Alkeemia lugemisnurk. Raamatus "Elamise ja suremise kunst" soovitab OSHO, kuidas vabaneda surmahirmust ja julgeda elada


Alkeemia lugemisnurk. Raamatus "Elamise ja suremise kunst" soovitab OSHO, kuidas vabaneda surmahirmust ja julgeda elada
OSHO: Keha on su väline koorik ja meel on su sisemine koorik. Sa oled väljaspool neid mõlemaid. See mõistmine on tõelise elu algus.depositphotos.com

Hinnatud vaimne õpetaja, legendaarne India müstik ja joogi OSHO leiab värskelt eesti keeles ilmunud raamatus "Elamise ja suremise kunst. Elu ja surma pühitsemine", et: "Inimesed kardavad elu, mitte surma, sest elu on probleem, mis tuleb lahendada" ning seletab selle mõttearenduse ka lähemalt lahti. Avaldame raamatust nädalavahetuse inspireerivaks lugemiseks peatüki "Julgus elada".

Loe veel

Keegi ei karda tegelikult surma; muidu oleks võimatu elada.

On üks looduslik turvameede ja selle põhimõttest tuleb aru saada. Loodus ei taha, et tunneksime surma ees hirmu sel lihtsal põhjusel, et kui surmahirm muutub kõikehõlmavaks, siis ei saa elada. Elada saab vaid siis, kui kuidagimoodi tekib sinus usk, et elad igavesti. Asjad muutuvad, inimesed surevad, aga sina jääd kogu sellest muutusest välja. Ja su kogemused toetavad seda usku.
Poeet ütleb: "Ära kunagi küsi, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sulle."
Aga kui kella lüüakse sulle, siis pole sind siin seda kuulmas - selles on häda. Ma ütlen teile, alati lüüakse hingekella kellelegi teisele; seetõttu sa seda ei kuule. Poeet ei tunne inimteadvuse sügavusi. Mõnes mõttes on see, mis ta ütleb, tõsi. Jah, hingekella lüüakse sulle. Aga sa ei kuule seda... Sa mõistad selle tähendust, aga see ei tekita sinus hirmu. Ma võin kindlalt öelda, et isegi poeet, kes selle kirjutas, ei kartnud surma. Isegi tema, kuuldes hingekella, ei mõelnud, et seda lüüakse talle. See on alati keegi teine, see on alati kellelegi teisele.
Inimesed kardavad, et saavad vähi, nad kardavad, et saavad AIDSi, nad kardavad pimedaks jääda, kardavad sandiks jääda; inimesed kardavad igasuguseid asju, mis vanaduses juhtuvad, nad kardavad vanadust. Keegi ei karda surma. Surm on nii puhas - miks peaks keegi surma kartma? Tegelikult, mida vanemaks sa saad ja mida lähemale surmale jõuad, seda rohkem hakkad lootma, et surm tuleb varsti. Surm on täiesti puhas. See pole kunagi kellelegi muret valmistanud, pole kunagi kedagi piinanud. Keegi ei karda surma. Ma pole kunagi kokku puutunud inimesega, kes kardab surma. Inimesed kardavad muidugi, et peavad lamama haiglas mingis imelikus voodis - jalad üleval, käed all, igasugused instrumendid pea ja rinna küljes... Inimesed kardavad seda kõike, aga surma? Kas te olete näinud, et surm teeks kunagi kellelegi halba? Miks peaks keegi seda kartma?
Inimesed kardavad elu, mitte surma, sest elu on probleem, mis tuleb lahendada.
Elus on tuhat keerulist asja, mis tuleb lahendada. Elul on nii palju dimensioone, et sa oled pidevalt mures: kas see dimensioon, kuhu sa liigud, on õige, või oled vales suunas hakanud liikuma?
Mida sa ka ei teeks, sind ei jäta kunagi rahule küsimus, kas sa tõesti tahtsid just seda teha või oled määratud seda tegema? Kõik on elu tõttu pidevas segaduses. Inimesed kardavad elada, niisiis püüavad nad elada nii piiratult kui võimalik. Nad on teinud elust piiratud vastutusega kontserni.
Nad püüavad ehitada elu ümber tara. Nad ei taha elada metsikult, see tekitab suurt hirmu. Nad ehitavad ümber maja kena tara, nad kujundavad krundist ilusa Briti aia - kõik on sümmeetriline, hästi lõigatud, hoolitsetud - ja nad arvavad, et see on elu. See pole elu, see on lihtsalt püüd elu vältida.
Elu saab olla vaid metsik.
Sellel ei saa olla tarasid, see ei saa olla nagu Briti aed. See pole Victoria-aegne sümmeetria.
Inimesed kardavad elu ja kardavad seetõttu, et elu on võimalik vaid siis, kui oled metsik, kui suudad olla metsik - metsik armastuses, metsik laulus, metsik tantsus. Seetõttu ongi hirm.
Vabane eluhirmust... Sest sa kas kardad või elad, see on sinu teha. Ja mida on siin karta? Sul pole midagi kaotada. Sul on võita kõik. Loobu kõigist hirmudest ja hüppa täielikult ellu. Siis, ühel päeval, tuleb surm nagu oodatud külaline, mitte vaenlane, ja sa naudid surma rohkem, kui oled nautinud elu, sest surmal on omaenda ilu. Ja surm on väga harv, sest seda juhtub vaid korra elus - aga elu on iga päev.

Sinus on kihiti palju võimalusi.
Esimene kiht on keha. Kui samastud oma kehaga, siis samastud ajutise, hetkelisega. Siis on sul mõistagi surmahirm.
Keha on voolav nagu jõgi - see muutub ja liigub pidevalt. Selles pole midagi igavikulist. Igal hetkel keha muutub. Tegelikult sureb keha iga hetkega. Mitte et pärast seitsetkümmet aastat sa ühel päeval äkki sured; keha sureb iga päev. Surm kestab seitsekümmend aastat, see on protsess. Surm pole sündmus, vaid pikk protsess. Järk-järgult jõuab keha sinnamaani, et ei suuda enam koos püsida, vaid laguneb.
Kui oled samastunud kehaga, siis muidugi on sul pidev hirm, et surm läheneb. Sa võid elada, aga ainult hirmuga. Ja mis elu see on, kui sa pidevalt värised? Kui inimene istub vulkaanil ja kardab iga hetk surra? Kui ainult üks asi on kindel - et tuleb surm - ja kõik muu on ebakindel? Kuidas saab siis inimene elada? Kuidas saab ta pühitseda? Kuidas saab ta laulda ja tantsida ja olla? Võimatu. Surm ei luba seda. Surm on liig mis liig ja see on liiga lähedal.
Sinus on veel üks kiht: meelekiht - see on veel ajutisem ja veel voolavam kui keha. Meel laguneb samuti pidevalt.
Meel on keha vaimne osa ja keha on meele füüsiline osa. Need pole kaks asja. "Meel ja keha" pole õige väljend. Õige väljend on "meel-keha". Sa oled psühhosomaatiline. Mitte et eksisteerib keha ja eksisteerib meel. Keha on jäme meel ja meel on peenkeha. Need on ühe ja sama mündi kaks külge - üks on vaimne ja teine füüsiline.
Niisiis, on inimesi, kes samastuvad oma kehaga. Need on materialistid. Nad ei suuda elada. Nad püüavad meeleheitlikult õiget kurssi leida, aga ei suuda elada. Materialist ainult teeskleb, et elab - ta ei suuda elada. Ta elu ei saa olla väga sügav; see saab olla vaid kunstlik ja madal, sest ta püüab elada keha kaudu, mis pidevalt sureb. Ta elab majas, mis põleb. Ta püüab puhata põlevas majas. Kuidas saad sa puhata? Kuidas saad sa armastada? Materialist võib vaid seksida, ta ei suuda armastada, sest seks on ajutine, armastus on midagi igavest. Ta saab inimestega lühiajalisi suhteid luua, aga ei suuda end siduda. Ta jookseb pidevalt, sest on samastunud oma kehaga. Keha ei puhka kunagi, see on pidevas liikumises. Seksist enamat ta ei suuda - seks on ajutine, hetkeline asi; ei midagi sügavat, ei midagi hingele ega sisemisele tuumale. Olemused jäävad teineteisest kaugele; kehad kohtuvad ja segunevad ja eralduvad jälle. Materialist on kõige idiootlikum inimene, sest ta püüab elada surma kaudu. See on rumalus.
Siis on teist tüüpi inimesed - idealistid, kes samastuvad oma meelega, ideedega, ideoloogiatega ja ideaalidega. Idealist elab väga efemeerses maailmas - see pole sugugi parem kui materialistil. Muidugi pakub see egole rohkem rahuldust, sest ta saab materialisti hukka mõista. Ta räägib Jumalast ja hingest; ta räägib religioonist ja suurtest asjadest. Ta räägib teisest maailmast - aga see on vaid paljas jutt. Ta elab oma vaimus: mõtleb ja plaanib pidevalt, mängib ideede ja sõnadega. Ta loob oma meeles utoopiaid - suuri ja kauneid unistusi -, aga ainult raiskab oma võimaluse ära, sest elada on võimalik siin ja praegu, tema aga mõtleb alati millestki muust.
Sõna utoopia on ilus. See tähendab midagi, mis kunagi ei tule. Ta mõtleb millestki, mida kunagi ei tule ega saagi tulla. Ta elab kusagil mujal. Ta eksisteerib siin ja elab kusagil mujal. Ta elab dihhotoomias, dualismis. Ta eksisteerib suure pinge all. Poliitikud, revolutsionäärid, niinimetatud teoloogid ja preestrid - nad kõik elavad oma meeles, aga tegelik elu on väljaspool keha ja meelt. Sa oled kehas ja oled meeles, aga sa pole kumbki.

Keha on su väline koorik ja meel on su sisemine koorik.
Sa oled väljaspool neid mõlemaid.
See mõistmine on tõelise elu algus.
Millest see mõistmisprotsess alguse saab? Selle jaoks ongi meditatsioon.
Hakka jälgima. Kõnni tänaval, jälgi. Vaata, kuidas keha liigub; sina lihtsalt jälgid oma sisemisest tuumast, jälgid, tunnistad. Äkki on sul vabadustunne. Äkki sa näed, et keha kõnnib ja sina ei kõnni.
Vahel on keha terve ja vahel haige. Jälgi, lihtsalt jälgi, ja äkki tajud sa olemasolu täiesti erinevalt. Sina pole keha. Keha on muidugi haige, aga sina pole. Keha on terve, aga sellel pole sinuga midagi tegemist.
Sina oled jälgija, vaatleja mäe otsas... kaugel. Muidugi oled sa kehaga seotud, aga mitte samastunud; sa oled juurdunud kehas, aga alati väljaspool seda, midagi enamat sellest.
Esimene meditatsioon on tajuda ennast eraldiseisvana kehast. Ja järkjärgult, kui muutud täpsemaks oma keha vaatlemisel, hakka jälgima mõtteid, mis pidevalt su meeles liiguvad. Aga kõigepealt jälgi keha. Sest see on tahumatu ja seda saab palju kergemini jälgida, see ei vaja eriti palju teadlikkust. Kui oled häälestunud, siis hakka meelt jälgima.
See, mida vaatled, eraldub sinust. See, mida saad vaadelda, pole sina: sa vaatled teadvust. Jälgitav on objekt, sina oled subjekt. Keha ja meel jäävad kaugele, kui sinust saab vaatleja. Äkki tajud ennast - ilma kehata ja meeleta... puhas teadvus, lihtsalt puhtus, süütus, peegel.
Selles süütuses tead sa esimest korda, kes sa oled. Selles puhtuses ärkab eksistents esimest korda ellu. Esimest korda sa oled. Enne sa lihtsalt magasid ja nägid und; nüüd oled olemas.
Ja kui oled olemas, siis pole surma.
Siis sa tead, et kui surm tuleb, vaatled sa ka seda. See, kes on suuteline vaatlema elu, suudab vaadelda ka surma, sest surm pole elu lõpp, vaid kulminatsioon. See on elu haripunkt.
Elu jõuab haripunkti surmaga.
Kuna sa kardad, läheb see sul kaduma. Ilma hirmuta on surm suur ekstaas, suurim orgasm, mis olemas on.
Sa oled tundnud väikseid seksuaalseid orgasme. Seksi puhul toimub samuti väike surm: osa eluenergiast vabaneb su kehast ja sa tunned orgasmi, sul pole koormat, sa oled lõdvestunud. Mõtle surma üle: kogu energia, mis sul on, vabaneb. Surm on suurim orgasm.
Seksis on orgasm lihtsalt väike, tilluke kogus energiat, mis vabaneb. Ka siis tunned sa end hästi. Ka siis oled sa lõõgastunud ja vajud sügavasse unne; kõik pinged on vabanenud. Sa tunned harmooniat. Mõtle surmast kui kogu elu vabanemisest, igast su kehapoorist vabaneb elu ja läheb tagasi tervikusse. See on kõige suurem orgasm, mis olemas on.
Jah, surm on suurim orgasm, aga inimesed jäävad sellest oma hirmu tõttu ilma. Seesama toimub seksuaalse orgasmiga. Paljud inimesed jäävad sellest ilma. Nad ei saa orgasme hirmu tõttu. Nad ei suuda totaalselt selle sisse minna. Pea meeles, inimesed, kes kardavad surma, kardavad ka seksi.
Sa võid näha seda Indias. See maa kardab ikka veel seksi ja kardab väga ka surma. Kusagil pole suuremaid argpükse, kusagil pole aremaid inimesi. Mis on nendega juhtunud? Need inimesed, kes kardavad surma, hakkavad ka seksi kartma, sest seksis on väike surm. Need inimesed, kes kardavad seksi, klammerduvad liiga palju elu külge. Nad muutuvad kitsiks. Kitsid inimesed jäävad ilma seksuaalsetest orgasmidest ja seejärel jäävad nad ilma suurest orgasmist, terve elu täideminekust.
Kui tead, mis on surm, võtad sa selle vastu pühitsedes. Sa tervitad seda. See on kogu su elu täideminek. See on kogu su elu vili. Teekond lõpeb. Inimene läheb tagasi koju.
Surmaga sa ei sure.
Energia, mis anti sulle keha ja meelega kaasa, on vabanenud ja läheb tagasi maailma. Sina lähed tagasi koju.
Kui sa ei sure õigesti, siis sünnid uuesti. Las ma selgitan seda. Kui sa ei sure õigesti, ei koge sa surma täieliku orgasmina, ja sünnid uuesti, sest jäid ilma ja sulle antakse uus võimalus.
Eksistents on sinuga väga kannatlik. See annab sulle palju võimalusi. See on kaastundlik. Kui see elu on läinud sinust mööda, annab eksistents sulle uue. Kui sul seekord elamine ebaõnnestub, saadetakse sind uuesti maailma tagasi. Kui sa ei täida oma eesmärki, saadetakse sind tagasi ikka ja jälle. See ongi taassünniteooria tähendus.
Kristlik jumal on pisut kitsi: ta annab sulle ainult ühe elu. See tekitab suure pinge. Ainult üks elu? Pole aega vigu teha ega eksida. See tekitab suure sisemise pinge. Idas oleme loonud kontseptsiooni kaastundlikumast jumalast, kes annab heldelt. Sa oled sellest elust ilma jäänud? Võta järgmine! Ja teatud mõttes on see väga mõistlik. Pole olemas isikustatud jumalat, kes annab sulle elu. Tegelikult annad sa selle endale ise.
Kas sa oled vahel ennast jälginud? Õhtul lähed magama. Lihtsalt jälgi. Kui tunned, et uinud, siis lihtsalt jälgi seda viimast mõtet, viimast soovi ja viimast meelefragmenti. Kui hommikul ärkad, ära ava silmi; jälgi jälle. See viimane fragment on esimene fragment.
Kui mõtlesid magama jäädes rahast, siis on see su esimene mõte hommikul. Sa mõtled jälle rahast - sest viimane mõte jäi sulle meelde ja ootas, kuni tulid selle juurde tagasi. Kui mõtlesid seksist, siis hommikul mõtled samuti seksist. Mida iganes... Kui mõtlesid Jumalast ja palvetasid ja see oli õhtul viimane asi, siis hommikul leiad esimese asjana endas tärkamas palve.

Viimane mõte õhtul on esimene mõte hommikul.
Viimane mõte elus on esimene mõte teises elus. Viimane mõte surres saab esimeseks seemneks su järgmises elus.
Aga kui sureb Buddha, inimene, kes on kohale jõudnud, sureb ta lihtsalt ilma mõteteta. Ta naudib orgasmi. Ta on nii täitunud, see on täielik rahulolu, nii et tal pole vajadust tagasi tulla. Ta kaob kosmosesse. Pole enam vaja kehastuda.
Idas oleme jälginud inimeste surmakogemust. See, kuidas sa sured, peegeldab kogu su elu; seda, kuidas elasid.
Kui saaksin näha su surma, võiksin kirjutada kogu su eluloo - sest sellel hetkel kogu su elu tiheneb. Sellel hetkel näitad kõike nagu välguvalgel.
Kitsi inimene sureb, käed rusikas - klammerdudes ikka veel, püüdes ikka veel mitte surra ega lõdvestuda. Armastav inimene sureb, peopesad avatud, jagades... isegi oma surma jagades, nagu jagas oma elu. On võimalik näha, kuidas kõik on inimese näkku kirjutatud - kas ta elas oma elu täiesti ärkvel ja teadlikuna. Kui elas, siis on ta näol kerge kuma; ta keha ümbritseb aura. Sa lähed talle lähedale ja tunned vaikust - mitte kurbust, vaid vaikust. Juhtub isegi seda, et kui inimene on surnud õndsalt täielikus orgasmis, tunned end ta lähedal äkki õnnelikuna.
Minuga juhtus see lapsepõlves. Minu külas suri väga püha inimene. Minul oli temaga teatud side. Ta oli ühes väikeses templis preester, ta oli väga vaene. Kui mööda läksin - ja ma käisin kooli ajal sealt mööda vähemalt kaks korda päevas -, siis ta hüüdis mind ja andis mulle alati puuvilju või maiustusi.
Kui ta suri, olin ma ainus laps, kes läks teda vaatama. Kogu linn oli kokku kogunenud. Äkki hakkasin endalegi suureks üllatuseks naerma! Mu isa oli seal, ta püüdis mind vaigistada, sest tal oli piinlik. Surm pole aeg naermiseks. Ta püüdis mind vaigistada. Ta ütles mulle ikka ja jälle: „Ole tasa!" Ma pole kunagi hiljem seda tundnud. Kuni seniajani polnud ma midagi niisugust tundnud, ja kunagi hiljem pole ma midagi niisugust tundnud. - Ma hakkasin nii valjusti naerma, nagu oleks juhtunud midagi toredat. Ma ei suutnud end tagasi hoida, ma naersin valjusti. Kõik olid vihased ja mind saadeti koju. Mu isa ütles mulle: „Sind ei lubata enam kunagi nii tõsise asja juurde! Sinu pärast oli mul väga piinlik. Miks sa naersid? Mis juhtus? Mis ajab sind surma puhul nii väga naerma? Kõik nutsid ja halasid, ja sina naersid."
Ma ütlesin: "Midagi juhtus... see vana mees vabastas midagi ja see oli tohutult ilus. Ta suri orgastilist surma." Mitte just täpselt nende sõnadega, aga ma rääkisin isale, mida ma tundsin - et preester oli surres väga õnnelik, väga õnnis, ja ma tahtsin tema naerust osa saada. Ta naeris, tema energia naeris. Mind peeti hulluks. Kuidas saab surnud inimene naerda? Sellest ajast saadik olen näinud paljusid surmasid, aga ma pole seda tüüpi surma enam näinud.
Kui sured, siis vabastad oma energia ja koos sellega kõik oma elukogemused. Milline sa iganes olid - kurb, õnnelik, armastav, vihane, kirglik või kaastundlik, milline iganes - see energia kannab kogu su elu vibratsioone. Kui pühak sureb, siis tema lähedal olla on suur kingitus; sind kallatakse ta energiaga üle ja see on väga innustav. Sind viiakse täiesti teise dimensiooni. Sind tõmbab ta energia ja sa tunned joovastust.
Surm võib olla totaalne täitumus, aga see on võimalik ainult siis, kui elu on elatud.
Autor: OSHO
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud raamatust OSHO "Elamise ja suremise kunst. Elu ja surma pühitsemine"

Elu kestab pikka aega - seitsekümmend, sada aastat. Surm on intensiivne, sest see ei kesta pikka aega - see kestab vaid hetke; see tuleb tervikuna, mitte fragmentaarselt. See on nii intensiivne, et midagi intensiivsemat polegi.
Seotud lood:

Kui me mõtleme surmast, hakkame kartma, aga kui me pole elus enam millegi külge klammerdunud, siis võib surm kas või praegu tulla ja sa tervitad seda. Siis oled minekuks täiesti valmis. Selline vabadus on kõigi inimeste religioossete otsingute eesmärk. Olles vaba klammerdumisest, oled vaba surmast. Olles vaba klammerdumisest, suudad siseneda universumi valgusesse ja saada sellega üheks. Ja see on suurim õnnistus, ülim ekstaas, kus enam midagi muud pole olemas. Sa oled koju jõudnud.

Kuidas ennast ette valmistada, nii et kui surm tuleb, oled rahulik, täielikult virge ja teadlik, ootamas, valmis surmaga kaasa minema, valmis sellele järgnema ja seda omaks võtma? Just sellest Osho "Elamise ja suremise kunst" räägibki.

Osho (1931-1990) on üks tuntumaid ja provokatiivsemaid ­tänapäeva müstikuid. Londoni Sunday Times nimetas Oshot ­üheks "20. sajandi tegijaks"; kirjanik Tom Robbins aga "kõige ohtlikumaks inimeseks pärast Jeesus Kristust". Tema õpetuste mõju on üha kasvanud ning jõuab vaimsete otsijateni kõikjal ­maailmas




KOMMENTEERI!