ei varjanud. Taevas nägi, kui põhjalikult ja kogu südamest Kirsi meest otsis. Kuigi kandidaate tundus jätkuvat, oli ta otsinud juba väga kaua. Lausa nii kaua, et see protsess hakkas teda tõsiselt murelikuks tegema. Mida murelikumaks Kirsi muutus, seda rohkem ta naeratas ja seda kaunimaid kleite kandis.

Kirsi aina küpses. Töökate ja enam-vähem kainete vallaliste meeste valik tundus aina ahtamaks jäävat. Erinevatel põhjustel sattus Kirsi teele ka erinevas suhtestaadiumis abielumehi. Kogemusest õppinuna püüdis ta nendega suhete kuumaksminekut igal võimalusel vältida, sest nii nõudis tema sisemine ausameelsus ja ohutunne. Kirsi teadis oma kogemustest hästi, et sellest sünnib vaid paksu pahandust. Paks pahandus on alati kerge tulema, kui esmapilgust armunud mees räägib vastleitud kaksikleegile, kuidas ta on "kohe-kohe naisest lahutamas", sest naine "ei mõista teda", ja kuidas "aknast välja vaadates näeb tema üht ning naine hoopis teist asja", ja et kõik on "nagunii läbi" ning lahutus vaid "vormistamise küsimus...".

Autor: Tiia Nightingale

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tiia Nightingale'i raamatust "Kirsi otsib meest".

Raamatu "Kirsi otsib meest" sündmused on pärit reaalsest elust ja äratundmisrõõmu on nii naistel kui meestel. Kirsi hinge, ajudesse ja mujale sisenevad oliivikarva Oliver, hüpnootiline dokumentalist Välgu-Mihkel, pingi all tolmuse vaibarulli sees ohkav, joogist pead välja magav Jakob ning paljud teised. Kõik tahavad olla õnnelikud. Aga kuidas? Kaunis Kirsi aina lootis ja naeratas ning uskus kindlalt, et saagu mis saab - otsingutes ta alla ei anna!

Tiia Nightingale on kogenud loovkirjutaja, kes huumori pehmendava jõuga pakub sissevaadet sellistesse tõsistesse teemadesse nagu demograafiast tingitud naiste üksindus, sõltumine meestest, truudusetus, paarisuhete haprus ja muutumine ajas.


KOMMENTEERI!