Alkeemia lugemisnurk: "Rännak" juhatab meid otse probleemide põhjuse juurteni ja annab meile töövahendid, millega neid täielikult lahendada.


Alkeemia lugemisnurk: "Rännak" juhatab meid otse probleemide põhjuse juurteni ja annab meile töövahendid, millega neid täielikult lahendada.
Brandon Bays "Rännak"Pilgrimbooks.ee

Brandon Bays'i raamat "Rännak" aitab sul koorida maha aastaid kestnud emotsionaalsed ja füüsilised blokid, ammutada teadmisi omaenda sisemiselt tarkuselt, elada elu oma kõrgeima potentsiaali väljendajana, kogeda enda sees piiritut rõõmu ja saada tõeliselt sisemiselt vabaks.

Kui astusin trepist üles, et minna kohtuma massaažiterapeut Surjaga, tundsin, kuidas ma sisemiselt vedelaks lõin ja natuke kartma hakkasin. Imestasin, mis see nüüd olgu, ja jätsin selle mõtte, kui kella helistasin.

Ukse avas lahke näoga naine. Väga rahustaval toonil juhatas ta mu oma ravituppa, mis oli soe ja puhas ning lihtsal, kodusel viisil hellitav. Küsisin, milleks on toolil kaisukarud. "Oh, laste tarvis, kui nad siia tulevad. See annab neile turvatunnet. Mõnele täiskasvanule meeldivad need ka." Ma naeratasin ja mul tekkis tunne, et tegelikult olid karud seal täiskasvanute jaoks. See paistis natuke veider, aga sellegipoolest armas.

Surja põletas mingit lõhnaainet ja väljas oli paar pilti meistritest, kelle juures ta oli õppinud. Kuigi tema eriala oli massaaž, nägin ma, et tal oli suur armastus vaimse sfääri vastu ja arvatavasti samasugune teadmistejanu nagu minulgi. Hakkasime lobisema, enne kui alustasime, ja ma rääkisin talle kogu loo algusest peale: et minu kindel uskumus oli, et emotsionaalsed mälestused talletatakse keharakkudes ja antakse ühelt raku põlvkonnalt teisele ja et tõeline tervenemine algab siis, kui lased lahti nendest rakumälestustest. Ma palvetasin kogu südamest, et näeksin lõpuks seda, mis oli tolle kasvaja sees peidus. Ma lootsin, et tema suudab aidata. Tunnistasin talle, et töötades ise keha ja meelega, olin ma viimase 20 aasta sees arvatavasti kõike proovinud ja teinud. Ma tundsin, et olin kogenud iga kättesaadavat tervendamistehnikat ja arvasin, et olen tegelenud juba kõikide oma emotsionaalsete probleemidega. Nii et kui mu kõht aina kasvas ja kasvas, ei tulnud mulle pähegi, et midagi võiks tegelikult olla tõsiselt pahasti. Ma pidin tunnistama, et olin võib-olla muutunud ülbeks - mõeldes, et minuga ei saanud seda juhtuda.

Seotud lood:

Ma andsin talle teada midagi niisugust, mida ma polnud kellelegi rääkinud - kui alandav see oli olnud, ja missugust häbi olin ma tundnud mitte üksnes avastades, kui suureks oli kasvaja läinud, vaid ka taibates, kui kaua ma olin seda eitanud. Ma lihtsalt ei tahtnud uskuda, et minul võib midagi viga olla, sest ma tegin alati kõike õigesti.

Surja peatas mu, öeldes: "Teate, kõlab niimoodi, et tegitegi kõike õigesti - minule paistab lihtsalt, et siin on mingi vana jama, millest peate lahti saama." "Aga ma tunnen, et olen läbi teinud iga tervendamisprotsessi maa peal!" "Noh, selge on, et teie keha niimoodi ei arva! Fakt, et teie emotsionaalne probleem on avaldanud end füüsilisel tasandil, peab tähendama, et olete viimaks valmis sellele otsa vaatama ja sellest lahti laskma."

Teadsin, et tal on õigus, ja noogutasin vaikides nõusolevalt. Näis ilmselge, et jagame samu uskumusi tervise kohta, ja ma tundsin end väga mõnusalt. Me muudkui jutustasime teineteisele lugusid mitmesugustest terapeutilistest praktikatest ja naersime mõne naeruväärsema asja üle, mida olime proovinud, kui olime nooremad. Siis hakkasime rääkima oma vaimsetest teostustest. Ligi 45 minutit kadus märkamatult, enne kui taipasime, et raiskame väärtuslikku raviaega. Enne kui alustasime, palvetasin vaikselt, et mul oleks julgust vaadata seda, mis on talletatud kasvajasse, oli see siis mis tahes.

Siis avasin enda ja alistusin sisemiselt ning lubasin endal avarduda vaikusse, mis oli kogu Rännaku kestel olnud minu pidevaks kaaslaseks. Teadsin vaistlikult, et kõik vastused tulevad just sellest vaikusest - mitte minu isiksuselt ja kindlasti mitte minu lobisevalt mõistuselt. Kui minu mõtlev mõistus pidanuks vastustega välja tulema, oleks ta seda nüüdseks juba teinud. Ja kuna see nii polnud, oli minu ainus tee usaldus: usaldus sügavama tarkuse vastu, selle tarkuse vastu, mis kandis hoolt, et mu süda lööb, silmad säravad, juuksed kasvavad; usaldus lõpmatu intelligentsi vastu, mis vastutas mu rakkude paljunemise eest; usaldus selle osa vastu minus, mis on ärkvel öösi, kui ma magan. Ma teadsin, et peaksin alluma oma sügavaimale olemusele - oma tõelisele minale -, mis minule tundus nagu "kodu".

Loe veel

Kui Surja hakkas mind masseerima, panin silmad kinni ja tundsin, kuidas ma üha sügavamalt lõdvestusin rahusse. Taas kogesin, et aeg peatus - mu aistingud olid täiesti elavad ja ometi mu meel puhkas täielikult selles rahus, mis tundus tohutu ja piiritu. Tundsin, et olen ühendatud kõigega. Masseerimise ajal soovitas Surja: "Astuge oma vaimusilmas paar sammu kasvaja sisse ja vaadake, mismoodi seal all välja näeb." Tema soovitus tundus nii endastmõistetav ja kuidagi õige. Seepärast otsustasingi nõnda teha. Kui ma jõudsin oma emakasse, ei meeldinud mulle see, mida ma nägin. See nägi välja üsna hirmutav ja rohkem kui korra mõtlesin: "Ma lähen siit välja. Ma ei taha seda kõike näha."

Aga minu sisemine tarkus tuletas mulle kogu aeg meelde, et ma olin seal põhjusega, ja seepärast palvetasin uuesti, et saada julgust astuda vastu sellele, mida ma pidin nägema. Ma olin kindel, et leian midagi, mida ma lihtsalt ei suuda näha. Kui ma kasvaja sees "ringi kõndisin", jõudsin kohta, mis tundus eriti pime. Kui ma sellele kohale liginesin, tajusin seintest õhkuvat tugevat hirmutunnet. Spontaanselt sähvatas minu ees vana mälestus tugevast lapsepõlvetraumast. Otsekohe kontrollis seda minu kahtlev, mõtlev vaim ja ütles: "Ei või olla - ma tean sellest mälestusest kõik - ma olen ammu selle probleemiga tegelenud ja selle kõrvale pannud! Asi polnud nii suur - see ei saa olla siin toimuva põhjus ... mull-mull-mull ..."

Kui Surja jätkas masseerimist, kõnelesin argsi otsustustest, mida minu mõtlev vaim tegi. Ta lausus rahustavalt: "Noh, eks kehamälu tuli selle vana mälestusega lagedale asja pärast. Miks mitte minna nüüd sellega kaasa? Isegi kui teie mõtlev vaim selles kahtleb, mida on teil kaotada?" Nõnda ma jätkasin selle mälestuse jälgimist. Omas vaimus leidsin end läbi tegemas seda stseeni otsekui elavates värvides ja aegluubis. Üllatav küll, ootamatud emotsioonid, mis ma olin maha matnud ja ammu unustanud, näisid kerkivat üles ja pinnale näis tõusvat tõeline tunne, mis mul tol korral oli. Ma olin olnud liiga edukas, isegi tollal, maskeerimaks oma tõelisi emotsioone vapra näo taha. Pisarad hakkasid vaikselt mööda mu palgeid voolama. Tundsin, et see on väga isiklik, ega tahtnud sellest Surjale palju öelda. Ja ometi oli selles tohutu kergendus, et viimaks ometi olin enesega tõeliselt aus - võttes maha maski ja lastes endal kogeda uskumatut haavatavust ja abitust, mida ma tundsin väikese lapsena selles mälestuses.

Viimaks lasksin endal tunda loomulikke emotsioone, mida ma ei olnud lasknud endal kogeda toona trauma ajal. Mingil moel, isegi väikese lapsena olin ma õppinud, et mul ei olnud lubatud näidata oma tõelisi tundeid. Ja veel tähtsam, ma polnud suutnud neid endalegi tunnistada. Nõnda, väga lihtsal, puhtal viisil lubasin ma viimaks endal kogeda seda, mis oli seal kogu aeg olnud. Ma polnud seda vana mälestust tegelikult kunagi unustanud ja selle "avastamine" ei olnud tegelik ilmutus. Aga üllatusena tuli, kui tugevad minu tõelised tunded olid - ma olin nii edukalt neile kaane peale pannud ja suutnud ennast veenda, et see polegi nii tähtis!

Sellest, mida ma läbi elasin, rääkisin Surjale vähe, ja ta küsis leebelt: "Kas tunnete, et olete lõpetanud?" Ma küsisin oma sisemiselt tarkuselt. "Ei." "Noh, ehk kujutlete siis väikest lõkketuld ja panete kõik inimesed oma mälestuses koos endaga selle ümber. Ajage tule ääres juttu ja uurige välja, miks teised inimesed käitusid nii nagu nad käitusid, ja andke neile teada oma tõelised tunded - laske oma nooremal minal rääkida nendega nii, nagu oleksid nad praegu siin."

Jälle tundus, et see on hea mõte, seepärast mõtlesin, ma proovin - kaotada polnud midagi. Samal ajal sain ikka mõnusat lõõgastavat massaaži. Surja näis vaistlikult teadvat, millises piirkonnas oli mul pinge ja leevendas seda, samal ajal kui mina jätkasin oma sisemist protsessi. Kujutlesin end praksuva laagrilõkke äärde. Seal olid mu mõlemad vanemad - nad näisid nii palju nooremad ja olid riides 1950. aastate vanamoelises stiilis -, nelja-aastane mina, kes oli läbi teinud emotsionaalse mälestuse, seisis seal oma kleidikeses, näides väga kaitsetuna ja ebakindlana. Ka minu praegune mina oli seal, seepärast otsustasin minna oma noorema mina juurde ja kutsuda teda endale sülle, nii et ta tunneks end kaitstuna ja mõnusalt. Ma olin väga üllatunud selle üle, mida lõkke ääres öeldi.

Ma polnud aru saanud, kui tugevad olid minu noorema mina üleelamised tolles mälestuses. Paistis, et väikesel minal oli jagada palju väljaütlemata valu. Viimaks ütles ta seda, mida polnud aastaid suutnud öelda. Näis, nagu voolaks temast aastatepikkune valu. Kui paistis, et ta on sõnadest tühi, pöördusin vanemate poole ja küsisin, miks nad olid niimoodi käitunud. Ma olin samavõrra üllatunud, kuuldes, mis tol ajal nende jaoks toimus, ja mu silmad täitusid kaastundepisaratest, kui ma viimaks mõistsin nende valu allikat ja kui masendunult ning abitult nad olid end tundnud. Mu õde oli uppunud neljaaastaselt ja õnnetuseks suunati nende väljaelamata valu tihti meie teiste peale.

Jutuajamine lõkke ääres kestis nii kaua, kuni me kõik olime end tühjaks rääkinud, öelnud kõik sügavaimast hingepõhjast. Ja minu lapsepõlve-mina mõistis viimaks ning päris esimest korda tõeliselt, miks ja kuidas kõik oli toimunud. Ma leidsin rahu - rahu, lihtsuse ja tõelise arusaamise.

Jutustasin Surjale väga kokkusurutult, mis oli toimunud, ja tema küsis uuesti, kas nüüd viimaks tunnen, et olen vana probleemiga lõpu teinud. Vaatasin enda sisse. "Ei, miski nokitseb veel minu sees, aga ma ei tea, mis see on - see on lihtsalt tunne, et midagi peab veel toimuma." Tundsin kimbatust. Teadsin, et mõistuse poole pole mõtet pöörduda. See annaks üksnes mõne endastmõistetava loogilisena näiva vastuse, millel seniajani polnud õnnestunud aidata mul terveneda, või mõistaks see mind hukka ja ütleks, kui rumal ma olen. Seepärast tundsin taas, et avanen ja usaldan ning alistun vaiku sesse - ma teadsin, et vastused tulevad sealt. Kui vaikus muutus väga ääretuks, väga võimsaks, taltus minu mõtlev vaim ja jällegi tundsin aukartust, kui ilus on rahu, mis näis hoovavat minu hingest. Mõtted peatusid, sest vaikus näis täitvat terve toa. Selle vaikuse sügavusest kuulsin ma sõnu (või pigem kogesin neid kuidagi): "Sul on vaja vanematele andeks anda." See tabas mind nagu kivi. Ma teadsin, et see on tõde. See oli nii silmanähtav, kuid ma polnud kunagi varem selle peale tulnud.

Niisiis taastasin ma vaimusilmas lõkketule ja panin vanemad tule äärde. Siis andestas, sisemiselt, minu noorem mina neile - siiralt, nagu lapsed andestavad. Tundsin, nagu murduks mul süda, kui mu huulilt tulid andestavad sõnad. Andeksandmine oli absoluutselt ehtne ja tuli hingepõhjast. Pisarad voolasid mul mööda põski. Rahu uhkas mu kehast läbi, rahu lõpetatusest. Minu seest kerkis lihtne teadmine, et SEE LUGU ON LÄBI!

Massaažilaual lamades hakkasin tundma, kuidas õrn, kuid kombatav energia voolas läbi mu kätest ja jalgadest. Seejärel tervest kehast. Kusagil sügavas sisimas teadsin, et olin hakanud kasvajast tervenema. Natukese aja pärast andis Surja vaikselt teada, et on aeg seanss lõpetada. Möödunud oli kaks tundi, aga tundus, et kõik oli toimunud palju kiiremini! Pikkamööda tõusin istuli, pea käis pisut ringi, ja Surja ulatas mulle klaasi vett. Ta soovitas, et võiksin minna tagasi oma peatuskohta, võibolla süüa suppi, puhata ja lasta asjadel sees omasoodu areneda. Noogutasin vaikselt, mul polnud eriti isu rääkida, ning valmistusin tasakesi massaažilaualt maha ronima. Sisimas olid minu kahtlevad mõtted aegamööda tagasi hiilinud ja rääkisid nüüd täiel häälel niisuguseid asju nagu "Õige nüüd suur asi - no leidsid vana mälestuse - ja siis? ... Sa oled niisuguseid asju varemgi teinud ... Olnud seal, teinud seda, saanud T-särgi ...Kõik see oli ainult sinu peas, sinu kujutluses ..." ja ikka nõnda edasi ja edasi.

Libistasin enda laualt maha, mõtted täiel tuuril keerlemas, ja sirutasin käe riiete järele. Kui tahtsin pükse võtta, tundsin äkki, kuidas tasakaal kadus ja ma üleni vedelaks läksin. Pidin haarama tooli, et istuda. Sellel hetkel lõpetas mu meel igasuguse kritiseerimise ja pööras vaikselt kogu oma tähelepanu sellele, mis toimus mu kehas. Ma mõtlesin: "Pagan - seal sees toimub midagi - midagi suurt!" ja sirutasin käe, et katsuda oma trummina pingul kõhtu, ning leidsin, et see oli muutunud õige tsipake pehmeks! Mõtlesin: "Kindlasti näen und - asjad ei saa nii kiiresti juhtuda." Mõtted hakkasid tormama - mõistus ei suutnud mõista, mis toimub. Tundsin end üleni haigena. Ma ei tahtnud muud, kui heita pikali.

Don oli juba eestoas, mind oodates, ja ma ei tahtnud talle näidata, kui haigena ma ennast tunnen. Olin äärmises segaduses - tundsin, et minu sees nihkub midagi kiiresti, aga kui ma pidanuks seletama, mida ma selle all mõtlen, poleks ma seda osanud.

Pikkamööda sammusin auto juurde. Kui ma ööbimiskohas oma tuppa jõudsin, olin uskumatult tänulik, et sain pugeda valgete puhaste linde vahele, end kerra tõmmata ja lihtsalt puhata, samal ajal kui see, mis tahes parajasti toimus, toimus omasoodu.

Jätkasin "töötlemist" terve päeva ja öösel magasin rahutult. Järgmisel hommikul ärkasin nõrgana, haavatavana ja segasena. Kõik juhtus nii kiiresti. Oli tunne, nagu oleksid minu keha molekulid ringi sõelunud ja sumisenud, ja kui ma katsusin seda, mis oli olnud minu kõva, rasedana tunduv kõht, oli see nagu sült. Kolm päeva olin nõrk ja segaduses. Tundsin end kuidagi alasti ja paljastatuna, samal ajal kui mu keha näis läbi tegevat protsessi, millest ta teadis, kuidas seda teha. Ühes asjas olin ma absoluutselt kindel. "Mina" ei olnud juht - minu keha tarkus oli kõik jõuliselt üle võtnud ja transformeeris mu rakke loomulikult ning eeskujulikult, omal algatusel, ilma et minul olnuks vaja millestki mõelda.

Kummalisel kombel jäi mu mõistus viimaks vakka - sellel polnud enam hukkamõistvaid kommentaare. Fakt, et asjad toimisid suurepäraselt ilma tema vahelesegamiseta, oli nii võimsalt ilmne, et mõistusel polnud enam midagi öelda. Ma puhkasin rahus, mis ümbritses mind üleni. Tundsin end vaga lapsena, süütuna, täiesti rahul, et ei mõista midagi sellest, mis minu sees toimub. Lihtsalt puhkasin kergelt sulnis, kõike hõlmavas nõusolemises. Keha tarkuse taip toimetas minu sees oma imesid ja mina võisin ainult tänutundes puhata ja alistuda.

Niimoodi vaikses mõtiskluses puhates tuli mul mõte, et kogu aeg olin ma arvanud, nagu klammerduks see kasvaja minu külge, kui tegelikult hoopis mina olin klammerdunud tema külge - kaitstes ennast sinna talletatud mälestuse ja valusate tunnete eest. Ja kui ma lõpuks avastasin sellega seotud emotsionaalsed mustrid ja mälestuse ning viisin loo lõpule, lõppes viimaks ka vajadus kasvaja järele. Kui probleemid olid läbi töötatud, tervendatud ja andeks antud, sai kasvaja lahkuda. See oli oma eesmärgi täitnud ja mulle oma õpetuse andnud.

Näis, nagu oleksin ma sõna otseses mõttes valusa mälestuse karpi pakkinud ja kaane sulgenud. Ja siis olid rakud kasvanud ja kasvanud, et hoida vana mälestust kinni, laskmata mul aastate jooksul sellele otsa vaadata. Või nõnda see paistis, kui sellele tagasi vaadata.

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Brandon Bays'i raamatust "Rännak"

Kuula Brandon Baysi Alkeemia Akadeemia salvestust Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!"

Uuri ka 13.-15. märtsil toimuva seminari Journey Intensive kohta

KOMMENTEERI!