Korraga meenusid Joosepile jooksmine, noaga mees ja haigla tuled. Küllap oli ta siis ikkagi ise haiglasse tulnud, kuid kindluse mõttes otsustasta siiski üle küsida: "Kas ma tulin ise haiglasse?" "Ei tulnud ise. Sa olid olnud hotelli baaris ja räusanud, olid loopinud seal toole ja laudu pikali ning rääkinud teistele inimestele mingit veidrat juttu. Lõpuks olid sa kukkunud kokku ning sulle oli kutsutud kiirabi. Kui sa erakorralise meditsiini osakonnas teadvusele tulid, toodi sind siia, sest su varasem jutt ja käitumine viitasid enesetapukalduvusele." "Millal ma võin ära minna?" "No seda otsustab juba sinu raviarst, mina sind välja lasta ei saa."

Joosep tahtis veel midagi küsida, kuid siis silmas ta, kuidas kahe hooldusõe saatel saabus haiglasse üks noor erkroosade juustega tüdruk, kelle käed olid sidemetes. Joosep ei pidanud kaua mõistatama, mis nende kätega oli juhtunud. Tüdruk viidi samuti vannituppa. Vannitoast oli kuulda, kuidas uus tüdruk vaidles sanitaridega ja keeldus nende pakutavat riietust selga panemast. Joosep tundis ennast piisavalt värskena, et haiglas veidi ringi vaadata. Ühelgi palatil ei olnud uksi ja kõik toad avanesid hämarasse koridori, mis viis mingisse suuremasse ruumi. Seal asus talle juba tuttav söögilaud, kuid ülejäänud ruum oli sisustatud ilmselt vaba aja veetmiseks. Ühes nurgas seisis raamaturiiul, millel asetsesid raamatud ja lauamängud. Teises nurgas oli televiisor, mille ees paiknesid diivan, väike laud, paar tugitooli ning koguni paar kott-tooli. Kõik mööbliesemed olid heledates toonides, seinad ja kardinad olid helerohelised. Akende küljest olid käepidemed eemaldatud. Seinu kaunistasid loodusmaalid, mis äratasid Joosepis kohe huvi. Kuigi kõik pildid tekitasid äärmiselt rahuliku tunde, unustas noormees end tükiks ajaks ühe päikeseloojanguga maali ette. Sellel oli kujutatud järve, mille kaldal asus väike majake. Onnikese aknast kumas hubast valgust ja see justkui kutsus külla. Kunstnik oli mahedate värvide ja kontrastidega suutnud luua teose, mis tekitas Joosepis tunde, nagu oleks ta maali sees järve ääres.

Joosep lõpetas kunstiteose vaatlemise, kui märkas, et uus tüdruk astus puhketuppa ja istus ühele kott-toolile. Ta tundus olevat üsnagi pahuras meeleolus. Tüdruk oli hoolimata nutetud silmadest Joosepi meelest väga kaunis. Tema silmades oli see sügavus, mida Joosep oli hotellitoa peeglis ka enda omades näinud. Tüdruku erkroosad juuksed ja lopsakad helepunased huuled sobisid väga hästi kokku tema lumivalge nahaga. Ta oli lühikest kasvu ja väga kõhn, justkui tema maailmas söömist ei eksisteerikski. Seljasoli tal helesinine karukestega flanellpidžaama, mida mitte keegi endale vabatahtlikult selga ei paneks, kuid milles tema nägi tegelikult omamoodi armas välja. Joosepi peast oli kunstihuvi sekundiga pühitud ja ta istus tüdruku kõrvale diivanile.

"Mis su nimi on? Mina olen Joosep." Tüdruk tõstis hetkeks pilgu ja vastas napilt: "Vanessa." "Ära nüüd ole nii õnnetu! Sa pole siin ju üksi, näed ise, et terve haigla on meiesuguseid täis." "Missuguseid meiesuguseid? Mina ei ole teiesugune! Ma olen täiesti terve ja ei peaks üldsegi siin olema!"

Joosepi eesmärgiks oli olnud tüdrukut lohutada, kuid korraga mõistista, et ta pole sugugi hea lohutaja ja tema jutt võib inimesi hoopistükkis õnnetumaks teha. Seejärel hakkas ta sõnagi lausumata oma palati poole kõndima. Kuigi ta polnud eriti väsinud, tahtis ta siiski magama heita. Ühe päeva kohta oli ta pidanud juba piisavalt palju tobedusi läbi elama ja ta eitahtnud enam millelegi mõelda. Magamine on justkui pääsemine, magades ei pea ju midagi mõtlema!

Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Rita Metsa raamatust "Kahe maailma vahel".

Kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" teise koha pälvinud romaan "Kahe maailma vahel" on kaasahaarav ja vägagi tõetruu lugu kaasaegsete, kuid erinevatest põlvkondadest pärit säravate karakteritega inimeste valust, oskusest sellega hakkama saada, elutahtest, vürtsikast eneseirooniast ning meie aja pealiskaudsusest.

Romaani tegelased kohtuvad psühhiaatriakliinikus, elades justkui kahe maailma vahel, kuid nende maailmavaade ja mõtted on vägagi ehtsad - need on pärit meie oma reaalsest maailmast, mille romaani autor ülima pieteeditunde ning peene huumoriga lugejani toob.