Alkeemia lugemisnurk. Kuidas saada üle hirmust vananemise ja pensionile jäämise ees?

 (1)
Alkeemia lugemisnurk. Kuidas saada üle hirmust vananemise ja pensionile jäämise ees?
Ram Dass "Ikka siin. Kohanemine vanaduse, muutuste ja surmaga"Foto: kirjastus Pilgrim

Vaimne õpetaja Ram Dassi räägib oma raamatus "Ikka siin. Kohanemine vanaduse, muutuste ja surmaga" sellest, kuidas kõigi nende muredega hakkama saada ning mida ette võtta, et areneda hingeliselt ja vaimselt, nii et vanaduspõlv oleks kõigest hoolimata rõõmuküllane, et meel oleks rahulik ja selge ning elu viimased aastakümned enda ja oma tarkuse nautimise aeg.

Hirm pensionipõlve ees

Hirm kaotada võim ja positsioon seostub tihti pensionile jäämisega. Töö annab meile jõudu, sisustab meie päevi ja aitab meil end vajalikuna tunda. Kuna enamik meist on harjunud end tööga samastama, ei saa me pärast töörollidest ilma jäämist lahti tundest, nagu oleksime kasutud.

Mäletan, et kui mängisin kord teismelisena džinni oma isa seitsmekümne kuue aastase sõbraga, suure tekstiilitööstuse juhiga, kurtis ta kibedusega, et kõigi vabrikute üleviimine New Englandist odavama tööjõuga lõunaosariikidesse valmistab talle suurt peavalu. Pärisin, mis ajab teda, niigi rikast meest, ikka äriga tegelema. Miks mitte lasta seda teha kellelgi teisel, jääda ise pensionile ja elu nautida? Ta vastas nukralt, et ei oska midagi muud peale hakata. Sama lugu oli ka magnaat Andrew Carnegie'ga: kui talt küsiti, miks ta ikka veel tööl käib, vastas ta: "Mul on meelest läinud, kuidas midagi muud teha." Kuigi need kaks meest elasid teistsuguses kultuuris, läks nendega samamoodi nagu terve elu puid tassinud Hiina vanamehega, kes küsimuse peale, kas tal millestki kahju ka on, olevat vastanud, et üksnes sellest, et enam pole midagi tassida. Kolm aastat tagasi käisin külas üheksakümne kahe aastasel mehel, kes tundis uhkust, et ta töörütm on ikka niisugune, nagu see oli olnud viimased nelikümmend viis aastat. Ta seadis end teistele eeskujuks ja kohtus oma klientidega igapäev, ent tahes-tahtmata märkasin ta edu juures nukrat varjundit. Taipasin, et kuigi ta suudab täita oma rolli ja tahab südamest teisi aidata, jääks ta ilma töötamiseta (vanadus võib sellele iga hetk lõpu teha) tõsisesse hätta. Tema tahtmatus oma minapilti
muuta oli muidugi imekspandav ja ego seisukohast vaadatuna ka mehine, kuid hinge seisukohast tegi see ärevaks. Sellised olukorrad tekivad kartusest jääda jõuetuks ja rollideta inimeseks - hirm korrapäratuse ja tegevusetuse ees, mis saab eriti tajutavaks just siis, kui ollakse pensionil. Sageli otsitakse ärevusest võitu saamiseks ja mingigi eesmärgipärasuse säilitamiseks endale innukalt tegevust, näiteks tehakse vabatahtliku tööd, suheldakse sugulastega, käiakse lõpututel puhkustel või tegeldakse harrastustega. Kuigi toimekus pole iseenesest halb, heidab sellele varju meeleheitlikkus, mis seda tihtipeale ajendab.

Seotud lood:

Selle asemel et tormata oma tegelike tunnete vältimiseks vaba aega sisustama, on sageli mõistlikum rahulikult võtta ja pöörata tähelepanu hirmudele, mida selline muutus nagu pensionile jäämine meis tekitab. Võiksime endalt küsida, miks me kardame tegevusetust ja milliseid tundeid me oma pideva toimekusega alla surume. Hirmudele otsa vaadates me mitte ei satu veelgi rohkem nende meelevalda, vaid leiame hoopis, et need tuginevad väärarvamustele või oletustele ja on poole hullemad kui tegelikkus, millega need seostuvad. Võime avastada, et meil on alateadlikud arusaamad, kuidas tuleks aega kasutada. Gay Luce on öelnud: "Pärast toimekuse ja tulemuslikkuse eest saadud tunnustust tekitab rahulik eluviis süütunnet." See suhtumine, mis on meie materialistlikule ja noorusele panustavale kultuurile omane, läheb vastuollu teadliku vananemisega - teadlikult vananedes on tarvis palju rahu, et oma tarkus üles leida. Pensionile jäämine pole teekonna lõpp, vaid pigem võimalus. Kuigi niisugune muutus tekitab esialgu segadust ja hirmu, olen märganud, et hiljem annab see maad rõõmule ja vabanemisele. Sageli lasevad inimesed, kes on töötava kodaniku kuvandist väga visalt kinni hoidnud, oma rollist sama suure kergendusega lahti ja õpivad oma energiat suunama uuel ja üllataval moel. Mõnele, näiteks kaheksakümne kolmeaastasele Florida Scott-Maxwellile, tähendab see mõnusat kohanemist oma vanaduspõlvega. Scott-Maxwell on kirjutanud: "Vanaduses oleme sunnitud hakkama saama tegevusetuse ja tühjusega, sellega, et meid ei vajata, et meil pole jõudu /.../ Kuna olen nüüd kindel, et vabadus on vanaduse suurim rikkus, on mul vana olemisega nii palju tegemist, et pelgan, et miski võiks mind selle juures segada."

Mõne teise pensionäri jaoks pole jõudeolek sugugi nii ahvatlev. 1995. aasta sügisel veetsin neli päeva Gorbatšovi fondi korraldatud inimarengu konverentsil, kus tutvusin seal esinevate andekate ja eeskujulike eakatega, kelle hulgas oli ka Barbara Wiedner, üle kaheksakümne aasta vana katoliku usku naine, kes juhtis organisatsooni Vanaemad Rahu Eest. Kui temalt uurisin, miks ta rahuliikumisega liitus, vastas ta: "Hakkasin lihtsalt mõtlema, milline on maailm, mille jätan oma lastelastele. See, mida ma enda ümber nägin, ei teinud mind eriti rõõmsaks. Jõudsin järeldusele, et mul tuleks suu lahti teha ja selle vastu midagi ette võtta.""Niisiis tegin plakati," jätkas ta, "kus oli kirjas "Vanaema rahu eest". Käisin sellega paljudes kohtades seismas, et lihtsalt oma arvamust avaldada. Ja siis ükskord põlvitasin koos teistega keset teed, protesteerisime relvatehase juures ja moodustasime laskemoonaveoki ette inimbarjääri. Mind võeti kinni, viidi vanglasse, otsiti läbi ja pisteti kongi.Ja tol hetkel toimus minuga mingi muutus," rääkis ta edasi, "ma mõistsin, et nad ei saa mulle enam midagi teha. Ma olin vaba."Pärast seda hakkas Barbara mööda ilma reisima, rahu sõnumit levitama ja kõikjal vanaemadega koostööd tegema. Barbara külastas Mehhiko Chiapase mägede zapatiste.Ta käis Nicaragua ja Tšetšeenia sõjatandritel. Ta osales naiste maailmakonverentsil Pekingis. Vanaemadele on ta öelnud nii: "Meie vägi on lihtsalt meie emaarmastuse jõud." Minu meelest esindab ta just sellist vanema põlvkonna tarkust nagu maailmal tarvis, kaastunnet, mis ei tulene õiglusest, vaid küpsest ühendusest universumi rütmidega, see on ainulaadne kingitus, mida saab jagada üksnes vanem inimene, antud juhul vanaema. Samuti väljendub Barbara tegevuses egole vastanduv hingejõud, mida pensionile jäämine kuidagi ei vähenda.

Autor: Ram Dass

Allikas: Kirjastuse Pilgrim poolt välja antud RAM DASS raamat "Ikka siin. Kohanemine vanaduse, muutute ja surmaga".


* * *

"Ram Dass, endise nimega Richard Alpert, oli 60-ndatel üks hipiliikumise võtmetegelasi ning on jätnud maailma oma sügava jälje juba sellest ajast. Möödunud on aga aastakümneid ning koos nimega on muutnud nii mees, kui maailm meie ümber. Raamat annab sügavalt ning mõtlemapanevalt edasi kirjutaja mõtted, mis õigupoolest juhtub meiega suurte muutuste käigus. Suured muutused võivad olla ka vanananemine, rasked haigused ja surm. Ram Dass keskendub oma vaadetes just hingele, sellel osale meist kõigist, mis võib meile endiselt kättesaadav olla ka võimatumana näivates tingimustes. Uskumatu, et niivõrd tõsistel teemadel rääkiv raamat võib olla nii inspireeriv. Ma avasin ta esimesel lugemisel keskel ning mul olid silmad märjad viie minutiga. Tundsin ennast tõstetuna selle kõige paremas tähenduses." -- Urmas Purde, Pipedrive kaasomanik, Silicon Valley

Meie kultuuriruumis, milles ei väärtustata ühtviisi kogu eluringi, vaid ollakse keskendunud noorusele, saavutamisele ja tarbimisele, kardavad paljud inimesed vanaks saada. Sotsiaalses plaanis on inimestel hirm oma seniste rollide kadumise ees, üksilduse ees; hirm, et neid pole enam pärast pensionile jäämist kellelegi vaja. Teisalt hakkab muret valmistama tervise halvenemine ja füüsilise abitusega seotud hirmud.

Ram Dass räägib selles raamatus oma isiklikele kogemustele toetudes, kuidas kõigi nende muredega hakkama saada ning mida ette võtta, et areneda hingeliselt ja vaimselt, nii et vanaduspõlv oleks kõigest hoolimata rõõmuküllane, et meel oleks rahulik ja selge ning elu viimased aastakümned enda ja oma tarkuse nautimise aeg.

Ameerika spirituaalne õpetaja Ram Dass alustas oma vaimsete otsingute rada koos hipiajastu legendidega ning läbi rännakute Indias leidis ta tee paljude taipamisteni, eelkõige olevikuhetkes elamise tähtsuse ja teadlikkuse praktikateni. Tänaseks on ta olnud majakaks kolmele generatsioonile ja miljonitele eneseotsingute radadel kulgejatele.

Vaata ka tema kodulehte www.ramdass.org

KOMMENTEERI!