Alkeemia lugemisnurk | Minejate viimased soovid


Alkeemia lugemisnurk | Minejate viimased soovid
Foto: erakogu

Raamatu "Kui aega on jäänud vähe ..." autor Inna Narro on kliiniline psühholoog, kelle igapäevane töö on seotud surma, leina ning erinevate haigustega, millest valdava osa moodustavad pahaloomulised kasvajad. Hiiul töötatud aastad on aidanud tal mõista armastuses avalduvat imet. Elu ja surma piirimaile sattunud inimeste lood on olnud tema jaoks just sellised vaimsed õppetunnid, milles avalduv tarkus on piisavalt väärtuslik selleks, et seda lugejatega jagada.

50aastase mehe pihtimus: Ma armastasin oma naist ja lapsi liiga vähe

"Kui inimene siia ilma sünnib, valatakse ta üle rõõmu ja armastusega. Elu jooksul muutub armastus liiga enesestmõistetavaks ja unustatakse. Oma lähedase elust lahkumise ajal leitakse unustatud armastus enda südamest jälle üles, kuid sellele langeb juba ees ootava leina vari," ütleb psühholoog Inna Narro. Ta teab seda, sest ta töötab Hiiu järelravi kliinikus enamasti väga haigete inimestega. Inna jätkab: "Mida vähemaks jääb elupäevi, seda ahnemalt püütakse ajast kinni hoida ning seda avatumaks ja avaramaks muutuvad hinged."

Inna Narro äsja ilmunud raamatus "Kui aega on jäänud vähe ... Psühholoogina elu ja surma piirimail" on tosina jagu Inna patsientide lugusid. Lisaks mõtisklused eutanaasiast ja suitsiidist ning autori luuletused.

Järgnevalt mõni lugu peatükist "Viimased täidetud ja täitumatud soovid".

Seotud lood:

Mees (53): "Ma armastasin oma perekonda, naist ja lapsi liiga vähe. Soovin, et oleksin leidnud aega neid rohkem armastada."

See on soov, mida oma elutee lõpus on tunnistanud paljud mehed. Need mehed on pühendanud oma elu töötegemisele teadmises, et tööd tehes on rohkem materiaalseid võimalusi, mis omakorda peaksid näitama töötegija armastuse määra. Kuid olukorras, kus mäng käib elu ja surma peale, hinnatakse oma vaated ja väärtused armastuse osas ümber.

53 aastat elatud elu ei ole piisav selle lõppemiseks, kuid haigus on armutu nii staatuse, rikkuse kui aja suhtes. Keegi ei tea ette, millal tema füüsiliselt ja vaimselt terve eluetapp hääbuma hakkab. Ja kui teaks, kas sellest midagi muutuks? Ma ei imestaks, kui mõned pühendaks end veel rohkem töötegemisele. Mis armastusse puutub, siis igal meist on sellest imelisest tundest oma arusaam. Kes hindab materiaalseid väärtusi, kes vaimseid, kes kehalisi jne.

Me võime ju mõelda, et küll leiame aega nii armastuse kui ka koos ajaveetmise jaoks, kuid mõtteks see mõnikord jääbki. Aega ei saa keegi mitte kunagi leida, seda tuleb võtta. Ja seda sageli töötegemise arvelt. Muidu võtab aeg inimese ... igaveseks.

Olen aastaid soovitanud sellistel juhtudel ainult üht: ärge mõelge sellele, mis omal ajal tegemata jäi, vaid keskenduge sellele, mida praegu teha saate. Armastuse ja hoolivuse kvaliteet ei seisne ajas, vaid tunnete sõnalises ja emotsionaalses väljendamises. Ei ole vaja häbeneda oma armastust, selle väljanäitamine pole mitte nõrkus, vaid tugevus.

Loodan, et ehk mõnele on olnud või saab olema sellest mõttest kasu.

Mees (75): "Kui mul oleks võimalus minna 35 aasta tagusesse aega tagasi, siis jätaksin kõik ning läheksin koos oma elu armastatud naisega edasi, mitte ei jääks kohusetundest kokku selle inimesega, kelle vastu ma mitte midagi ei tunne."

Valikud, mida oleme kunagi pidanud õigeks, võivad aastakümneid hiljem meis kahetsustunnet esile kutsuda. Minu haiglapraktikas on kõige rohkem tagantjärele kahetsetud elukaaslase ja elukutse valikuid.

"Ma oleksin pidanud oma abikaasast õigel ajal lahutama, ta ei lubanud mul edasi õppida."

"Mul on oma lastest kahju sellepärast, et nad nägid, kuidas mu mees minuga vägivallatses, aga lahutus ei oleks tulnud kõne alla. Kuhu mul minna oleks olnud?"

"Oleksin tahtnud õppida psühholoogiks, aga ajad olid sellised ..."

On üsna tavaline, et inimesed, kes oma aastaid tagasi tehtud valikuid südames kahetsevad, püüavad õnnetule ja väheste rõõmudega elule vabandusi leida. Tavaliselt tuuakse selleks ettekäändeks "ajad olid sellised", "kuhu mul minna" või "ju siis pidi nii minema".

Valikuid tehes tuleb tahes-tahtmata riskida. Mõnikord võib tunduda, et vastu on võetud vale otsus või tehtud vale valik, kahetsustunne on sel hetkel piiritu ja võib psüühiliselt isegi halvavalt mõjuda.

Kuid enda arvates tehtud valele valikule järgnevad taas uued valikud ning ühel hetkel tundub alguses valeks tunnistatud otsus vägagi õige.

Kahjuks surma palge ees ei ole meil rohkem valikuid peale ühe, tema enda. Ja ainus, mida sel hetkel enda ja teiste jaoks teha saame, on andestamine kõige selle eest, mis tahtmatult valesti läks või tegemata jäi. Inimene olevat kõige kaunim kas andeks paludes või andeks andes. Muutkem endid siis lahkumise eel selle teadmisega kauniks ning leidkem lohutust teadmises, et järgmisel korral siia ilma sündides olen targem.

Naine (62): "Ma ei mõtlegi siia haiglasse lage vahtima jääda. Ma soovin minna koju. Ma tahan istuda päikeseloojangu eel oma maja terrassil, süüdata sigarett ning juua head viskit. Ja ohtralt. Elu on nagunii kohe läbi."

See naine oli oma olemiselt väga tahtejõuline vaatamata pikaajalisele haigusele, emakakaela pahaloomulisele kasvajale. Ta teadis väga täpselt, mida hetkel veel elult tahab ning millega tema haigus kord lõpeb. Olles harjunud kuudepikkuse voodisse aheldamisega, jätkus tal jõudu kojusaamisest unistada ning oma välimuse eest hoolt kanda. Ta rõhutas sageli, et naine peab jääma alati hoolitsetuks vaatamata sellele, missugune olukord tal parasjagu on.

Ma imetlesin tema poolpikki tumedaid juukseid, mis olid alati hoolitsetud, ning tagasihoidlikku make-up´i, ilma milleta ei alanud ükski hommik. Raviarst täitis selle patsiendi ja tema pereliikmete soovi. Ma usun, et päikeseloojangud, viski ja sigarett väärisid ootamist.

Katkendid on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Inna Narro raamatust "Kui aega on jäänud vähe ...".

Raamatu "Kui aega on jäänud vähe ..." esitlus toimub 7. novembril kell 18 Vanalinna Rahva Raamatus (Pärnu mnt 10). Lisaks vestlusele hingedest teemakohased laulud. Olete hingest oodatud! Vaata lisa SIIT.

KOMMENTEERI!