Alkeemia lugemisnurk. Mõrvamüsteerium "Puhkus koomas" haarab lugeja kaasa pöörastesse seiklustesse


Alkeemia lugemisnurk. Mõrvamüsteerium "Puhkus koomas" haarab lugeja kaasa pöörastesse seiklustesse
Helga-Johanna Kuusler "Puhkus koomas"Foto: kirjastus Hea Lugu

Helga-Johanna Kuusleri romaan "Puhkus koomas" on kireva sündmustikuga kiiresti kulgev mõrvamüsteerium, kuid ühtlasi ka noore naise eneseleidmise lugu. Romaan saavutas kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" võidu ilukirjanduse kategoorias.

"Tere tulemast taevasse," lausus Peetrus, "mina olen Peetrus, taevaväravate valvur, ja mul on teile üks hea ja üks halb uudis." Vanamees sügas oma tonsuuri ja tõmbas rüüvoltide vahelt välja võtmekimbu, mida ta neile näitas. "Ralph LaRue ja Saskia Eisenberg," teatas ta, "halb uudis puudutab teid mõlemaid. Täna õhtul kell 22.17 kohaliku aja järgi sisenes Saskia Eisenberg 1998. aasta punases Volkswagen Boras valest suunast Community Streetile, mis on ühesuunaline tänav, ja põrkas kokku 2012. aasta Author Airline'iga sõitnud Ralph LaRue'ga, kes tuli Baconi pargist, kus ta oli kell 22.09 sattunud tunnistajaks Simon Burke'i mõrvale, ja kes eiras parema käe reeglit. Halb uudis on, et te olete mõlemad surnud, aga Ralph LaRue'le on mul ka hea uudis. Selle õnnetuse põhjustamise süü langeb Jumala silmis Saskia Eisenbergile ning kaastundest, et sa surid tema süü tõttu 18 päeva enne oma kindlaksmääratud aega, on Jumal nõus täitma ühe sinu soovi."

Peetrus nipsutas sõrmi ning Ralph ja Saskia vabanesid tardumusest, kahjuks keset seda liigutust, mida nad viimati teinud olid, ning Saskia kukkus Ralphile otsa."Saada mind mu kehasse tagasi!" karjus Ralph tüdruku alt välja rabeledes. "Ma pean politseisse minema ja ütlema, kes Simoni tappis!""Kahjuks ei saa ma seda teha," vangutas Peetrus pead, "mul ei ole voli sellist soovi täita. Kuidas oleks, kui ma saadaksin su hinge hoopis sinu vanemate juurde, et sa saaksid neile ilmuda ja nendega hüvasti jätta?" Viimased kohtumised lähedastega olid väga menukad, Peetrus korraldas neid ülepäeviti.
Ootamatult hakkas Saskia Peetruse ja Ralphi silme all läbipaistvaks muutuma. Esimesena kadusid tüdruku jalad ning viimaks polnud temast alles midagi peale pea, mis hõljus tühjuses, vaadates alla maa peale, kus kiirabimeeskonna liikmed, kes oli sõitnud õnnetuspaigast mööda samal hetkel, kui tema ja Ralphi saatuslik kokkupõrge toimus, teda elustada püüdsid.
"Mulle tundub, et ma kuulutasin sinu surma ennatlikult," ütles Peetrus tüdrukule. "Sinu süda seiskus küll kell 22.18, kuna tugev hoop rindu seiskas su hingamise, kuid kell 22.22 hakkas su süda uuesti lööma ning sa lähed kohe oma kehasse tagasi..."
"Saatke ta minu kehasse," pahvatas Ralph, mõistes, et peab oma soovi enne ära kasutama, kui Saskia täielikult kaob, ning et see on viimane asi, mida ta selles elus Simoni heaks teha saab. "Kui sa ei saa minu hinge minu kehasse saata, sest minu surma ei saa enam muuta, siis tema on veel elus ja sa võid saata tema hinge ükskõik kuhu!"Peetrus vidutas silmi, eirates Saskia kohkunud ilmet, mis ütles talle, et kui Peetrus peaks Ralphile vastu tulema, esitaks ta tema peale Jumalale kaebuse.
"Kas see on sinu kindel soov?" päris Peetrus poisilt. "Sul on ajus verevalum, roided puruks ning maksarebend, sa ei ole elu sees nii palju palvetanud, et teenida ära seda, et Jumal su inglitel terveks teha laseb!" Ralphi käed tõmbusid rusikasse. "Kui Simoni tapjat ei paljastata, võivad tulevikus paljud süütud inimesed kannatada!" Peetrus andis alla, osaliselt selle pärast, et tal oli poisist kahju, osaliselt selle pärast, et tal ei olnud tüdrukust kahju, ja osaliselt selle pärast, et tal oli igav.
"Hästi, Saskia Eisenberg," pöördus ta tüdruku poole, kes oli peaaegu olematusse hajunud, tagasi maa peale, kus talle südamemassaaži tehti, "Ralph LaRue soovi kohaselt asud sa 25. novembrist kuni 3. jaanuarini tema kehasse, samas kui sinu enda keha jääb koomasse, ning sul on 40 päeva aega, et paljastada Simon Burke'i mõrvar. Kas sul on küsimusi?" "Kes ta tappis?" hüüdis Saskia Ralphile, kuid poiss ei jõudnud talle vastata ning Saskia haihtus taevast enne, kui oli vastust kuulnud, paraku mitte tema enda kehasse, vaid hoopis Ralphi omasse, mis äsja laibakotti oli pandud. Ta püüdis sellest välja rabeleda, kukutades laibakoti kanderaamilt maha, ja kõnniteel seisvatel inimestel oli mööda tänavat roomavat musta kookonit lausa lust vaadata. See oli nende jaoks peaaegu sama põnev nagu Angelo Haysi haua lahti kaevamine. Üks käsi tungis laibakotist välja ja kõik juubeldasid, nagu oleks see hoopis naljakas, mitte õudne, ning keegi ei näinud ingleid, kes laibakoti ümber koondusid ning Ralphi kehasse valgust hakkasid suunama. Peetrus lõi käsi kokku, pilvede all avanevast spektaaklist pisut häiritud.
"Noh, see läks nüüd natuke pahasti!" Ralph krigistas hambaid. "Või veel!" Poiss vajus näoli pehme pilve sisse. Peetrus kratsis oma pealage, kui Jumal temaga mõtetes kõneles, ja tema silmadesse ilmus kummaline ilme. "Jah, või veel, see läks ikka väga pahasti. Enne seda, kui Saskia Eisenberg täna mõneks minutiks suri, oli tema surmakuupäevaks määratud 17. august 2082. aastal, aga nüüd on selleks 31. detsember 2015. aastal." Ralph oigas. "Oo ei, ta saadakse kätte!" "Oo ei, tegelikult ei saada, hoopis sind saadakse," irvitas Peetrus, vaadates Community Streeti, kus Ralphi keha lõpuks laibakotist välja oli roninud. "Ta sureb selle pärast, et sina oled see, keda tappa tahetakse." Peetrus ohkas. "Ma ei oleks sinu soovi täitnud, kui ma oleks aimanud, et röövin sellelt tüdrukult 67 eluaastat. Mitte keegi ei peaks 20-aastaselt surema." "Jah, ja mina pidin 18-aastaselt surema, eks ole? Nii et talle oli määratud minust 67 aastat kauem elada..." Ralph pures oma alahuult. "...samas kui mulle oli jäänud ainult 18 päeva."
Ta keeras ennast selili ja sikutas sõrmedega pehmet pilvevatti, eirates Peetruse pahurat ilmet. "Miks, kui ma nägin teda?""Ma ei saa küsimusest aru." Peetrus tõmbas poisi püsti, et ta pilve sisse suuremat auku ei kaevaks ja sellest läbi ei kukuks, polnud vaja, et korduks sama fiasko nagu langenud inglitega."Miks ta mu alles 18 päeva pärast tapab?" Peetrus kortsutas kulmu. "Oled sa kindel, et me räägime ikka samast inimesest?"
Seotud lood:

**
Esimene asi, mis Saskiat Simonist tehtud fotosid vaadates tabas, oli iiveldus, ja ta mõistis, miks Jack oli soovitanud tal sisse minemata jätta. Tundus, nagu poleks Simoni kehal mitte ühtegi kohta, kus ei ole noahaava. Saskia oli korduvalt mõistatanud, kuidas Simon tapeti, ja nüüd ta siis teadis, et poissi oli korduvalt pussitatud. Auke tema rindkeres, kätel ja jalgadel oli nii palju, et Saskia kartis vaadata kõige viimast pilti, millel oli kujutatud poisi nägu, aga võttis ennast siiski kokku, kuigi kahetses seda kohe. Karjatuse heli täitis terve ruumi ning Saskia taipas alles siis, et karjatanud oli tema ise, kui ta nägi, et nii uurija Askaril kui ka uurija Windhamil on suu kinni. Simoni silmad olid suletud, aga isegi suletud silmadega nägi ta välja nagu Jens, olgugi et nende vanusevahe oli ligikaudu kümme aastat, ja vaadates Simoni külma nägu, millele ei pidanud enam kunagi ilmuma ühtegi naeratust, kaotas Saskia enesevalitsuse ning okse purskus tema kõrist välja otse uurija Windhami särgi peale. Mees röögatas talle midagi, aga Saskia ei suutnud haarata, mida täpsemalt, ta oli võimeline ainult oksendama ja endalt küsima, kuidas saab keegi üldse nii palju oksendada, kui ta pole isegi hommikust söönud. Kõik paiskus tema seest välja, nagu püüaks tema keha vabaneda kõigest halvast, millega ta viimastel päevadel silmitsi oli seisnud, kuid ei saanud sellega hakkama, sest see, mida tema oli "kõigeks halvaks" pidanud, oli vaid ebaõnnestumiste jada, mis ei oleks löönud rivist välja mitte kedagi, kes teadis, et maailm on julm, mitte ei olnud seda alles äsja avastanud. Kogu oma elu oli Saskia ebaõnnestumistesse väga traagiliselt suhtunud ja arvanud, et maailma julm nägu paljastub tema nurjumistes, nüüd aga sai ta aru, et oli rängalt eksinud. Julm ei olnud mitte selline maailm, kus keegi töölt vallandati või oma kallimaga tülli läks, vaid selline maailm, kus 18-aastane poiss, kes oli ühiskonnas tõrjutud ning internaatkooli vangistatud, pidi noahoopidele alla vanduma, enne kui tema elu õieti alatagi jõudis.

Kui Saskia uuesti silmad avas, oli ta kooliõe kabinetis voodis ning uurija Askari istus tema voodi ees toolil, silmad pooleldi suletud, nagu hakkaks kohe tukkuma jääma. "Miks ma siin olen?" Saskia suus oli maohappe kibe maitse ning ta varjas oma suu rääkides käega. Uurija Askari virgus ja vaatas teda sõbralikult. "Sa minestasid.""Enne või pärast oksendamist?" Saskial oli nii häbi, et ta oleks tahtnud maa alla vajuda. Mees naeris, nagu oleks Saskia äsja rääkinud talle maailma kõige parema nalja. "Oksendamise ajal. See oli päris lõbus!""Sinu arust oli lõbus, et ma sinu partneri täis oksendasin?" ei suutnud Saskia oma kõrvu uskuda. "Talle kulus see ära," kinnitas uurija Askari, "tema ülbus käib mulle närvidele." Mees tõstis jala üle põlve. "Ta on endale pähe võtnud, et kui ta suudab lahendada selle juhtumi ilma minuta ja enne mind, antakse talle andeks kogu tema viimase aja vusserdamine, ja teda ei huvita, kas me üldse õige süüdlase leiame. Ta tahab lihtsalt kedagi arreteerida." "Mulle tundub, et te vajate uut partnerit, uurija Askari," avaldas Saskia oma arvamust.
Uurija Askari vaatas Saskiale sügavalt silma ja korraga tekkis Saskial tunne, et mees tajus tema sisemist naist. "Kas sa oskad mulle kedagi soovitada?" See küsimus kõlas peaaegu flirtivalt. Saskia raputas pead. "Miks te mulle üldse seda kõike räägite?" Uurija Askari võttis tema käe oma pihku ja pigistas seda. Kui Saskia ei oleks olnud hirmul, mida õde arvata võib, kui ta praegu sisse astub ja näeb uurijat Ralphi kätt hoidmas, oleks ta seda nautinud, sest uurija Askari oli esimene, kes tema vastu sel päeval siiralt sõbralik oli, direktor Mathsoni sõbralikkuses oli olnud midagi võltsi. "Selle pärast, et ma tunnen, et sa oled eriline." "Mis nüüd mina, öelge parem, kas te Shirinit tunnete?" Saskia ei teadnud, miks ta seda küsinud oli, aga mehe silmades välgatas äratundmine."Shirin on mu õde. Kas te olete varem kohtunud?""Me tutvusime haiglas ja te meenutasite mulle teda," kostis Saskia. Näis, nagu tahaks uurija Askari selle peale midagi öelda, aga Saskia ei lasknud mehel seda teha, vaid kiskus oma käe vabaks, sest tundis korraga meeletut vajadust üksi olla. Voodist välja astunud, jooksis ta nii kiiresti minema, et isegi Ralphi tossud voodi alla maha jäid. Selleks ajaks, kui ta viimaks ühiselamutiiba viiva ukse juurde jõudis, polnud pisarad tal enam mitte ainult silmis, vaid olid voolanud laiali üle terve näo, kuna ta ei suutnud kustutada oma mälust pilte, mida uurija Windham talle näidanud oli. Need hakkasid tema silme ees elama, kuni Simonist sai tema kujutlustes Jens ning ta elas Simoni surma läbi, nagu oleks see olnud Jensi oma.
Jack lebas selili alumisel naril, käed välja sirutatud, ja luges mingit ajakirja, kui Saskia uksest sisse astus, püüdes oma silmi käsivarrega kuivaks nühkida, aga kukkudes selles täielikult läbi. Poisi pilk langes Ralphi puuduvatele jalanõudele ning tema suunurka ilmus irve. "Noh, ropsisid oma tossud täis või, et sul neid ei ole, türbel?" Saskia astus paar sammu Jackile lähemale. "Ütle mulle, Jack, kes teeb teisele inimesele midagi sellist? Kui väärastunud peab selleks olema, et kedagi 37 korda noaga lüüa?""Vaata aga, ma hakkan juba peaaegu uskuma, et Simoni surm läheb sulle korda, enne see küll välja ei paistnud!" Jack tõusis püsti, kuid Saskia tõukas teda rindu, nii et Jack istuli vajus. "Keegi tappis ta, nagu oleks ta mingi elukas!""Ära vaata mind sellise näoga, nagu oleksin mina seda teinud!" karjus Jack, aga ei tõusnud kohe uuesti püsti, vaid jäi istuma, oodates, mida Ralph teha kavatseb. "Kes siis?" ahastas Saskia. "Äkki sina ise!" lõugas Jack. "Sinusuguselt sadistilt võib kõike oodata!"
**
Saskia tahtis karjuda, kui ta Jacki asfaldil lebamas nägi, veri peahaavast voolamas, aga häält ei tulnud. Noor naine suutis vaid tardunult vaadata, kuidas Jacki sõrmed tõmblesid, samal ajal kui auto tagurdas, valmistudes uuesti hoogu võtma ja Jackist üle sõitma. Saskiale meenus õhtu, mil ta polnud õigel ajal pidurdada suutnud ning Ralphi keha ja jalgratas olid vastu Pierre'i Volkswageni esiosa lennanud. Selle mälestuse õudus haaras ta endasse, kuid siis nägi ta, kuidas Jack oma peopesad vastu maapinda surus ja ennast küünarnukkidele hiivas ning iga poisi lihas väljendas seda tehes pingutust. Auto tagurdas ikka veel, kuid sisetunne ütles Saskiale, et see kihutab teist korda nende poole veel enne, kui Jack püsti on tõusnud, ning korraga suutis ta end jälle liigutada. Ta jooksis Jacki juurde, aitas ta kiiresti püsti ja pakkus talle toetuseks oma õlga, sest kuigi Jack ei näinud välja, nagu oleks ta midagi murdnud, oli tal kahtlemata väga valus. Poisi vasak näopool oli verest punaseks värvunud ning kui Jacki põsk vastu Ralphi oma vajus, tilkus verd ka Ralphi näole. "Kas sa suudad joosta?" küsis Saskia auto poole kiigates. Jack turtsatas. "Mis kuradi loll küsimus see on, kas ma olen sellist neetud nägu, et suudan või?""Sellisel juhul kannan ma sind seljas," teatas Saskia, otsustades, et ei mõtle sellele, kui palju Jack kaalub. Verekaotus tegi teda kindlasti kergemaks ja verekaotusega ei saanud ta olla kuigi palju raskem kui Manuela, keda Saskia oli korduvalt pidanud ööklubist seljas koju tassima, sest alkoholikogus, mille Manuela ühe õhtuga ära suutis juua, oli alati uno más, señor.
"Jäta jama, sellest ei tule midagi välja!" püüdis Jack ilma Ralphile naaldumata püsti seista, aga ka sellest ei tulnud midagi välja, sest niipea, kui ta oma keharaskuse kahele jalale oli viinud, pidi ta kukkuma. Tänava lõpus andis auto gaasi. Saskia ei teadnud, kust tuli see jõud, mida ta Ralphi kehas tundis, kui ta Jacki endale sülle võttis ja temaga kõrvaltänavasse jooksis, kandes teda nii, nagu oleks ta pannud äsja toime pruudiröövi. Arvestades seda, kui kõvasti Jack oma käsi Ralphi kaela ümber hoidis, tahtis pruut oma röövijat ära kägistada, aga kuigi õhu jõudmine Ralphi kopsudesse oli raskendatud, jooksis Saskia edasi, adrenaliin kehas möllamas. Ta kuulis eemalt pidurikriginat ja autouste avanemist ning kahte pauku, kui kuulid talle ja Jackile väga lähedal vastu suurt prügikonteinerit põrkasid, ning siis olid nad nurga taha kadunud. Teisel pool teed paistis Little Prince'i raamatupood, kus Saskia töötas. Eelmisel nädalal oli üks selle pakettakendest katki läinud ja käis väljaspoolt lahti, kui seda õige nurga alt suruda. Saskia teadis, et on sekundite mäng, millal jälitaja või jälitajad neile järele jõuavad, ning lükkas Jacki hetkegi kaotamata läbi akna poodi, enne kui talle järele ronis, raamatupoe ukse juurde sööstis, koodi sisestas ning poe turvakaamerad ja signalisatsiooni, mis oleks politsei kohale kutsunud, välja lülitas ja akna uuesti kinni nügis.
Maha kükitanud, kuulis ta, kuidas kellegi sammud aknast mööda läksid ning ilmselt otsis nende tekitaja pilguga, kuhu Ralph ja Jack kadunud olid, aga ei tulnud selle peale, et nad on siinsamas teisel pool seina, hoides hinge kinni nagu lapsed peitust mängides. Saskia hingas sisse köitematerjalide ja trükivärvi tuttavat lõhna ning tundis ennast nii turvaliselt, nagu ta enam ammu tundnud ei olnud, sest kuigi väljas liikus keegi, kellel oli relv, oli ta oma maailmas.Oleks aken eelmisel nädalal ära parandatud, nagu plaan ette nägi, oleksid Ralph ja Jack tapetud, sest neil ei oleks olnud kuhugi põgeneda. Keegi tahtis Ralphi tappa ning Jack oleks äärepealt tema pärast surma saanud.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Helga-Johanna Kuusleri raamatust "Puhkus koomas".

Kirjanduskonkursi "Bestseller 2015" võidutöö ilukirjanduse kategoorias

Saskia ja Ralph satuvad autoavariis eluohtlikku seisundisse, kuid olles jõudnud taevasse Peetruse ette, tekib suur segadus ja Saskia hing saadetakse Ralphi kehas maa peale tagasi. Saskial on 40 päeva aega, et õppides Ralphina poistekoolis, lahendada mõrvajuhtum, mille tunnistaja poiss oli. Samas ei saa ta kaasa ei Ralphi mälestusi ega kogemusi, nii et tal tuleb hakkama saada võõras kehas ja võõras keskkonnas, kus ta mitte kedagi ei tunne.

"Puhkus koomas" on kireva sündmustikuga kiiresti kulgev mõrvamüsteerium, kuid ühtlasi ka noore naise eneseleidmise lugu.

***
Olen sündinud 1991. aastal Tallinnas. Jutte ja luuletusi olen ma kirjutanud nii kaua, kui mäletan - alguses käsitsi ja trükitähtedega, siis kirjutusmasinal ja lõpuks arvutiga... mis on väga hea tööriist, sest minu käekirja pole võimalik lugeda ja keskaegses kloostris ei oleks keegi mulle kopeerimiseks ühtegi käsikirja usaldanud. Kirjutamise juures köidab mind kõige rohkem see, kuidas minu tegelaskujud hakkavad elama oma elu ning see, mida nemad tahavad, hakkab erinema sellest, mida nad minu arvates tahtma peaksid. Kui ma parajasti ise ei kirjuta, siis loen teiste kirjutatut, otsides sellist raamatut, millega koos saaks veeta aega hommikuni välja.
- Helga-Johanna Kuusler -




KOMMENTEERI!