Alkeemia lugemisnurk | Raamat "Ka mehed nutavad" kummutab eelarvamuse, et mehed on tugevad, kui nad ei tunnista oma depressiooni ja ärevust

 (1)
Alkeemia lugemisnurk | Raamat "Ka mehed nutavad" kummutab eelarvamuse, et mehed on tugevad, kui nad ei tunnista oma depressiooni ja ärevust
Foto: depositphotos.com

Peaaegu kümme aastat varjas Tim oma depressiooni. See pani teda tundma ennast nõrga ja alaväärsena ning ta arvas, et elu variseb kokku, kui keegi tema probleemist teada saab. Kui ta lõpuks rääkima hakkas, tuli välja, et ta polegi üksi. Raamat "Ka mehed nutavad" kummutab eelarvamuse, et mehed on tugevad, kui nad ei märka ega tunnista depressiooni ja ärevust endal ega teistel. See on jõhkralt aus, kohati valus ja kohati naljakas lugu sellest, mida tähendab, kui tahad olla "tõeline mees". Raamatu on kirjutanud mees, kes otsustas, et tahab oma lugu jagada, sest küllap on teisigi, kes on temaga sarnases olukorras. See on Timi lugu, aga see võib olla ka sinu või sinu lähedase inimese lugu.

Elasin nii, nagu iga päev oleks viimane; nagu rokkstaar, kel pole ei annet ega raha. Mul oli palju juhusuhteid, olin agressiivne ja sattusin kaklustesse ning mu joomine ja narkootikumide tarvitamine üha süvenes, kui üritasin täiesti valede võtetega oma mustade mõtete vastu võidelda. Probleemiks oligi see, et ma ei osanud leida õigeid vahendeid nendega toimetulemiseks. Koolis polnud meile räägitud, et iga neljas inimene kannatab millalgi vaimse tervise probleemide käes või et ühel päeval võib sind tabada haigus, mis hakkab enesetapumõtteid kõrva sosistama. Kui ma seda oleks teadnud, võib-olla poleks siis sellise lolli võltsrokkstaari kombel käitunud. Ma oleks perele, sõpradele ja arstile rääkinud tõde oma enesetunde kohta ning leppinud sellega, kes ma olen. Ilmselt oleks mind siis kiiremini ära diagnoositud ning ma saanuks tervenemisele keskenduda.

Seotud lood:

Kindlasti polnud see vaid teadmiste puudumine selle haiguse kohta, mis takistas mul teistele rääkida, vaid ühtlasi kartsin, et mind hakatakse viletsaks vennaks pidama. "Elu ongi raske, pead katsuma hakkama saada" - ma ei tahtnud, et mul lasuks see häbimärk, et ma teiste arvates oma eluga toime ei tule. Ma ei tahtnud, et teised minu üle selja taga naeraksid.

Nüüd kuuleb depressioonist pea iga päev, aga tollal see nii ei olnud. Seda sõna ei seostatud haigusega nagu praegu, pigem oli see solvang. "Häbimärgi" sõnastikudefinitsiooniks on "häbistav märk, mida seostatakse teatud olukorra, omaduse või isikuga". Mina ei tahtnud selle kategooria alla kuuluda. Ma ei tahtnud, et peaksin häbi tundma. Tahtsin olla normaalne ja teiste hulka sobituda. Oleme ausad, kahekümnendates eluaastates ihkad sa, et elu oleks LÕBUS. Sa ei sõltu enam oma vanematest ja sul on täielik vabadus teha, mida tahad. Oma masendusmõtete avalik kuulutamine teistele 25-aastastele tundus kindlaima teena end ilma jätta lõbusast ajaveetmisvõimalusest vähemalt järgmiseks kümneks aastaks. Nii et jätsin selle tegemata.

Depressiooni saab teeseldud rõõmu taha peita ja just nii ma tegingi. Lõbus elu oli ainus asi, mis hoidis mind eemal sellest läbitungimatust pimedusest oma peas, millega seisin silmitsi üksi olles. Nüüd ma tean, et oma tunnete mahasurumine joomise, narkootikumide ja liiderlike elukommete abil oli täpselt vastupidine sellele, mida ma pidanuks tegema. Soovin, et oleksin oma probleemile ausalt otsa vaadanud ja katsunud ennast ravida, enne kui depressioon end täielikult mu peas sisse seadis. Depressioon tapetseeris juba mu kolba sisekülgi; kui ma oleks seda tunnistanud ja kellegagi rääkinud - ükskõik kellega -, siis võinuks ta jääda ajutiseks külaliseks. Siis saanuks ma talle viisakalt ust näidata.

Depressioonipisikuga nakatusin siis, kui hakkasin endalt küsima neid vältimatuid küsimusi, nagu "Milles on elu mõte?" ja "Kes ma olen?". Kui Andre ja Staviga korteri jagamise aeg lõpule lähenes, siis käitusin, nagu kõik oleks korras, aga kui pidin üksinda olema, siis istusin ja muudkui mõtlesin kõiksugu asjade üle, tavaliselt öö läbi, mis unetust vaid süvendas.

Üsna raske on meenutada, kuidas end tundsin, sest see oli nii tume aeg, et neid kogemusi ja tundeid läbi sorteerides saatsin need kõik otse prügikasti. Ma ei tahtnud sellest üldse kõnelda ega arvanud, et see veel kunagi hiljem jutuks tuleb. Olin õnnelik laps ja hiljem ka õnnelik teismeline, eeldasin, et minust saab õnnelik mees. Miks ei peaks saama? Mäletan, kuidas mõtlesin: "Jah, aga elu ongi ju sitt?". See oli nagu tikk, mis pani põlema mu depressioonipommi süütenööri. Selle asemel et kellegagi arutada, miks elu minu jaoks nõnda sitt paistab, teesklesin, et see on suurepärane. Mõtlesin, et elu on sitt seetõttu, et ma ei taipa selle mõtet - et sa lihtsalt elad ja siis sured? Kes mind siia pani? Kui jumal on olemas, siis miks kubisevad meie ajalooraamatud igasugu õudustest? Miks on maailm nii ebaõiglane? Miks mõnedel inimestel on kõik olemas ja teistel pole midagi? Miks piirduvad minu kogemused vaid selle planeedi, selle riigi, selle linna, selle küla, selle maja ja selle peaga? Neile küsimustele ei osanud ma tollal vastata, mõnedele ei oska praegugi. Nii et vastust polnud mul lootustki leida. Kuid ikkagi istusin öö läbi üleval ja lebasin voodis, anudes küsimustele lõppu, et veidigi magada saaks. Unetus vaevas mind nüüd tõsiselt ja koos sellega hakkas kõik koost lagunema. Riikliku tervishoiuameti kodulehelt ei pruugi sa seda fakti leida, kuid selles ei tasu kahelda - unetus ajab sind hulluks.

Siis sain vihaseks. Miks pole teised maailma peale sama kurjad kui mina? Segadusest sai viha, vihast kurbus ja kurbusest ahastus. Kõik need emotsioonid ja tundmused olid mu peas läbisegi nagu krevetid Tai restorani nuudlites. Aeg-ajalt õngitsesin mõne sealt masenduse nuudliroast välja, et õhtu ja öö koos sellega veeta. Nii et kui mu päevad olid täis lõbusaid avastusi, siis üksinda veedetud ööd kubisesid enesetapumõtetest. Kahekümnendad oli vahva kümnend mu elus ja olnuks ma oma tunnete suhtes vaid ausam, suutnuks ma oma mõtteid ja hirme teistega jagada, muretsemata häbimärgistamise pärast, poleks enesetapumõtted selle perioodi juurde kuulunud. Seda tean ma kindlalt.

Minu tavaline päev oli selline:

08:00 - Alarm tiriseb. Raske on tõusta, sest need mõtted mu peas olid mind kell neli öösel üles äratanud ning alles veidi aega tagasi jäin taas magama. Aga maailm nõuab, et ma tõuseks just sel ajal, seega tuleb seda teha.

08:59 - Saabun töökoha parklasse. Teen enne autost väljumist mõned sügavad hingetõmbed, üritades lõplikult üles ärgata. Mind täidab õudus, kui mõtlen, et pean oma ülemusi veenma selles, nagu mind huvitaks neile raha teenimine, kui alles neli tundi tagasi küsisin endalt, kes siis kogu kõiksuse lõi.

13:00 - Lõunapaus. Teesklen, et lähen poodi, kuigi tegelikult sõidan nurga taha ja pargin auto tühermaale, üritades veidigi magada. Lasen istme alla ja sulen magamatusest punased silmad, lootes ise kogu hingest kuskilt energiat leida. Aga magama jääda ei õnnestu.

15:30 - Katsun ajada normaalselt juttu nende toredate inimestega, kel pole mu peas toimuvast aimugi, ning üritan samas oma peas toimuvaga toime tulla. Siis palun viisakalt end vabandada ja kiirustan tualetti. Nutan seal.

17:00 - Sõidan koju. Kogu selle pooletunnise kodutee jooksul naeran selle üle, et mul pole aimugi, miks ma nutan.

18:00 - Kõnnin korteriuksest sisse, nagu oleks see parim päev mu elus. Istun koos kahe parima sõbraga maha ja joon ja naeran, püüdes kõike seda unustada.

02:00 - Vajun ära.

04:00 - Depressioonitont koos oma küsimustega äratab mind taas ja tuletab meelde, et kogu see nõiaring algab uuesti.

Muidugi polnud iga päev selline. Laupäevadel ja pühapäevadel polnud vaja tööle minna. Ma ka ei nutnud iga päev, keskmiselt vahest kord nädalas. Ja kogu selle aja oli mu elu pealtnäha suurepärane. Tegelesin spordiga, hoidsin head kehalist vormi, mul olid head ja usaldusväärsed sõbrad, tõelised semud, kes on valmis kõige üle irvitama, kuid vajaduse korral on alati olemas, et sind toetada.

Olin just 25-aastaseks saanud ja meie aeg Cowley Roadil hakkas lõppema, nagu juhtub üldse kõigi heade asjadega selles elus. Me ei saanud endale lubada seda, et elaksime nõnda veel ühe aasta - see tundus võimatu nii majanduslikus, emotsionaalses kui ka füüsilises plaanis. Me kõik pidime tagasi koju vanemate juurde kolima. Me muidugi ei tahtnud seda teha, aga me polnud ka paremat väärt, kuna olime oma iseseisva elu aasta niisama tuulde lasknud. Ma ei usu, et meil oleks lubatud sinna elama jääda, isegi kui oleksime soovi avaldanud. Omanikul ja naabritel oli meist juba kõrini saanud ning arvata võib, et meie lahkumist tähistati samasuguse peoga, nagu meie seal igal õhtul pidasime.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tim Grayburni raamatust "Ka mehed nutavad"

KOMMENTEERI!